Kas lapsi saada või mittesaada sõltub minu meelest palju enamast kui lihtsalt enda soovist ja valmisolekust. Minu meelest pole võimalik laste kasvatamisega üksi hakkama saada. Laste saamisel võib määravaks saada abi kättesaadavus. Kui liita kokku ema võimed ja võimalused, isa võimed ja võimalused ning muu abi, siis kui palju seda on. Teises ringis on tähtsust ka ühiskonna suhtumisel. Osa ülemusi ja muid inimesi peab ülimaks luuserluseks olla aastase lapsega kodus, kahesest rääkimata. Tallinna liikluses tundub mulle sageli, et minu ja mu laste tervis ja heaolu ei lähe väga paljudele üldse korda. Ja väga väikese kõrvalise abiga last kasvatades võib ema kergesti tunda end mõttetu ja ebavajaliku või lihtsalt kurnatuna. Keskkond tundub vaenulik. Sellisesse keskkonda (rohkem) lapsi ei taha.
Teine pool sellest kurvast loost, et mõni neist lastest ikkagi tuleb, ka siis, kui ei tahetud. Ja võib olla vanematele suurima rõõmu ja armastuse allikaks. Ja võib juhtuda, et asjad sujuvadki üle ootuste hästi. Aga võib juhtuda ka seda, et neid lapsi tõesti ei tulegi.
Postimehe artikkel: Michael Cook: kunstlik viljastamine – kas rahva püsimajäämise võti?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar