Mõnikord ei ole elu üldse roosamanna. Näiteks siis, kui on vaja kahe-eelikuga õue minna. Kui on suur õde ka, siis saab ehk lihtsalt. Ütlen, et läheme suure õega kuhugi toredasse kohta, no kasvõi õue kutsusid vaatama, ja saab ehk ka kahe-eeliku riidesse. Siis, kui suur õde on riide saanud ja õue läinud. Üldiselt on praegu suur vaev titale riideid selga saada. Varem see nii ei olnud, aga nüüd on tal lihtsalt selge, et Mina on suurem kui väiksesse kehasse ära mahub.
Vahel saab selle nipiga, et luban tal palja pepuga minna. Kui õues on plusskraadid ja mitte väga märg, siis panen talle ainult saapad jalga, kindad kätte, salli kaela, mütsi pähe ja pika paksu kampsuni selga. Siis ta jookseb seal jupi aega õnnelikult ringi ja veidi enne, kui ta hanguma hakkab, tassin vastupuikleva, sipleva ja karjuva tegelase tuppa, kus ta lubab endale soojad riided selga panna ja läheb taltsalt õue tagasi. Vihma ja lumega ja suure tuulega pole tahtnud nii teha. Neid plusskraade on praegu ju üsna vähe korraga, mis sest, et iga päev.
Aga kui suurt õde pole, on kohe jupi maad tülikam. Motivatsiooni õue minna nagu pole. Või lihtsalt on tore emaga vägikaigast vedada? Nojah, ma ise vean ka vahel oma emaga. On tõesti mingi lõbu nagu.
Niisiis tassib ta kõik valmispandud riided tuppa laiali. Ja teatab rõõmsalt, et viskas salli-mütsi sinna. Ohkan ja teatan, et lähen siis üksi õue. Mis sa lolliga ikka teed. (Ma tõesti loodan, et ta ei jää selliseks.) Panen end riide ja lähen. Paari minuti pärast on kuulda, kuidas ta välisukse kõrval karjub, et tahab ka. Aga kui tuppa lähen, hakkab jälle jamama. Lähen uuesti välja. Vähemalt on seal jahutavalt rahustav olla. Vaatan puid ja hingan sisse-välja.
Kui uuesti tuppa lähen, on ta tõenäoselt nõus laskma end riide panna. Panengi. Pärast seda, kui oleme jõudnud kokkuleppele, millise jopi ja kindad. Vahel on kergem valed (liiga soojad või külmad või puhtad või räpased) jopid enne peitu panna. Mütsi ja salliga on lihtsam, sest neid on vähem valida. Sõrmkindad paneb ta ilmtingimata ise kätte. Niivõrd-kuivõrd. Ühe saab võib-olla kätte, aga kahte õigesti pole veel kunagi saanud. Aga aidata ka ei lase. Nutab õnnetult pikali kusagil poris. Sest toas ta veel kindahuviline ei ole, soe ju. Õues tekib kindahuvi varsti. Paljaste kätega pole lihtsalt mõnus oksi ja käbisid korjata. Jääst-lumest rääkimata. Niisiis hakkab ta õues varsti kindaid tahtma ja neid endale ise kätte pusima. Ja see võtab hea jupi aega, aga lõpuks ta tuleb mu juurde ja laseb mul iga sõrme oma õigesse koju juhatada. Sellega saabki õueminemise aktsioon läbi ja algab õuesmängu või jalutamise aeg. Ta jääb siiani kärusse magama ka, lõpuks ikka. Aga soojad kindad ja unesaapad võib talle küll alles une pealt kätte-jalga panna. Sest tema on nii kõva mees, et ärkvelolekus lihtsalt ei luba.
Ma tõesti püüan käia lapsega õues iga päev. Söömise, magamaminemise ja enam-vähem kõige muuga on sarnane lugu väikeste variatsioonidega. Selle erinevusega, et süüa tuleb paratamatult mitu korda päevas. Ja õue saab minemata jätta, kui üldse ei viitsi, aga magamaminekut ei ole võimalik ära jätta.
Ausõna, alati kui võimalik, ma jätan selle õudsa tüübi (parandatud: õudsas minakriisis tüübi) tema isale, et vaadaku ise, kuidas saab. Saab küll. Ma täpselt ei tea, kuidas. Saapad käivad jalga vist auhiga. Ja mingid muud nipid.
Tipp Ja Täpp
PS Lugesin perekoolist, et paljud emad väänavad oma jonnipurika lihtsalt riidesse. Et vähemalt õpib ta piirid selgeks ja selle, et sõna peab kuulama. Raamat „Laps on külaline” paistis ka seda soovitavat. Ma ei jõudnud seda nii korralikult lugeda, aga jäi mulje, et seal idealiseeriti vaestes oludes kõigega leppima õppinud laste kasvatust. Et siis suurest peast lihtsam oma elu piirangutega leppida. No võib-olla. Teisalt olen jälle kuulnud, kuidas mõnel pool läänes kohe sugugi meie mõistes lapsi ei kasvatata. Lastakse sõgedikel kõike teha. Aga pärast on väga toredad inimesed, kui sellest välja kasvavad. Nagu Astrid Lindgren näiteks. Mina ka ei tea, kuidas on õige. Meie tütar oli ka kahe-eelikuna õudukas, ja mina ei suutnud kuidagi olla kehtestav ema ka siis. Aga see läks tal paugust üle, kui ta kaheaastaseks sai. Edaspidi on olnud empaatiline ja teistega arvestav laps. Väike saab ka varsti kaheseks – hoian pöialt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar