Jalutasin mööda koolist, kus lapsed tegid kehalise kasvatuse tunni ajal õues kätekõverdusi. „1, 2, 3, 4, 5, 6, ....tüdrukud vaatavad! 7, 8, 9, 10 nii, ma jätsin kõik meelde, kuidas keegi tegi!”. Poisid punnitavad poolkaares asfaldil, tüdrukud seisavad poolkaares nende vastas ja vaatavad. Naisõpetaja käsutab terava häälega... ei ühtki positiivset tunnustussõna. Uhh. Ma saan aru küll, miks osale inimestele kehaline kasvatus kooli ajal ei meeldinud. Sellist alandusesegust vägisi ja võidu tegemist on isegi paarikümne meetri pealt kooliaia tagant ebameeldiv kuulda-näha. Ikka pead kellestki parem olema ja kiirem. Võistlus! Edu! Kui oled selle ülemises tipus, vaid siis oled sa üldse keegi. Nii kõlas see minu kõrvu.
Ise käin ma joogatunnis. Täiesti vabatahtlikult. Õpetaja räägib rahuliku maheda häälega. Ja eesmärk on teha nii, et kehal oleks hea. Hing puhkab ka selles vaikuses ja rahus. Meel puhkab. Ja keha õpib endaga paremini toime tulema. Eelkõige on see tund täidetud armastusest iseenda, oma keha ja kogu muu olemise vastu.
Kas on täiesti võimatu unistus, et ka koolis võiks lastel ka kehalise tunnis nii kehaliselt kui ka hingeliselt hea olla?
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
just nii!
Oh, ma loodan nii väga, et see unistus saab teoks... Et lapsed saaksid teha sporti (ja elada muud elu) rõõmuga ja selle pärast, et see neile meeldib, mitte sellepärast, et peab punnitama kuhugi esiritta...
Postita kommentaar