esmaspäev, 12. juuli 2021

Laste ja noorte enesetapp: üks surmaigatsuse võitmise lugu

Küllap mõne lugeja jaoks see blogi siin on liiga lilled ja liblikad, elus on tumedad värvid ka. Ma olen aastaid selles blogis hoidunud tumedama poole väljendamisest, valides siia kirja panna peamiselt heledamad varjundid. Praegu, aasta heledaimal ajal võib teha erandi. Mälestus ühest ennejaanisest ERR-i uudisest ei anna rahu ja ma panen siia oma teemaarenduse kirja. Niisiis, laste ja noorte enesetappudest*, enda kogetust lähtudes.

See teema kõnetab mind isiklikult, sest üle 30 aasta oli kohati väga intensiivne surmaigatsus mu lahutamatuks kaaslaseks.

Tuuli Roosma ja tema pere tegid kunagi sarja oma pere tegemistest Siberis. Mind Siberi teema kõnetas ja vaatasin kõik osad ära, mõnus oli. Ühes osas ütleb Tuuli selles väga harmooniliselt toimivas Siberi külas elava teismelise tütarlapse kohta, et kuidas saab inimesel olla depressioon, kui tal on oma hobune. Mina saan vabalt aru, kuidas. Inimese siseelul on oma teed ja rajad. Ma olen isegi mõelnud, et võib-olla ma sündisin selleks ühte maailma ilusamasse kanti, et oma rasked teed ja rajad siinse looduse armastavas rüpes läbi käia.

Väliselt on mu elu kenasti sujunud. Mul on olnud heatahtlikud kaaslased ja toredad sõbrad. Eestis on väga palju ilusaid inimesi ja mitmesugust toetust ka raskeid aegu läbi elavatele inimestele, hea meditsiinisüsteem, ma olen ise seda kõike kohanud. Mul on armsad lapsed (see on ka meeletu kingitus, et nad on terved ja andekad). Mul on kodu, mis mind parimal moel toetab. Mul on alati olnud vähemalt minimaalselt piisav sissetulek, et katta mu põhivajadused (ka  majanduslikult rasketel aegadel 1990. aastate alul, mil olin üliõpilane, leidus sobivaid tööotsi). Mul on võime näha elu olukordi läbi nalja, kah väga abiks omadus, peenendab, helendab, keerab uue külje... Vahest mu elu suurim õnn on olnud leida inimesi, kes on aidanud mul läbi minna mu hinge tumedamatest kihtidest. Tee oli pikk ja raske. Üksi ei suudaks. Ma olen jätkuvalt tänulik iga toetuse eest, kuigi ma ilmselgelt olen õnnesärgis sündinud.

Niisiis ma tahtsin siia kirja panna, mis mind on aidanud kõigele vaatamata elus püsida ja leida tee välja oma hinge pimedatest koridoridest. 15-aastaselt ma tegin otsuse, et ma mitte kunagi ei tee seda (mul on tänini keelatud suitsiidist mõelda, mina ise keelan, sest mõte ongi ühest otsast tegu; siin nüüd korraks tegin selguse huvides selle erandi). Veidi pärast seda ma palusin endale õpetajat inimeste hulgast ja leidsingi. Tema kõneles mulle, miks enesetappu ei tohi teha. Saatuse tahtel leidsin hiljuti selle video ja seal on suurelt jaolt need samad asjad kümne minutiga ära öeldud (Elu õppetunnid tuleb nagunii läbida; kui mitte selles kehastuses, siis järgmises, aga suitsiidi teinud inimesel on järgmises kehastuses õppetükkide lahendamist raskendavaid asjaolusid). Ma uskusin siis ja usun praegugi reinkarnatsiooni ja kuigi ma praeguseks tean, et on erinevaid viise möödunud elude eksimustega tegelda, siis oma kogemusest arvan, et parem on varasemate kehastuste emotsionaalset taaka puhastada nii palju kui võimalik. Sellel on tuntavad tagajärjed praeguses elus. Ma olen tänulik, et mul on siiamaale juhendajaid, kuidas seda teha. Ma tegin 15-aastaselt otsuse oma rasketest teemadest läbi minna ja olen senimaale sellel teel. Üle 30 aasta juba, ja kergemaks läheb iga tööga. Ma olen tänulik ka igale tuulehoole ja rohuliblele, kes aitasid mind jõuda teisele kaldale. 

(Ei, ma ei arva, et oleksin kuidagi eriliselt midagi head ära teeninud. Kõik on seda ühepalju väärt. Ma vajasin väga palju ilu ja headust, et omadega välja tulla. Ma imestasin teiste inimeste elutahet, kui enda oma ei paistnud kusagilt. Palju aastaid. Elu kandis hoolt, et muutus tuli ja ma ise andsin oma panuse. Ma tean, mis tunne see on, et Elu kandis, kui ma ise ei suutnud kõndida.)

Hiljuti lugesin Mihhail Borodjanski "Teie kehaõõnsuste psühholoogiat". Autor kirjeldab erinevaid inimtüüpe, lähtudes sellest, millise kehaosa tundlikkus on loomupäraselt enim väljendunud. Iga tundlikkusega kaasneb erinev iseloomuomaduste komplekt. Raske on nendel lastel, kelle vanemad on loomulaadilt erinevad ega mõista oma last ning püüavad teda kasvatusega suunata kuhugi, kuhu sellel lapsel poleks vaja minna. Selle raamatu lugemine aitas minul mingite teemadega rahu teha, mõista paremini ennast ja oma vanemaid ning nende parimaid kavatsusi. Kõigil erinevatel on raske. Paljud erinevused on silma eest varjatud. Samas püüd kellegi erinevusi normaalsemaks kasvatada viib vahel kohutavate tagajärgedeni. Las inimene olla see, kelleks ta on sündinud. Kui meil on see anne, oskus ja võimekus, siis aitame inimesel saada selleks, kelleks tal on vaja saada. Kui me seda ei oska, siis astume kõrvale ja las tulla keegi, kes seda tööd paremini mõistab. Hoidume kahjustamast. Vahel on parim mõjutus see, mis jäi tegemata. 

Eelkõige on minu meelest vaja tunnistada, et erinevad raskused on päriselt olemas, ka siis, kui meie teiste elu väljakutseid ei mõista. Hoidume negatiivsest suhtumisest, see ei muuda midagi paremaks. Neid inimesi, kelle elu ripub juuksekarva otsas, on niigi väga palju. Kuigi nad enamasti ei näita seda välja. Mina ei näidanud peagu kunagi. Ei kõnelnud oma rasketest asjadest peagu kellegagi, ainult selle isikuga, kellest uskusin ja lootsin, et tema saab mind aidata. Ma praeguseni näitan maailmale enamasti rõõmsamat ja rahulikumat palet, osalt ka hirmust veel rohkem valu tunda.

Ma arvan, et me võime endale lubada kõike head ja ilusat, mis Elul on pakkuda. Rõõmu ja rahu!

Ja veel on mind aidanud mõte teha oma eluga midagi head teiste jaoks. Või teha oma piiratuses neid häid asju nii targalt kui võimalik. Kuni kellegi teise jaoks heade asjade tegemine muutubki elu põhiliseks sisuks, nii et enam ei jää kohta sellele, mis on raske. Ma usun, et see on võimalik. Me saame teha midagi ilusat (see võib olla väike asi, kasvõi hea söök või kootud kindad). Me saame teha nalja, näidata elu koomilises valguses (kasvõi endale, keegi teine ei peagi sellest teadma). Me saame hoolitseda kellegi eest (valides endale jõukohase tüki, ei pea kohe ookeanist alustama, tavalised lapsed meie ümber vajavad ka märkamist, mõttes kellelegi hea soovimine ka juba muudab enda olukorda, seda tean kindlalt). Me saame leiutada uusi häid asju (kui palju vajalikke asju on veel leiutamata!). Me saame harjutada lahkust, eetilist eluviisi. Kellelgi on võimalik luua uusi institutsioone, parandada seadusi jne jne. Maailm on täis seni loomata ilu, headust ja armastust, see on igaühe võimalus. Ükski töö pole liiga väike. Hea mõte ja lahke sõna või naeratus on ka abiks, endale vähemalt. Seda me saame valida, kuigi vahel on ka selleks kellegi abi vaja. Mind on aidanud usk, et ilus ja hea on maailmas olemas (minu elu on seda kinnitanud ka miljoneid kordi, raskel ajal harjutame märkamist!). Väärtuslikke asju saab õppida ka majahoidjalt või riidehoiutädilt. Märkame teiste inimeste väärtusi! Kui lähtuda ainult enda väärtustest ja baasvajadustest, siis mulle on praeguseks enesestmõistetav, et õnn on võimalik ka minu jaoks.

(Praegu seda kirjutades mul on meeleolu hea ja asjad üldiselt hästi. Nõrgast eluhetkest ma ei jagaks midagi võõrastega, siis ma varjun isegi omade eest, sest kunagi ei tea, mis võib tulla ka parima kavatsusega inimeselt ja kui taluvuse mõõt on juba nt sisemistel põhjustel täis, siis on iga suhtlus  potentsiaalselt ohtlik. Ma tänan, et minu inimesed mõistavad seda ja on minuga õrnad, leebed ja kannatlikud. Ma loodan, et ükspäev ma muutun ise ka selliseks. Fake it until you make it.)


* Mõne aasta jooksul on see juhtunud ka mitme mu tuttava alla-30-aastase poja või lähisugulasega. Kirjutan, mõeldes teile kõigile, keda mu kirjutamine ehk veel saab aidata. Jääge ellu, armsad inimesed! Jätke end ellu, armsad ja kallid! Võib-olla pärast selgub, et sellel oli siiski mingi mõte. Mina usun teisse. Isegi kui ma teid ei tea. Mingil tasandil me oleme nagunii koos, nüüd ja edaspidi, kogu aeg. Armastust ja Valgust meile kõigile!

TJT


Kommentaare ei ole: