esmaspäev, 24. september 2007

Veel lapsega kõnelemisest

Minu ema arvas, et lapsega ei tohi pudikeeles rääkida, ja oli uhke, et tema lapsed rääkisid selgelt ja soravalt.
Hiljem olen leidnud viiteid, et võibla oleks siiski parem kõnelema õppiva lapsega veidi pehmemalt ja ümmargusemalt rääkida. Praegu saan sellest aru nii, et pigem on ümar ja pehme täishäälikute kõla. Selliseid on tital tema kehaliste iseärasuste tõttu kergem järele hääldada ja selline häälikuline kooskõla toetab üleüldist ema ja lapse kooskõla. Nii mulle tundub.
Ja oluline on ka hoida oma kõne rütm lapse tunnetamise ja mõtlemise rütmiga kooskõlas. Ehk siis kõnelda aeglaselt. Märgates, et teine jõuab kuulata. Need on lihtsad asjad, mida mina alles nüüd avastan. Sest keegi pole neid mulle varem öeld.
Igatahes kõneleb meie väike poisslaps jupi maad paremini kui ta õde samas eas. Muid erinevusi on muidugi ka, aga minu teadlikkus ja tähelepanu on neis asjus oluliselt suuremad.
Kätu-papu sõnad mulle endiselt ei meeldi. Aga need meeldivad meie titale. Tema on iseteadliku loomuga inimene ja nimetab maailma oma tahtmise järgi. Mina võin ju rääkida koerast või kutsust, tema ütleb ikka auh või auhi. Ja piisas tal vaid korraks kuulda kõrvalist täiskasvanut kinga papuks nimetamast, kui nüüd järjekindlalt ütleb ise ka nii. Ilmselt tuleb mul jälle ümber õppida ja loobuda oma tähtsuse tagaajamisest. Kui auh, siis auh. Kui papu, siis papu. Eks ta enne kooli ehk saab selgeks, et asjalikus maailmas on teisiti kombeks. Kas me peaks püüdma titasid juhatada asjalikku maailma? Tipp Ja Täpp

2 kommentaari:

Morgie ütles ...

siin ei ole kindlaid reegleid.
ma olen alati seda lapsega korrektselt rääkimist harrastanud ja vanem laps sai kõne selgeks aastasena, pooleteiseselt rääkis täislausetega. noorem laps, 2,5ne räägib praegugi ebaselgelt ja ajab sõnu segamini ja temast on raske aru saada. selge, et siis pean ma talle neid sõnu ka rohkem selgitama ja järjekindlamalt õpetama. algus oli aga mõlemal ühesugune.

Laps Eestis ütles ...

Kindlasti on ka meie laste erinevused kõne omandamisel seotud nende loomupäraste annete ja huviga. Siiski kirjutasin selle sissekande, rõõmustades oma väikese avastuse üle: lapsega selge kõnelemise kõrval on oluline abi kõne omandamisel ema ja lapse vahel valitsev empaatiline armastav meeleolu. See on iga õppe juures väga oluline taustategur ning täiskasvanu võiks sellesse teadlikult suhtuda. Armastust ja empaatiat!