Hakkasin hommikuputru poja kaussi panema. Ütles, et tahab ise panna. Panin siis pudru ja kausi tema madalale lauale, et pangu ise pealegi. Tema hakkas kisama, et tahab putru oma kaussi panna pliidi juures, kus see enne oli. Ja oligi meil jälle see pereidüll siin otsas.
Titt läheb ema sellise käitumise peale ikka väga vihaseks. Heidab põrandale maha ja hakkab otsaesist vastu maad taguma. Korjasin siis targu pudrud-kausid tema käeulatusest ära, et ta neid laiali ei pilluks ja see ajas teda veel rohkem vihale. Mina panin ta kempsu ja läksin ise ära. Kempsus ei oska ta väga suurt segadust korraldada ja mina ei talu seda pea tagumist vaadata, kopsu tuleb nagu tükk, mis ei lase hingata. Selline tavaline lugu.
Mõne aja pärast tuli kempsust välja, suur punetav muhk otsaees. Varsti tekkis meil arvamuste lahknemine asjade loopimise ja siis mänguasja lõhkumise pärast. Ja see lõppes jälle pea vastu maad tagumisega, mis pidi juba üsna valus olema, sest muhk ju otsaees. Taob pea ära ja on jälle armas titapoiss edasi. Laulab hommikulaulu või teeb midagi armsat ja hoolivat. Ja siis jälle teistpidi. Nagu ameerika mäed. Vahel teeb tähelepanu saamiseks ohtlikke tükke ka, ise hästi õnnelik, kui teda siis kusagilt kõrgelt ära korjatakse.
See olukord on mu üsna ära väsitanud. Märkan, et ärritun asja ees teist taga tütre peale või nähvan mehele. Olen andeks ka palunud, aga pahane sõna on lausutud. Püüan keskenduda valgusele ja rahule ja anda oma pahameele ära, aga pole vist nii hästi õnnestunud kui vaja oleks. Kõrvitsa pannitoitu tegin ka. Keegi arvas, et see peaks aitama maksa puhastada, mis peaks aitama oma vihaga paremini toime tulla. No igatahes kõrvits mulle maitseb, olgu sellest siis abi või mitte. Söön hea meelega :-)
Pidasin targema inimesega poisi asjas nõu. Ta arvas, et kui seda ego nüüd ei taltsuta, siis läheb asi päris käest ära. Las siis taob oma pead vastu põrandat, järele anda ka ei saa, muidu hakkab ei tea mida tegema. Ja veel soovitas ta teha lunastuspalve sellele põhjusele, mille tagajärjeks on praegune käitumine. Kas keegi ehk teab veel midagi, mis aitaks? Mul on ikka väga siiber ees, vabandage väljendust.
Kui mul selles loos üldse millegi üle hea meel on, siis ehk selle üle, et ta on hoolivas ja armastavas keskkonnas. Keegi ei alanda ega halvusta teda tema sobimatu käitumise pärast. Aga me kannatame selle all kõik.
Tipp Ja Täpp
3 kommentaari:
Mul ei ole oma lastest sellist mälestust, et nad endale viga oleksid teinud, aga jonni oli küll ja küll kõige ebasobivamal ajal ja kohas. Ükskord läksin närvi ja .....siiani on meeles kõrvalseisjate hukkamõist selle peale.
Kas oled proovinud lapsele tagasi peegeldada, nõnda et hakkad temaga koos kaasa karjuma ja (mängult muidugi, nii et ta aru ei saa) pead taguma. Mõnele lapsele see enda kõrvaltnägemine aitab. Põhiliselt ma kasutasin seda nippi, et juhtisin lapse tähelepanu uuele, põnevale või ahvatlevale: etendasin mingit näitemängu või tõin lagedale uue mänguasja, tegin midagi enneolematult veidrat. Kui võsuke näeb, et nõnda jonnida ei saa, siis kaob halb käitumine ajapikku kindlasti ära.
Tiiu
Sedasorti peegeldamine ei tundu mulle sobivat, sest mina ei tee taoseid asju mängult. Kui mängin, siis ka päriselt. Ausus kõiges tundub mulle oluline hoiak ja ma püüdlen selle poole kõiges. Mingit sorti siin ja praegu elukunst. Pealegi ma kahtlustan, et nad saaks nagunii aru. Kuna ma põhimõtteliselt kunagi ei manipuleeri inimestega, kui vähegi saan. Parem siis olen hädas :-)
Tähelepanu kõrvale juhtimine aitab väikse puhul hästi, sest seda ta näib taotlevatki - minu tähelepanu. Ja just seda ei taha ma talle mõnikord anda. Minamina! olen kuidagi koduste aastatega nii tähtsaks läinud vat. Tahan oma asja ka.
Õnneks pole minu lapsed enamasti ebasobivas kohas jonninud. Ainult sobivas kohas e kodus. Küla peal on nad musterlapsed mõlemad (kui ongi miskit lärmi, siis ainult arusaadavail põhjustel, niimoodi laamendanud nagu kodus nad küll pole). Viisakad ja võluvad, tundke aga kadedust :-) Küla peal mul nagu lapsi polekski, nii arukad on :-) Aga kodus jah juhtub alailma, et minu mõistusest ei piisa ja küla pealt ka nii palju kokku ei saa, et jamasid põleks.
See peegeldamine tegelikult töötab tõesti väga hästi - kui ma ise olen rahulik ja saan seda lapsele keskendudes teha.
Teen nt lapse mossis nägu järele ja siis vean tasapisi suunurki üles. Hästi mõjub! Aga eelduseks on ikka enda meeleolu, mida mul alati pole.
Postita kommentaar