Nõutusehetk

Hüppasin korraks ämma juurest läbi ja ta andis tütre jaoks kingituse kaasa: piparkoogiküpsetamise põlle ja sama mustriga rätiku. Tänasin viisakalt. Ja siis ta andis 20 eurot ka, et las nad ostavad poest piparkoogitaigna ja eks piparkooke ole ju tore ka kinkida.

Eks tulnud jutuks sedagi, et ega mina ju ise tainast tegema ei hakka. Mispeale ma lisasin, et kui ma ise tahan piparkooke süüa, siis tuleb ikka ise teha, sest poetaigna piparkooke ma ei soovi (suhkur ja valge jahu, milleks?), aga lapsed võivad sellega tegelda. Mille peale arvati, et nad peaks ikka rohkem sööma seda, mida maailm pakub, muidu ma rikun neil seedimise ja elu ära, sest pärast nende kõht ei tule enam maailma toiduga toime, kui nad ema toitudega liiga ära harjuvad. Jah, ega meie laste vanaemad minu valikutega rahul ole sugugi, aga lastest nad tunnevad ikka rõõmu ja hea seegi. Ja ma püüan vähem sõna võtta ja mitte midagi põhjendada, et oleks vähem tülisid. (Kuna kõik kolm naist, meie laste ema ja kaks vanaema on suurte arvamistega ja võibla osalt ka tagasihoidliku diplomaatilise võimekusega isikud, siis tülisid ikka juhtub.)

Tulin siis koju ja mõtlen, et kuidas ma nüüd selle kingi üle annan? 20 eurot piparkoogitaigna ja kaunistuste peale on nagu liiga palju suhkrut ja valget jahu mistahes treenitusega laste jaoks ja kellele neid nii palju kinkidagi oleks. Selliste sõnadega see mulle üle anti ja vassida nagu ka ei taha. Appi, mis ma teen?

TJT