Sattusin koju jõudma parajasti siis, kui lapsed vaatasid
näosaate Marjut habemega naist esitamas. Jäin huviga vaatama. Kevadel keegi küsis, mida ma lastele ütlesin
selle Eurovisiooni artisti kohta. Mul polnud midagi vastata – ei huvita mind Eurovisioon ega
habemega naised. Nüüd siis vaatasin, et mida ma arvan.
Mulle meeldis see esitus. Ilus naine ja ilus habe ka. Kokku oli
väga omapärane. Siis sain aru, miks see mulle meeldis: mina olen tema kõrval
ju täiesti tavaline. Ma olen eluaeg
tahtnud olla tavaline ja kui mitte olla, siis vähemalt näida. See on vahel
olnud pingutav ja igal juhul tähendanud
osa endast varjamist. Ma arvan, et paljud on midagi sellist tundnud, sest tavalisuse
piirid on meil üsna kitsukesed. Ja teistsuguste suhtes on kuidagi nagu
seltskondlik hea toon olla üleolev, irooniline, sarkastiline – aga ikka mingil
viisil negatiivne (näosaate asjaosaliste kommentaarid olid viisakad ja
korrektsed, aga viitasid ikkagi ka artisti teistsugususele ja tunda oli mõistmatust,
et miks üks mees peaks tahtma olla naine).
Teistsugune olla tähendab olla mingil määral väljatõugatu
või mitteomaksvõetu. Habemega naise kõrval ma OLENgi täiesti tavaline. See on
vabastav ja hea tunne. Nüüd äkki oskan ma olla tänulik kõigile erinevatele inimestele, kes oma erinevust
kappi ei peida. See annab teistele ka võimaluse olla armastatud või vähemalt
heaks kiidetud sellistena nagu nad on. See teeb elu tohutult rikkamaks, kui me
kõik saame väljendada oma täit potentsiaali.
Paljud inimesed ju ei julge end üleni armastada, ikka
ootavad teiste heakskiitu. Mida nõndaviisi pole kustki tulemas. Praegu (kevadel)
said suured inimhulgad võimaluse teha sammukese avardumise, mõistmisele
avanemise poole. See on imeline. Ja tore, et see vabastus mulle ka lõpuks
kohale jõudis.
Vastuseks kevadisele küsimusel: me ei rääkinud lastega
sellest midagi. Tütre küsimusele kes mulle sellest saatest meeldis vastasin
ausalt, et Marju esitatud habemega naine ja Mardi esitatud Nancy Sinatra olid
minu lemmikud. (Aga natuke imelik ikka, et see saade oma naisest meheks
muutumistega ja vastupidi on kuidagi
normaalne meelelahutus, aga päriselus me seda võõrastame.)
TJT
2 kommentaari:
Väidaks vastu, et just teistsugune on trendikas olla. Kõik püüavad ja otsivad enda juurest midagi, millega saaks natuke erineda ja silma paista. See aitab ju ennast paremini müüa. Sinna hulka käib mõõdukas gay teema ka. Moodne on ju kui seltskonnas naised üksteist musitavad, ise lesbid olemata. Ja meestelgi on omad taolised mängud.
Aga see kooselu seadus vähemalt minu arvates küll tolerantsi ja mõistmist ei kasvata ühiskonnas. Pigem on just suurem arvamuste lahknevus. Mulle isiklikult ei meeldi selle seaduse perspektiiv, et igasugused erinevused, kes võiksidki kappi jääda saavad julgust juurde.
Aga laste jaoks, siiani ka meie omade jaoks ei ole see ilmselt probleem. Nad võtavad seda mänguliselt ja miksmitte aegajalt kehastuda kelleksi teiseks.
Sellistest trendidest ei tea mina eriti midagi, aga küllap see on kusagil nii ka, kui Sa nii väidad, aitäh. Vahest see on mingi nooremate inimeste ringkond? Minu 40+ ringkondades on selline suhtumine võõras. Sellevanustel on ikka pea ja kogu keha piire ja standardeid ja norme täis ning väljaspool neid piire elavad ainult need, kes on teadlikult selle sammu astunud - samas on osa norme salajas ikkagi ja alles ootavad teadvustamist.
(Või on võti selles "... midagi, millega saaks natuke erineda" - kui palju on sobiv erinemise määr ja milline on sobiv ja aktseptitud erinemise viis?)
Lastele muidugi sellised mängud meeldivad, meiekad on ka kodus selliseid mänge mänginud. Ja näosaade meeldib mulle ka.
Samas just oma laste pealt ma näen, et mingid normid on vähemalt nendeealiste jaoks vägagi olemas (milline on norm väljanägemine ja kuidas olla... ikka palju vähem on lubatud kui naisel habe). Olgu siis nii, ma püüan vähemalt sallivuse eeskuju anda. Ja tunnustan, kes suudab enamat.
Postita kommentaar