reede, 28. september 2007

Egost ja armastusest

Sellise loo kuulsin targema inimese käest ja mina ainult vahendan, kui ehk sobib end nii võõraste sulgedega ehtida.
Üks inimene ütles, et ego on hea. Ego aitab end kehtestada ja elus läbi lüüa.
Tark kuulas ja ütles, et siis need inimesed, kes sulle kuuletuvad, kuuletuvad hirmust. Egos valitsevad deemonlikud jõud. Egos on soovi alla suruda ja võimet haiget teha. Kes elab armastusega, juhib armastusega, seda järgitakse enda vabast tahtest. Miks mitte valida armastuse tee?
Tipp Ja Täpp

4 kommentaari:

Tiiu ütles ...

Kummaline jah, et armastuse teed ei valita ja sellel teel pole nii lihtne püsidagi, kui valik on tehtud armastuse kasuks. Alati on mingid ohud varitsemas.Teen sel teemal täna sissekande.

Morgie ütles ...

selleks et armastada, peab ka ennast armastama. selleks et ennast armastada, selleks peab olema ego.

selleks et oma lähedaste eest hoolitseda, peab sul olema ego, et aru saada, sinu lähedased ei ole osa sinust ja sa ei tohi võõraste vastu hea olla oma lähedaste arvelt

ego on hea
egoism on halb. see kui sa ei näe enam teisi enda ümber.

ilma egota armastada on umbes sama, mis pimesi opereerida.

ja enesekehtestamine ei ole sama mis oma tahte teistele peale surumine

Laps Eestis ütles ...

Paljuga ma olen sellest nõus ja sain järele mõtlemiseks ainet. Tükk aega mõtlesin, kas peab ikka olema (suur) ego, selleks et ennast armastada. Mingi ego on alati, vältimatult, aga mulle tundub see pigem negatiivsena.
Ma arvan, et täitsa asjakohane on armastada inimese vaimu. Vaim on minu jaoks kindlalt parim osa inimesest. Kauneim ja kõige targem, jumalik osa. Just seda tahan ma inimeses armastada. Nii teises kui iseendas.
Ja egoga pigem toime tulla.
Aga see muidugi ei välista enda eest hoolitsemist. Keha on vaimu tempel, selle eest hoolitseda on enesestmõistetav.

Laps Eestis ütles ...

Mõtlesin veel hea jupi. Ja leidsin, et võibla tõesti on õige armastada ka enda ego: kui juba armastada, siis kõige täiega, lõpuni, naha ja karvadega, egot, keha, hinge ja vaimu.
Peaasi, kui see tühja eneseimetlusse ei mandu.