Paha sööja

Ma ütlesin oma tädile, et ta ei arvestaks me tütrele suurt portsu, sest ta ei söö väga palju. Pärast ütles tädi, et mis sa ütlesid, et ta on vilets sööja, sõi ju küll. Ma olin lausa hämmeldunud. Ma ei ole kunagi arvanud, et mu laps on vilets sööja. Ma vastupidi arvan, et ta on väga hea sööja, kes saab väikesest toidukogusest vajaliku energiahulga ja vajalikud ained kätte (ja võib-olla osa ka n-ö valgusest). Meie suguvõsas on mingi arusaam, et hea laps sööb palju. Selle juured võivad olla mingites ajaloolistes hirmudes, et rasketel aegadel jäid ellu toekamad inimesed vms. Aga praegu ei pea ju nii palju sööma. Ja ei pea sööma ükskõik mida, kui on võimalik valida.

Meil võib olla tohutult palju valesid arusaamu toidu kohta. Ma ise nt arvasin kunagi, et porgand on väikelapsele hea. Vanasti ju anti porgandimahla juba kolmekuustele. Läks ikka aega, enne kui ma aru sain, et meie esiklapsel on porgandi omastamise ja talumisega probleeme, senimaale piinasin teda köögiviljapüreedega, kus alati oli porgandit sees (imemaitsvad olid ja ise veel imestasin, miks laps ei taha). Hiljem lugesin enda tutvuskonnast kokku viis last, kelle ema oli aru saanud, et ta lapsel on porganditalumatus (lisaks veel üks vanema põlve ema, kes kiitis, kui punased põsed ta lapsel titena porgandist olid – see võib ka olla toidutalumatuse märk). 

Mind on ka lapsena igasugu vale toiduga ahistatud (ma ise ei ole enam aastaid kartulit ja sousti teinud, seda saavad nad kuskil mujal ja enamik toorsalateid mulle ka ei maitse ja ma ei joo toidu kõrvale piima ega söö enamasti toidu kõrvale leiba ja sealiha üldse ei taha jne jne). Ega tollal ju palju valida olnudki ja jube frustreeriv, kui laps seda vaevaga otsitud kraami ei taha. Ammugi polnud siis võimalust igale lapsele eri toitu teha. Mu isa räägib siiamaale, kuidas tema sünnipäevaks sai pere esimese tomati ja ta selle välja oksendas. 

Õnneks on praegu teised ajad. Ja ma olen südamest tänulik, et saan ise endale süüa teha sellest, mis meeldib. Seepärast ma olen püüdnud pigem pakkuda võimalusel igale sobivat toitu – igaüks ise tunnetab, mis talle meeldib. Hommikuti sööb tütar puuvilja (mahla, smuutit), poeg putru ja vastupidi üldse ei tahaks. Ühepajatoidus on igale midagi (üldiselt ikka kõik sobib) ja püreesupile annan erinevate lisandite vahel valida, siis ka läheb (aga ma ikka pingutan, et jube maitsev tuleks). Nii et küsimus on, mida sa siit sööksid või kuidas sa seda sööksid. 

Eks ole ka seda arvamist, et pere peab ühise laua taga sama toitu sööma. Niisuguseid klantspilte me oleme kõik näinud ja mõned on seda ka ise kogenud. Et see on pere ühtsus. Sellisest ühtsusest ma ju tulen (aga minu jaoks oli see enamuse diktatuur). Ülejäänud perele see menüü vist ka sobis, neil on praeguseni ühised (praeguseks küll palju kaasaegsemad) arusaamad heast toidust. Mina oma lastele sellist kogemust pole tahtnud. Pealekauba sain päevad läbi toiduga tegelemist, eriti veel seetõttu, et noorem käib õhtuses vahetuses ja söögiajad on parasjagu kordamööda. See on ära tüüdanud.

(Toidu teemasildi all on veel toiduteemalisi postitusi.)

Kus on kuldne kesktee?

Hiljem lisatud. Täitsa nõus, et ka sellega võib liiale minna.  Selline see elu juba kord on.

TJT