Näosaate Tanja

Mulle meeldib selle hooaja näosaate naiskohtunik. Ta naudib ühteviisi vahetult üheksakümnendate eesti klubitantsumuusikat, Scooterit ja „verise näoga” Rammsteini lauljat ja oskab hea iva leida vist ka iga teise näosaate numbri algmaterjalist. Sellega ta eristub selgelt selle saate meestest, kes on pikka aega head maitset harjutanud ja selles igaüks omamoodi meistriks saanud. Kõigil on selge, milline on hea ja milline keskpärane või  vilets muusika. Aga Tanja naudib, heast ja halvast hoolimata.

Mina olen kogu elu, sealh muusika kohta õppinud, mis on hea ja mis ei ole seda mitte. Enne kui ma arugi saan, on platsis õpetatud hoiak ühe või teise nähtuse kohta. Seejärel saab võib-olla oma tunne ka veidi sekka rääkida. Aga vahel kõneleb ainult külgeõpetatud tõde. Selline maailm on palju piiratum ja igavam – kui juba enne kogemuse avanemist on teada, mis on hea ja mis ei ole. Ma märkan Tanjat kuulates oma piiratust igal sammul – ja olen nende teadasaamiste pärast väga tänulik. Parem ikka kohe nüüd kui üldse mitte.

Tanja kuulamine vabastab sedasorti stamparusaamadest. Tema jutt ei ole mingi mõõdupuuga lajatamine, vaid vaba tunnetamine: ikka märkab-kuuleb ta esituses mingeid nüansse, meenutab oma kogemusi selle muusikapalaga seoses. Minu meelest on Tanja poolehoid igale esitusele värvikas, sisukas, mitmekülgne, detailirohke ja huvitav. Kirglik ja siiras nagunii. (Äkki oli inimkonna pärispatuks see hea ja kurja puust söömine?)

TJT