Reede, 13. märts 2020

Tänulikkusest

Üks naine küsis midagi tänulikkuse kohta. Ma ei osanudki nii paukselt kuigi sisukalt vastata, jäin mõtlema ja vastus jõuab alles siia (ja tõenäoselt järjejutuna, nagu mul ikka siis mitu päeva hiljem veel meenub neid olulisi asju). Mu pikad juhtmed on ilmselt üks põhjus, miks ma seda blogi pean: vaja on endas teemad ära lõpetada ja vahel ma saadan asjaosalistele siis kirjaliku vastuse, kui suuline jäi poolikuks.

Ma arvan, et tänamine on õnne alus. Alati on põhjust tänada. Kõige mustematel aegadel ma olen näiteks tänanud võimaluse eest tänaval kõndida: et on jalad, mis mind kannavad, ja ma olen vaba ja et see kõik on turvaline. Tänava eest võib ka muidugi tänada, paljud on selle ehitamiseks ja korrashoiuks tööd teinud.

Ja kui miski ei meeldi, on ka põhjust tänada. Sest augu kõrvalt on ju terve, nagu üks vana mees armastas kantud riiete kohta öelda: kui üks asi on halvasti, siis see torkab silma, aga selle kõrval on tõenäoselt kümme asja hästi. Ma ei kiru kunagi valitsust ega poliitikuid. Vahel ma küll palvetan, et asjad saaks olla paremini, aga alati on põhjust tänada, et on nt selline meditsiinisüsteem ja et politsei sai keerulistel 1990. aastatel mõne aastaga Eestis suures plaanis korra majja ja on senimaale edasi arenenud sõbralikumaks ja toetavamaks. Nõukaaegse inimesema ma mäletan varasemaid aegu ka. Minu meelest ka teenindussfäär areneb, inimesed on sisemiselt lahkemad ja hoolivamad ja vabamad. See kõlab küll sovjetlikult, aga tegelikult on häid asju palju. Palju rohkem, kui jaksaks siia kirja panna.

Vahel tundub tõesti, et jama majas. Aga eks see on ka millekski vajalik. Enamik inimesi areneb läbi kriiside (mina kindlasti) ja jama on võimalus areneda. See on ikka põnev ka, kuigi vahel tüütu ja ebamugav ja võibla isegi ohtlik. Kui ma luban endal läbi kukkuda, siis vast see asi nii hull ei ole ja kuidagi ikka saab. Jälle on põhjust tänada. Seda enam, kui see kriis kord läbi on ja kõik on kogemuse võrra rikkamad. Eks minagi ju ajan vaikselt väikselt siin rikkusi taga ja tänan, kui miskit koguneb.

Enne päevatoimetustele asumist palun päevale õnnistusi ja konkreetsetele ettevõtmistele edu. Ja kui ma palvetan, siis ma ka tänan, et on võimalik, et asjad lähevadki nii hästi kui ma ette kujutan ja isegi veel paremini. On ju põhjust tänulik olla.

Puhas vesi ja puhas õhk on luksused, mida suurem osa maailma elanikkonnast ei koge. Ujulas ma vahel tänan ja õnnistan vett selle abi eest, mis ta inimesele igakülgselt annab, ja looduses ka, seda enam. Vahel mulle tuleb meelde ka toitu tänada ja neid, kes selle minuni tõid, alates kasvatajatest ja transportijatest. Ja meie koduplaneeti, ja päikest, kes on kõige elu aluseks. Tänutunne on lihtsalt hea.

Kõigi oma elu heade asjade eest mul kindlasti ei tule meelde tänada, aga mõne väikse asja leiab ikka pidevalt. Ja kõik hea, mis tuleb läbi teiste inimeste, on eraldi tänu väärt. Kuigi ma elan subkultuuris, kus inimesed ongi armastavad ja head, siis see ei ole iseenesestmõistetav, et nad sellised on. Nad kõik on pidanud selleks pingutusi tegema, sest iga lapski teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea. No vaata kasvõi nt netikommentaariumi. Nii hullusti käituvaid inimesi ju tavaelust ei leia ja jälle on põhjust tänulik olla. Ja kui keegi ärritab, siis on põhjust tänulikkuseks, sest see inimene näitab midagi minus, mille mina saan ära muuta ja jälle on maailmas üks asi parem. Kui aus olla, siis neid erineval viisil häirivaid ja ärritavaid inimesi ma ikka kohtan ka, nii et palju-palju tänu teile kõigile.

Eriti palju põhjust on tänada muidugi siis, kui mõni suurem asi korda läheb: iga väiksegi õnnestumise taga on tegelikult paljude inimeste panus, tunnetus ja armastus. Minu arvates muidugi ka kõrgem juhatus ja abi. Ja ma tänan, et kõik need panustajad on usutunnistusest sõltumata selle juhatuse vastu võtnud ja selle järgi talitanud (või no siis omaenese piiritust tarkusest midagi hästi teinud). Kuigi võibla oleks olnud mugavam kõik see tegemata jätta. Eks ole ju põhjust tänada nüüd ja alati.

Ennast on põhjust tänada nt siis, kui olen teinud pingutuse, mille võinuks ka tegemata jätta, aga parem ikka, et tegin. Või siis, kui jätsin tegemata midagi kahjustavat. Ja võibla ka sellest sõltumata.

Eestis on üsna kombeks tänada inimesi mingite tegude ja saavutuste eest, aga tegelikult võib inimesi tänada ka lihtsalt niisama, aitäh olemast! Vahel on kellegi olemasolu just see, mis päeva paremaks teeb. Ei peagi midagi tegema. Tegemine on üldiselt seotud ka kuludega ja see on mõneti ebaökoloogiline, ülerahvastatud maailmas on sageli parem vähem teha. Vähem tegemine annab võimaluse ettevaateks, tunnetamiseks, läbimõtlemiseks, tasakaaluks, iluks ja armastuseks. Nii et ka olemise eest võib tänada. Vahel see olemine võib ju tunduda väheväärtuslik, aga mida tean mina teise inimese sees toimuvast ja väärtusi on ju erinevaid (me ei peaks olema kohtumõistjad!). See praeguse olemise kogemus on tema jaoks sellisena vajalik ja sellisena väärtuslik.

Ma tänan, ma tänan, ma tänan, armas lugeja, et oled siia välja jõudnud. Ilma lugejata ei oleks ka seda blogi ja vahel ma tõesti tahan oma mõtteid ja olemisi kellegagi jagada. Sa oled väärtuslik sellisena nagu sa oled, aitäh sulle!

TJT

Kommentaare ei ole: