Vaatan oma võrratut kahest. Ta on kaks päeva käitunud nagu maailma kõige kuldsem laps. Sõbralik ja armas. Kui ma panen mõne asja nt riiulile ära ja ta küsib, miks ma selle sinna panin, siis ma vastan, et see on minu asi ja selle koht on seal. Tema vastab selle peale mõistvalt ja arusaavalt: aa (vaata neljapäevast sissekannet, siis ta tagus minu taose käitumise peale omale muhu otsaette). Tahab pai ja kaissu pugeda. Ei karju, ei kisu, ei kiusa õde.
Kas te arvate, et ma mõtlesin selle välja? Ei mõelnud. Nii ongi.
Pärast seda, kui ma reede õhtul saunas käisin ja oma elust kõnelesin ja mõne suure avastusega koju tulin, ongi mu laps nagu ära vahetatud. Väga ilmselt tundub, et kogu tema viimase aja võimatu käitumine oli minu sisemise hoiaku peegeldus. Mina lihtsalt ei saanud sellest aru. Arvasin, et olen end koduväliste tegevustega ära väsitanud ja seetõttu lastega suheldes pinnapealne ning mõne väikse asjaga lihtsalt rahulolematu. Aga muidu täitsa tip-top tüdruk. Kahene ei oska ju nii keerulist asja öelda. Tõtt öelda oli sellest aru saamine ka mulle paras pingutus ja võibla ma poleks üksi saanudki, mul oli toeks empaatiline kuulaja.
Praegu ma mõtlen, et võibla ongi kaheaastaste mäss, mida ego või Mina arenguga seostatakse, hoopis suuremalt seotud neid ümbritseva keskkonna probleemidega. Meie suurem laps nt käitus kolmveerand kaheselt ka kohutavalt. Keegi tark inimene juhatas mu tema terviseprobleemi jälile ja kõikvõimalike alternatiivsete ravimeetoditega õnnestus ta sellest kolme kuuga välja aidata, aga ilmne nihe paremuse poole oli näha juba kuu ajaga. Kaheselt käitus ta juba nagu noor ingel, peagu et ei tunne last äragi. Tookord oli asja tuum ebapuhtuses minu ja mehe vahelistes suhetes. Nii et ikkagi väljaspool last.
Ma ei tea, kas see arusaam nüüd nii rõõmustav ongi, sest selle kaudu on justkui öeldud, et tehes tööd enda meele puhtusega me aitame oma lapsi. Ja kes meist viitsiks nii väga seda tööd teha. Mina küll parema meelega lesiksin diivanil ja vaataksin aknast välja :-)
Igatahes olgu tuhandeks tänatud need armastavad inimesed, kes soovitasid mul palves pöörduda abi saamiseks Looja poole ja andsid kasutada oma kaastundliku südame. Sest midagi suurt ja kaunist on juhtunud, ja otsekui sõrmenipsu vältel. Meil on täiesti teine olukord, minu hinges muide ka. Ja olge õnnistatud te kõik, kes te kellelegi tema hädas toeks olete!
Tipp Ja Täpp
PS Lapse pahandusesoolikas pole sugugi kokku kuivanud. Ikka ta proovib mahlaklaasiga tuppa hiilida ja seda diivanile valada, vildikaga ukse peale joonistada või minu kreemipurki kätte saada või muud taolist. Vahe on selles, et kui need pahandusetegemise tarbed käest ära võtta ja miksile vastata selgituseks, et ma ei taha nii palju koristada või et olgu see siin puhas, siis ta noogutab mõistvalt ja läheb rõõmsalt ja rahulikult uut pahandust välja mõtlema. Äärmisel juhul heidab korraks kummuli maha ja nutab natuke, et nii hea pahandus lörri aeti. Ma saan tema pettumusest täiesti aru, aga see ei häiri mind mitte üks põrm. Teda ka mitte oluliselt. Elu on selline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar