Kuldses puuris

Üks jutt on ammust aega siia bloggi kirja panemata. Kui ehk mitte päris otse, siis ma kiidan aina, kui tore on olla kodune ja jätan üsna mainimata, mis on selle hind. See hind on tegelikult päris kõrge ja ma tunnen end veidi valeliku koduema elu müügimehena, kui see üldse siia kirja ei saagi. Likvideerin siis selle võla, sest ma tunnen, et see oleks aus nende suhtes, kes sellist elu endale (või kaasale) soovivad.

Ma olen üsna kodune olnud ligi 13 aastat (enne töötasin täiskohaga erialasel ametikohal). See on pikk aeg olla eemal mingist erialast, palgatöisest tegevusest kõigi oma rutiinide ja sellega kaasnevate toimetulekumehhanismidega. Ma praegu tõesti ei kujuta ette, mismoodi täisajaga tööl käivad emad saavad rahuldatud enda ja pere vajadused. Ega ole teada, millest ma vanana elama hakkan, kui mul pole neid tagavarapensionisambaid ja kõik see muu.

Lisaks kõik need ohud, mida toob kaasa see, kui senised rahavood peaks kokku kuivama või katkema. Kuhu ma praegu tööle saaks, kui eluliselt oleks vaja peret toita ja katta? Ma olen kaotanud sidemed nende inimestega, kellega koos olen kunagi töötanud ja kui mõned sidemed ongi säilinud, siis kui tõsiseltvõetav töötaja ma ühegi tõsiseltvõetava asutuse jaoks praegu oleks? Ma ei teagi eriti, kuidas praegu tööd saadakse (lasteeelses elus jõudsin kümme aastat töötada algul sugulaste, hiljem ka tuttavate kaudu saadud töökohtadel, aga see on kõik ju ammuminevik).

Häda on selles ka, et varasemate palgatööde tüüpi tegevusega ma ei soovi enam jätkata, see ammendas end juba siis, kui 13 a tagasi raseduspuhkusele jäin. Tegelikult tahaks alustada millegi uuega, aga ennast uutele turgudele sisse süüa on ju teadupärast suurem pingutus. Suur ettevõtmine ja energiakulu on ennast sellisele kohale vastavaks teha, omandada kõik need teadmised ja oskused. Ega ma päris ei näe ka, kuhu ja kelleks tahaks saada – kuigi suur tüdruk juba. Lapsena ma ikka teadsin vastust sellele elutähtsale küsimusele (aga need teed on kõik praeguseks rohkemal või vähemal määral läbi käidud).

Meie ühiskond väärtustab inimesi üsna (palga)töökeskselt, mitte inimene ise ei ole sellisena väärtuslik, vaid see, mida ta [raha teenimiseks] teeb. Kitsamalt võttes on väärtustamise aluseks sageli ka töö prestiiž või palga suurus. Selles kategoorias olen mina täitsa null. Ja pikka aega palgatöölt eemal olnuna ei ole mul sellesse kategooriasse võibla kunagi tõsist minekut loota (tõsist huvi ka pole). Oma vabatahtlikust tegevusest ma igale ei räägi ja kodust tegevust ei osata meil väärtustada, sest sellest ei ole kombeks kõnelda, kuigi absoluutselt iga asja saab teha veel palju paremini – ka süüa teha ja laste kasvamist toetada; isiklikust kasvamisest kõnelemata. Koduema peab toime tulema sellega, et teda mõnes seltskonnas üldse kellekski ei peeta. Ja suutma ennast ja oma tegevust väärtustada ka siis, kui ümbritsev keskkond laiemalt seda ei tee.

Veel üks probleem on seotud laste võimalustega. Kui kodune tööjaotus on väga ühene: mees kodust väljas raha teenimas ja naise kanda on kogu koduelu, kaasa arvatud kõik lastesse puutuv, jääb mehel kontakt lastega napiks. Sel juhul ei pruugi mees mõista laste vajadusi ja selle asemel, et sisukal viisil panustada nende arengukeskkonda, hakkab äraoleku süütunnet kompenseerima mõttetu träni või liigse taskurahaga. Lapse arenguks on ülivajalik, et oleks nii ema kui isa olemas. Et oleks hingeline ja vaimne side hoolivate täiskasvanutega – läbi mille me tegelikult inimeseks saame. Kui isa mõistab oma lapse vajadusi (kasvõi ainult oma vaatevinklist, mis on seotud nt annete arenguks võimaluste tagamisega, ma ei arva, et isa peaks iga vannitamise juures olema), on kandepind lapse jaoks palju laiem ja maailm palju toredam koht. Oi kui paljud emad sooviks nt oma lastele väikest perepäevahoidu, kuid kui nende panus pere rahaasjadesse on väike, pole neil sageli ka sõnaõigust sellistes olulistes küsimustes nagu lapse keskkonna valik. Ja tööga hõivatud mehel pole sageli infot ega taustateadmisi ega ka aega neid otsida. Naise kojujäämise eest ei peaks lapsed maksma isaga suhte hõredaks jäämisega.

Ma olen loonud endale tillukese maailma, kus väga paljud väikesed asjad on just nii, nagu mulle meeldib. Inimesed on toredad ja ilm on alati hea (valin sobivad riided), roog just see, mida ma praegu soovin ja ma ei pea kellegi meeleheaks tegema endale valesid asju. Aga mul puudub kontakt ülejäänud maailmaga – sellega, millest pajatab meedia. See meedia kajastatav maailm on hirmutav – täis kõiksugu koledusi. Mul igatsus puudutada laiemat maailma. Igatsus ja hirm saada maailmast puudutatud. Aga istun ikka selles kuldses enda loodud puuris ja vaatan võrevarbade vahelt välja.

Hiljem lisatud (peale pikka kommentaari). Mandumise oht on ka. Mistahes alal on mingist vanusest alates mandumise oht kogu aeg kohal. Koduse elu juures võib see vist veelgi kergemini juhtuda, kui pole piisavalt välist survet, et end pingutada. Pingutuseta ei sünni tulemust. Nagu ka lõõgastuseta mitte. Tulemus sünnib nende kahe tasakaalupunktis.Kodus ei pruugi olla ka piisavalt välist tuge ja ühendust ülejäänud maailmaga, mis on samuti tulemuseni jõudmiseks vajalik. Iseasi, kas tulemuse puudumine tähistab alati mandumist? Jõudsin jälle algküsimuse juurde tagasi. Mis teeb elu tegelikult väärtuslikuks?

Veel hiljem lisatud. See kõlab nagu tugitoolisportlane, kes sooviks olümpiamedalit endale kaela riputada. Mingi meeleolu siit tuleb põlema panna, tänutundes, et see on nähtavaks saanud ja ära tuntud.

Elina Kirt kirjutas pika minu jaoks haakuva loo.

TJT