Koolitöö

Vahel mu käest küsitakse, et kas ma aitan lastel koolitöid teha. Nii ja naa. Varasematel aastatel eelistas tütar isa seltsi. Kui ma kodus olen, siis on mul õhtuti õppimise aegu alati köögitoimkond ja kui mind kodus pole, siis mind lihtsalt pole. Nüüd on õppeained ära jaotatud. Isa käest küsib tütar matemaatikat ja inglise keelt, minu käest ajalugu ja vene keelt (aga muidugi saan ma ka inglise keele ja matemaatikaga hakkama).

Minu jaoks on see pidupäev, kui kuuendas klassis õppival tütrel on ajaloos kontrolltöö vm vastamine või vene keeles midagi ja ta minu seltsi küsib (ega siis 12-aastasega ole enam nii väga palju koosolemist). Seame end mõnusasti sisse, ma loen teksti läbi ja räägin talle selle edasi. Vahel kaks korda. See on minu jaoks ka uus ja huvitav, vanasti aeti ajalootundides ju mingit jama. Vahel küsin neid küsimusi, mis õpetaja on andnud. Sest tütre eelistus on õppida kontrolltööks viisil, mis toob maksimaalse hinde, mitte asja enda pärast. Minu eelistus on asi ise piisavalt v maksimaalselt selgeks saada, tühja neist hinnetest. Minu jaoks on tütrega koolitööde tegemine lihtsalt tore seltkondlik tegevus, pealegi on tänapäeval nii toredad õpikud, naudin ja rõõmustan iga kord, kui mõne kätte võtan. Ja ma jälgin pidevalt enda tundeid, et rõõm, avastamishimu ja nauding oleks ülekaalus ja väljendan kooli suhtes pigem head. Kui miski ei meeldi, siis tegelen pigem enda rahulolematusega kui lähen seda lapsele ütlema (probleemid on lahendamiseks, mitte nende üle kaeblemiseks).

Positiivne emotsioon on oluline. Kui tütrel tuleb emotsionaalne koht, pinge, et ei saa aru või ei jää meelde, teen nalja. Mulle tohutult meeldib klounida ja tütar on üks parimalt minu huumorit jagavaid inimesi siin maamunal – alati saab aru ja talle tundubki see naljakas. Teised inimesed jäävad vahel mulle kummalisel pilgul otsa vaatama ja ma ei tea, kas peaks veel vinti üle keerama või ütlema, et nali oli või hoopis vait olema ja korralikult käituma. Tütrega seda muret ei ole, tema jaoks on see lihtsalt lõbus ja õpivõime taastub naerdes kiiresti. Aga üldiselt tahab ta ise oma asjadega hakkama saada ja minu meelest kuigi sageli abi ei küsi.

Pojaga on mõneti risti vastupidised lood, nagu ikka. Oleks ka liiga igav, kui kahe lapsega ühesugused kogemused oleks. Kui pojal on kodus midagi teha jäänud (tavakooli teises klassis mitte liiga tihti), siis tuleb kõigepealt tükk aega kaeblemist kuulata, poole tegemise aegu ka ja võibla pärast veel. Siis ma keskendun oma muule tegevusele (käsitöö või tavaline kodutöö nagu koristamine on parim), et mitte ärrituda. Ja kui ta väga pikalt arutlema jääb, kas joonistada kodulugemise vihikusse tegelasele sinised või punased sokid, siis arvan, et mõlemad on head variandid, ta võib täitsa vabalt ise valida. Aga sedasorti vastuseid nagu tee punased ma pigem ei anna. Mäletan küll, et lapsena ma ise küsisin ka. Ja kui ema ütles, et tee rohelised, siis mina tegin lillad. Ema see vahel häiris, et miks ma üldse küsin, kui ma nagunii teen omamoodi, aga ma sain just siis aru, et lillad sokid oleks parimad, kui ema oli öelnud, et tee rohelised. Võibla oleks hea mõte olla pojaga abivalmim, aga ma pigem tõmbun eemale oma tegemistesse. Peamine on püsida rahus ja tasakaalus ja pojaga koos koolitööd tehes see nii lihtsalt ei pruugi õnnestuda (naljast on asi kaugel, teda see pealegi ärritaks). Kuigi õpikud on muidugi needsamad head õpikud, mille üle ma neli aastat tagasi juba rõõmu tundsin.

Vahel kuulen poja suust sellist küsimust ka, et kas ma tõesti pean selle ise tegema. Ja ma siis ütlen, et pead jah. Või siis tegemata jätma ja tagajärjed vastu võtma (nt koolis õpetaja hakkab pahandama). Mina igatahes ei tee. Ja see mittetegemine nõuab omajagu pingutamist. Ma olen pojale tundide kaupa motivatsioonikõnesid pidanud, milleks kõigeks talle üks või teine asi kasulik on, sest ta tahab ju vingeks meheks saada, kes selle ja teisega ise hakkama saab ja need väiksed asjad õpetavad talle suuremate asjadega toimetulekut eakohasel viisiil. Selle peale ta mõtleb natuke, ohkab ja teeb ära. Tütrele selline lähenemine ei sobiks sugugi. Kuidagi me ikka saame need asjad tehtud, mis vaja. Või siis mitte.

 

Kui laste koolitöödele silm peale jääb, siis komavead parandan ikka ära. Ja ütlen lastele ka, kuidas peaks olema. Isegi siis, kui (ja veel eriti, kuna) nende arvukad õpetajad sellest suurt midagi ei pea.

Üsna teistsuguses meeleolus kirjutatud sissekanne kodutööde teemal, ja kooli teemasildi all on neid veelgi.Vaatenurki ongi palju, minu jaoks need vanad kirjutised kõik ikka mingit nurka pidi kehtivad.

Hiljem lisatud. Jäin selle üle mõtlema, et ega ma ometi siin nö lapse ignoreerimist ei propageeri. Lapse pidev ignoreerimine on väga valus karistus ja sellel on halvad tagajärjed hilisemas elus. Ma usaldan, et selle blogi lugeja teab ise, mis tema jaoks sobib ja nopib üles ainult enda jaoks õige lähenemise, nii et ma pole pidanud vajalikuks osutada, mida ma ise igast asjast arvan (ainult igast teisest). Ja armas lugeja, ma lausa tänan, et Sa oled selle kaheksa aasta ja rohkem kui 600 postituse juures minu puudustesse leebelt ja sallivalt suhtunud ja heatahtlikult kaasa mõelnud, nii et mu virtuaalne elutuba on ikka tore koht mulle endale ka.

Eks ma ikka toetan ka poega kodutööde tegemise juures – oma võimaluste piires. Ma arvan, et eelkõige ta vajab oma tülikate emotsioonide äratalumise abi. Et ma olen seal samas või kõrval ruumis ja kuulen tema vahel üsna tülikat ja raevukat eneseväljendust ja püsin ise selle juures mõistlik ja eriti heal juhul saan teda suunata oma tunnetega tegelema. Päris otseti seda etteastet kuulata ma pidevalt ei suuda. Niigi lähen vahel ikka endasti välja (ja ma tänan selle õppetunni eest, muuta endas ära need kohad, mis minus ärritust tekitavad). Aga õnneks on käsitöö ja õnneks ta saab ikka ise ka endaga toime.

TJT