Ma kirjutasin laulapse klassijuhatajale ja koorijuhile
mõjuvast põhjusest, miks tal ei ole võimalik lastekoori tulla ja palusin tal
sellegipoolest lubada osaleda klassiõhtul. Klassijuhataja võttis asjaolud teadmiseks ja olukord on sellega lahenenud. Koorijuht helistas ja me
rääkisime tund aega – tund aega teineteisest mööda, mõistmata üksteist rohkem
kui viisakus vältimatult nõuab. Koorijuht rääkis mulle koorilaulu heast mõjust
lauljale ja sellest, kui vähe see lauljalt nõuab ja kui palju annab ja et temal
on just seda laululast vaja, sest koolil on koori vaja ja need esinemised tuleb
ära teha, mi ssügisel muusikaõpetajatega kokku on lepitud. Mina ei saanud
ikkagi aru, miks see toredus just meie lapsele peab osaks saama. Selles suures
pealinna koolis on sadade kaupa lapsi, kellest osa ju kindlasti juba viisi peab
ja teine osa oleks võimeline selle ära õppima, kui vaid teada saaks, mis õnn
teda ees ootab, kui ta laulukoori läheb. Kui kõik klassid läbi käia ja lastega
rääkida, olekski potentsiaalsed koorilapsed järgmises proovis.
Mina oleksin küll tahtnud kooli ajal kooris laulda. Mind enamik
koorijuhte koori ei võtnud, sest ma pole eriti andekas laulja. Ühe õpetajaga
oli koor üsna kõigile kohustuslik, siis ma laulsin ka ja mulle meeldis. Väidetavalt
on kõik inimesed võimelised viisipidamise mingil tasemel ära õppima ja kooli
koorile ei peaks lõpmata kõrgeid kunstilisi nõudmisi esitama, vaid selle
olemasolu põhjuseks peaks kõigepealt ikka olema lauljate rahulolu. Ma arvan, et
ka selles koolis on palju lapsi, kes lihtsalt pole tulnud selle peale, et
laulma minna ja jorutavad selle asemel helendavate ekraanide taga, jäädes nii
ilma elamusest, mis neid tõesti võiks hingeliselt toita ja kanda. Nendega saaks
ja tuleks tööd teha ja rõõm ja kasu oleks kõigil. Ja teiste valikuid mittelaula
tuleks sallida.
Mulle tundub, et see on väike kild tavalist Eesti elu: meil
on väike hulk andekamaid (usinamaid / suurema elujõuga) inimesi, kellelt
püütakse seitset nahka koorida ja kes püüavadki neid nahku anda ja / või selle
juures kuidagi ellu jääda, rabeldes väljapääsmatus stressi võrgus ja põletades
oma elujõudu kahest otsast, jõudmata pidevas kohustuslike tegemises oravarattas
elu ja iseennast tunnetada ja kogeda, mis on ju inimeseksolemise mõte. Kõik need
jutud kiirustamisest tulevad sellest, et inimeselt nõutakse rohkem kui tal oleks
tasakaalukal viisil võimalik pakkuda. Ja siis on sadade tuhandete viisi
unustatud inimesi, kes kodumaal rakendust ei leia ja peavad toimetulekuks võõrsilt
tööd ja peavarju otsima, sest siin neile kogemise võimalusi ei pakutagi, vahel kohe
üldse mitte. Kuigi teistsuguse suhtumise korral oleks neid võimalik siin
rakendada. See algab juba koolis, kui toimetuleku mustrid on veel välja
kujunemata ja kõike oleks lihtne muuta. Noorte inimeste saatus on rohkem nende
enda kätes kui vanematel, kes elavad oma nooreea valikute tagajärgi ega saa
neist rööpaist enam kõrvale astuda. Aga noorte saatus on samavõrd palju ka neid
ümbritsevate inimeste suunata, sest need inimesed panevad paika käitumismustrid
ja mängureeglid. Ja paraku noored ise veel paljut ei teadvusta, neil on elus
alles spontaansuse ja tegemise aeg, mõtlemise aeg tuleb hiljem.
Praegune olukord ei ole tegelikult hea ei neile, kes peavad
kõike jõudma, ega neile, kellele võimalusi ei pakutagi. Kuidas me selle asja
nüüd selliseks oleme ajanud? Kuidas saaks edaspidi teha paremini?
Hiljem lisatud.Mu lapsel oli kolm nädalavahetust järjest muude tegevustega
kinni (no mitte mingid sünnipäevapeod, see pole põhjus, miks kooriproovist
puududa), mistõttu kooriproovi ei saanud minna. Aga esinemas ikka käis, sest nii väga oli vaja koorijuhti hädast välja aidata. Koorijuht ei jäta ikka last
rahule ja helistab, et vajab teda. Miks just teda, kui koolis on ometi sadu
lapsi? See on õudne ahistamine ja manipuleerimine. Terves Eestis on tuhandeid,
kümneid tuhandeid lapsi, keda keegi ei vaja, kellele keegi otsa ei vaata, kelle
käest keegi ei küsi, mis anded temal on. Nemad on ka inimesed, kes ootavad, et
nende anne saaks maailma valgustada (ma arvan, et me kõik vajame seda). Nende
äraunustatutega tuleks tegelda ja neile võimalusi pakkuda, mitte kurnata neid,
kes on oma raja leidnud.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar