Jäin kord mõtlema, et mida mina esimese lapse värske emana tegin sellist, mida nüüd enam kindlasti ei teeks. Esimene vastus oli, et kuulasin liiga palju teiste inimeste nõuandeid.
Enne lapseootele jäämist ma polnud titenduse vallas millegiga kokku puutunud. Raseduse ajal tegelesin oma hetkeolukorraga ja tööasjadega. Niisiis sain ühel päeval tite nagu selgest taevast ega osanud temaga suurt midagi peale hakata. Ma ei arvanudki, et see mingi eriline kunst peaks olema. Kõik ju saavad hakkama. Mõtlesin, et asi piirdubki mähkmete vahetuse, söötmise ja väikse nunnutamisega. Et laps lihtsalt sööb ja magab algul. Tegelikkus osutus palju keerulisemaks.
Ja otse loomulikult oli mul nõnda vaja pigem hästi palju teiste inimeste nõu. Mida ma ka küsisin ja sain. Hästi erinevat. Kõikide järgi talitada oleks võimatu. Seepärast proovisin kordamööda erinevate nõuannete järgi talitada ja tegin n-ö katse-eksituse meetodil kindlaks, mis sobib.
Ja aegamööda õppisin juba enda sees nõuannetel vahet tegema, kuulates välise nõuandja – teise inimese – hääle kõrvale sisehäält. Et mida mu sisehääl selle jutu peale ütleb. Ja talitama nende nõuannete järgi, mille sisehääl oli heaks kiitnud. Ülejäänud sai ühest kõrvast sisse, teisest välja lasta. Ja last vähem solgutada.
Üht panin veel tähele. Sageli ei tasu kuulata nende inimeste häält, kes jõuliselt üritavad oma arvamust peale suruda. Neil on mingi oma valu või häda ja nad üritavad ülejäänud maailmas sama häda näha. Aga minu küsimus võib olla hoopis teisest vallast, ja seda nad pole valmis kuulma. Sestap ei saa nad ka tegelikult mulle nõu anda. Nende nõu aitaks ikka ainult neid ennast – kui üldse kedagi. Õige nõuandja hääl on rahulik ja tagasihoidlik. Ta annab mulle võimaluse samal hetkel kuulata ka enda sisehäält ja talitada selle järgi. Aga õige nõuandja on kuulnud minu küsimust ja seda endas tunnetades püüab anda vastust sellele. Oma valuga saab ta ise hakkama. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar