Viisin poja kooli suusapäevale ja jäin teise emaga suusalaenutuse
ette juttu puhuma. Üks koolipoiss ukerdas ukse ees kivisillutisel, suusad
jalas. Üks õpetaja katsus olukorda kiirelt siluda ja tal suusad alt ära aidata,
aga juba hilja. Vanemaealine suusalaenutuse mees tuli välja ja hakkas poisiga pahandama,
kasutades ka sõnu nagu kas sul on ajudega midagi viga. Me lihtsalt vaatasime ja
ohkasime. Tänapäeval suur osa lapsi nagunii ei salli suusatamist, nad ei oska,
neid keegi pole juhendanud ja nüüd see ka veel. Kusjuures sellest pahandamisest väga ei selgunud, et kivi peal suuskadega käia ei või. Lihtsalt sõim.
Kui ma pärastpoole järgmist koolilast nägin suuskadega kivi
peal kõndimas, läksin ruttu ta juurde ja ütlesin, et suusad on väga kallid ja
kui nendega kivi või killustiku peal liikuda, siis see rikub neil põhjad ära ja
nendega enam hästi sõita ei saa, seepärast palun liigu suuskadega alati ainult jää
või lume peal. Ma ütlesin seda võimalikumalt sellisel toonil, nagu ma ütleksin
sa oled väga armas ja kallis ja sinu panust on maailmale väga vaja. Laps astus
kohe kõrvale jäisele lumeribale ja tänas. Tegelikult oli väga lihtne öelda
inimesele, kes veel ei tea, kuidas saaks parem.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar