Kelle oma on anne?

Kas anne kuulub inimesele endale või teda ümbritsevale kogukonnale/rahvale? Kas ongi õige andekatelt rohkem nõuda või peaks neil endil olema õigus valida, kuhu oma anne suunata? Mis annaks paremaid tulemusi nii üksikisiku kui rahva jaoks – kas see, kui kõrgemalt antakse teada, mida inimene peab oma eluga ette võtma, või see, kui talle antakse võimalus oma anne realiseerida, eeldades, et ta nagunii teebki seda oma kogukonna hüvanguks (v.a väike hulk kurjade kavatsustega inimesi, kellest ma siin ei kõnele). Selle loo algus on üleeelmises postituses, kui minu lapselt nõuti lastekooris käimist või muidu....

Ma kirjutasin laulapse klassijuhatajale ja koorijuhile mõjuvast põhjusest, miks tal ei ole võimalik lastekoori tulla ja palusin tal sellegipoolest lubada osaleda klassiõhtul. Klassijuhataja võttis asjaolud teadmiseks ja olukord on sellega lahenenud. Koorijuht helistas ja me rääkisime tund aega – tund aega teineteisest mööda, mõistmata üksteist rohkem kui viisakus vältimatult nõuab. Koorijuht rääkis mulle koorilaulu heast mõjust lauljale ja sellest, kui vähe see lauljalt nõuab ja kui palju annab ja et temal on just seda laululast vaja, sest koolil on koori vaja ja need esinemised tuleb ära teha, mi ssügisel muusikaõpetajatega kokku on lepitud. Mina ei saanud ikkagi aru, miks see toredus just meie lapsele peab osaks saama. Selles suures pealinna koolis on sadade kaupa lapsi, kellest osa ju kindlasti juba viisi peab ja teine osa oleks võimeline selle ära õppima, kui vaid teada saaks, mis õnn teda ees ootab, kui ta laulukoori läheb. Kui kõik klassid läbi käia ja lastega rääkida, olekski potentsiaalsed koorilapsed järgmises proovis.

Mina oleksin küll tahtnud kooli ajal kooris laulda. Mind enamik koorijuhte koori ei võtnud, sest ma pole eriti andekas laulja. Ühe õpetajaga oli koor üsna kõigile kohustuslik, siis ma laulsin ka ja mulle meeldis. Väidetavalt on kõik inimesed võimelised viisipidamise mingil tasemel ära õppima ja kooli koorile ei peaks lõpmata kõrgeid kunstilisi nõudmisi esitama, vaid selle olemasolu põhjuseks peaks kõigepealt ikka olema lauljate rahulolu. Ma arvan, et ka selles koolis on palju lapsi, kes lihtsalt pole tulnud selle peale, et laulma minna ja jorutavad selle asemel helendavate ekraanide taga, jäädes nii ilma elamusest, mis neid tõesti võiks hingeliselt toita ja kanda. Nendega saaks ja tuleks tööd teha ja rõõm ja kasu oleks kõigil. Ja teiste valikuid mittelaula tuleks sallida.

Mulle tundub, et see on väike kild tavalist Eesti elu: meil on väike hulk andekamaid (usinamaid / suurema elujõuga) inimesi, kellelt püütakse seitset nahka koorida ja kes püüavadki neid nahku anda ja / või selle juures kuidagi ellu jääda, rabeldes väljapääsmatus stressi võrgus ja põletades oma elujõudu kahest otsast, jõudmata pidevas kohustuslike tegemises oravarattas elu ja iseennast tunnetada ja kogeda, mis on ju inimeseksolemise mõte. Kõik need jutud kiirustamisest tulevad sellest, et inimeselt nõutakse rohkem kui tal oleks tasakaalukal viisil võimalik pakkuda. Ja siis on sadade tuhandete viisi unustatud inimesi, kes kodumaal rakendust ei leia ja peavad toimetulekuks võõrsilt tööd ja peavarju otsima, sest siin neile kogemise võimalusi ei pakutagi, vahel kohe üldse mitte. Kuigi teistsuguse suhtumise korral oleks neid võimalik siin rakendada. See algab juba koolis, kui toimetuleku mustrid on veel välja kujunemata ja kõike oleks lihtne muuta. Noorte inimeste saatus on rohkem nende enda kätes kui vanematel, kes elavad oma nooreea valikute tagajärgi ega saa neist rööpaist enam kõrvale astuda. Aga noorte saatus on samavõrd palju ka neid ümbritsevate inimeste suunata, sest need inimesed panevad paika käitumismustrid ja mängureeglid. Ja paraku noored ise veel paljut ei teadvusta, neil on elus alles spontaansuse ja tegemise aeg, mõtlemise aeg tuleb hiljem.

Praegune olukord ei ole tegelikult hea ei neile, kes peavad kõike jõudma, ega neile, kellele võimalusi ei pakutagi. Kuidas me selle asja nüüd selliseks oleme ajanud? Kuidas saaks edaspidi teha paremini?

Hiljem lisatud.Mu lapsel oli kolm nädalavahetust järjest muude tegevustega kinni (no mitte mingid sünnipäevapeod, see pole põhjus, miks kooriproovist puududa), mistõttu kooriproovi ei saanud minna. Aga esinemas ikka käis, sest nii väga oli vaja koorijuhti hädast välja aidata. Koorijuht ei jäta ikka last rahule ja helistab, et vajab teda. Miks just teda, kui koolis on ometi sadu lapsi? See on õudne ahistamine ja manipuleerimine. Terves Eestis on tuhandeid, kümneid tuhandeid lapsi, keda keegi ei vaja, kellele keegi otsa ei vaata, kelle käest keegi ei küsi, mis anded temal on. Nemad on ka inimesed, kes ootavad, et nende anne saaks maailma valgustada (ma arvan, et me kõik vajame seda). Nende äraunustatutega tuleks tegelda ja neile võimalusi pakkuda, mitte kurnata neid, kes on oma raja leidnud.

TJT