Kodutööd

Vaatasin eile filmi „Race to nowhere“ – see on haridusteemaline dokfilm Ameerika koolist ja selle puudustest, sellest, kuidas lapsed maast-madalast pingutavad, et saada mainekasse kõrgkooli, kurnavad end ära ja jõuavad „tööturule” tühjakspigistatud sidrunitena. Selline töötaja pole motiveeritud ega suuda leida loovaid lahendusi, mida igapäevaelu mistahes valdkonnas nõuab.

Pärast 2001. aasta haridusreformi, kui Ameerikas kehtestati hariduses oluliselt kõrgemad standardid, on sealsetes koolides keskendutud testideks õppimisele. Õppija põhiküsimuseks on millised on testi küsimused ja millisesse kasti tuleb linnuke teha. Sisulisi teadmisi ei omandata ja teistsugusel viisil esitatud küsimusele ei oska sellisel viisil treenitud õpilane üldse vastata. Õpetajad lähevad välisel survel lihtsalt vooluga kaasa, sest nende palk sõltub testitulemustest. Inimestena saavad nad muidugi aru, et see süsteem hävitab inimlikkuse, loovuse ja toob tegelikult kaasa puudulikud teadmised. Samuti on sellisest uuendatud koolisüsteemist tulnud töötajatega hädas tööandjad.

Filmis nimetati, et uuringute tulemusel ei toeta palju kodutööd tegelikult õpitulemuste paranemist, lausa vastupidi. Põhikoolis on pärast seitsmetunnist koolipäeva paras teha kuni tund aega kodutöid, keskkooliõpilastel kuni kaks tundi. Nii jääb aega ka elamiseks: harrastusteks ja piisavaks ööuneks. Aega igavleda ja iseennast leida. Aega rõõmu ja armastust kogeda ning jagada. Paljud lapsed armastaks kooli, kui neil poleks kodutöid.

Mõtlesin selle üle. Meie tütar on varasematel aastatel pääsenud üsna vähese kodutööga, esimestel aastatel sai poole tunniga nädala kodutööd tehtud (selle poolest on mitteeliitkoolid head ja küllap on meil ka õpetajaga vedanud, õppimisega üle ei pingutata). Sel aastal, viiendas klassis tekkis äkki rohkem igapäevaseid kodutöid. Ja näen, et see valmistab stressi.

Mõtlesin, et tund päevas kodutöödele tundub mulle mõistlik mõõt – ilmselt aitan edaspidi tal ülejäänu ise ära teha. Igale ainele kuni paarkümmend minutit peaks olema piisav, et olulisim omandada. Peaks mul ainult õnnestuma tütart veenda, et ei ole vaja kõike nii jube hästi teha. Olulisem on püsida tasakaalus, rõõmus ja terve.

Tegelikult mind kurvastab, et pean seetõttu oma last õpetama vähem korralikult töötama, sest korralikult tehtud töö on esimesi rõõmu ja rahu allikaid minu elus. Kui nad viimast aastat lasteaias käisid, õpetasin neile kirjatähti – sest nad ise tahtsid, kirjatähed on ilusad ja nende kirjutamisest saan mina täitsa omamoodi naudingu. Esimese klassi laste vihikud on puhtad ja selged. Mu tütre vihikud enam ei ole. Nüüd on uueks eesmärgiks saanud kiirus, mitte see terviklikkuse tunne, mida annab kauni ja puhta vihiku täitmine.

Elu on selline, iga päev tuleb valida.

Koolist antud kodutööde teemal üks ammune koolilapse artikkel Saarte Hääles ja sajad kommentaarid.

TJT