Arvuti

Pärast kestvaid sooviavaldusi ja pikki mõtisklusi lubasime pojal tahvelarvuti osta. Ta pole oma mitme aasta sünnipäevakingirahade eest midagi ostnud. Ja midagi muud pole ta ka tahtnud. Enne oli sooviks küll nutitelefon, aga kuna selle põhiliseks funktsiooniks olnuks ikka mängimine, siis otsustasime tahvelarvuti kasuks – suurema ekraani pärast.

Enne tegime minu meelest põhjaliku kokkuleppe, mis sai ka kirja pandud. Et enne mängimist peab koolitöö tehtud olema ning trennis või õues käima ja ema aitama ja kasvõi lugema, kui ükski muu variant parajasti ei sobi. Ja et on mänguaja piirang. Ja mängimise peab lõpetama vähemalt tund enne koolitundide algust, et jõuaks tähelepanuga jälle maisesse ilma tagasi ja kõigega õigeks ajaks valmis.

Aga poja soov elektronmänge mängida on nagu vesi, mis ikka leiab tee. Seekord sai auguks minu lahke lubadus mäng lõpuni mängida, kui taimeris aeg otsa saab. Varsti leiutas poeg, et tuleb lihtsalt mängida lühikeste lõikude kaupa, siis saab mängu alustada ja peale mänguaja lõppu ikka lõpuni mängida. Siis veidi vahet pidada ja sama asi mahub päeva sisse mitmendat korda.

Ja see ei jäta mõju avaldamata. Mõju on kehv. Ütlematagi selge, et suur osa mu tähelepanust on hõivatud poja valvamise ja mänguaja piiramisega. 

Sellest perspektiivist vaadates tundub, et parem oleks olnud võtta koer.

Hiljem lisatud. Lugu sellekst, miks Steve Jobs ei luba oma lastele arvutit.

TJT