reede, 17. oktoober 2014

Habemega naine



Sattusin koju jõudma parajasti siis, kui lapsed vaatasid näosaate Marjut habemega naist esitamas. Jäin huviga vaatama.  Kevadel keegi küsis, mida ma lastele ütlesin selle Eurovisiooni artisti kohta. Mul polnud midagi  vastata – ei huvita mind Eurovisioon ega habemega naised. Nüüd siis vaatasin, et mida ma arvan.

Mulle meeldis see esitus. Ilus naine ja ilus habe ka. Kokku oli väga omapärane. Siis sain aru, miks see mulle meeldis: mina olen tema kõrval ju  täiesti tavaline. Ma olen eluaeg tahtnud olla tavaline ja kui mitte olla, siis vähemalt näida. See on vahel olnud pingutav ja igal juhul  tähendanud osa endast varjamist. Ma arvan, et paljud on midagi sellist tundnud, sest tavalisuse piirid on meil üsna kitsukesed. Ja teistsuguste suhtes on kuidagi nagu seltskondlik hea toon olla üleolev, irooniline, sarkastiline – aga ikka mingil viisil negatiivne (näosaate asjaosaliste kommentaarid olid viisakad ja korrektsed, aga viitasid ikkagi ka artisti teistsugususele ja tunda oli mõistmatust, et miks üks mees peaks tahtma olla naine).

Teistsugune olla tähendab olla mingil määral väljatõugatu või mitteomaksvõetu. Habemega naise kõrval ma OLENgi täiesti tavaline. See on vabastav ja hea tunne. Nüüd äkki oskan ma olla tänulik kõigile  erinevatele inimestele, kes oma erinevust kappi ei peida. See annab teistele ka võimaluse olla armastatud või vähemalt heaks kiidetud sellistena nagu nad on. See teeb elu tohutult rikkamaks, kui me kõik saame väljendada oma täit potentsiaali.

Paljud inimesed ju ei julge end üleni armastada, ikka ootavad teiste heakskiitu. Mida nõndaviisi pole kustki tulemas. Praegu (kevadel) said suured inimhulgad võimaluse teha sammukese avardumise, mõistmisele avanemise poole. See on imeline. Ja tore, et see vabastus mulle ka lõpuks kohale jõudis.

Vastuseks kevadisele küsimusel: me ei rääkinud lastega sellest midagi. Tütre küsimusele kes mulle sellest saatest meeldis vastasin ausalt, et Marju esitatud habemega naine ja Mardi esitatud Nancy Sinatra olid minu lemmikud. (Aga natuke imelik ikka, et see saade oma naisest meheks muutumistega ja vastupidi on kuidagi  normaalne meelelahutus, aga päriselus me seda võõrastame.)

TJT

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väidaks vastu, et just teistsugune on trendikas olla. Kõik püüavad ja otsivad enda juurest midagi, millega saaks natuke erineda ja silma paista. See aitab ju ennast paremini müüa. Sinna hulka käib mõõdukas gay teema ka. Moodne on ju kui seltskonnas naised üksteist musitavad, ise lesbid olemata. Ja meestelgi on omad taolised mängud.
Aga see kooselu seadus vähemalt minu arvates küll tolerantsi ja mõistmist ei kasvata ühiskonnas. Pigem on just suurem arvamuste lahknevus. Mulle isiklikult ei meeldi selle seaduse perspektiiv, et igasugused erinevused, kes võiksidki kappi jääda saavad julgust juurde.
Aga laste jaoks, siiani ka meie omade jaoks ei ole see ilmselt probleem. Nad võtavad seda mänguliselt ja miksmitte aegajalt kehastuda kelleksi teiseks.

Laps Eestis ütles ...

Sellistest trendidest ei tea mina eriti midagi, aga küllap see on kusagil nii ka, kui Sa nii väidad, aitäh. Vahest see on mingi nooremate inimeste ringkond? Minu 40+ ringkondades on selline suhtumine võõras. Sellevanustel on ikka pea ja kogu keha piire ja standardeid ja norme täis ning väljaspool neid piire elavad ainult need, kes on teadlikult selle sammu astunud - samas on osa norme salajas ikkagi ja alles ootavad teadvustamist.

(Või on võti selles "... midagi, millega saaks natuke erineda" - kui palju on sobiv erinemise määr ja milline on sobiv ja aktseptitud erinemise viis?)

Lastele muidugi sellised mängud meeldivad, meiekad on ka kodus selliseid mänge mänginud. Ja näosaade meeldib mulle ka.

Samas just oma laste pealt ma näen, et mingid normid on vähemalt nendeealiste jaoks vägagi olemas (milline on norm väljanägemine ja kuidas olla... ikka palju vähem on lubatud kui naisel habe). Olgu siis nii, ma püüan vähemalt sallivuse eeskuju anda. Ja tunnustan, kes suudab enamat.