Meie kuuenda klassi õpilasel oli kodulugemiseks
üks Helga Nõu noorteraamat: „Pea suu!” või „Tõmba uttu!”. Pealkirjad on
kangesti noortepärased, nii ka sisu esimesest reast alates, aga romaan võlus
mindki. Vahest ehk rohkemgi kui 12-aastast tütart, kes selle raamatu võlust nii
sügavuti aru ei saanud ega kuulu vist ka päris keskmisse sihtrühma. Aga kuulas
huviga, mida kõike mina sealt leidsin: värvikaid karaktereid, mis väga täpselt
(=väheste sõnadega, mis ju noortekirjanduses nii oluline) edasi on antud; põnevaid
sisukäike, miljöökirjeldusi ja vaateid ühe või teise inimrühma ellu. Kusjuures kirjanik
ei tee üldistusi, ei sildista. Ta jätab ka lugejale täiesti vabad käed võtta
loetut just nii nagu ise tahab (see on täiesti erakordne selle kirjanduse
taustal, millega mina olen seni kokku puutunud.)
Ma olin tõesti võlutud, kuidas u
25 a tagasi (e minu teismeeas) kirjutatud romaanid tänini tundusid ajakohased
(või siis olen mina liiga lubjakas, et aru saada, mis kõik vahepeal on
muutunud). Tütrele meeldis, kuidas kirjanik vaatepunkte vahetas: üks peatükk
oli kirjutatud ühe, teine teise tegelase vaatekohalt. See andis sündmustikule
hästi loomuliku kulgemise ja samas ma ei mäleta, et oleksin lugenud varem nii
pihtaminevaid noormeeste hingeelu kirjeldusi. Ma lausa imetlesin kirjutaja
elutarkust ja kõrvaltvaatamise oskust. Ei mingit moraali, jumal tänatud.
Teemad peaksid ka noori huvitama
(mina pean sihtrühmaks pigem 14–99-aastaseid): ikka suhted, sekka ka raha,
unistamist, seksi ja vägivalda (meeldival viisil serveerituna), halvale teele
minekut (narkootikume), samas ka selgeid äratundmisi ja valikute langetamist. Ja
iga tegelase valik on delikaatselt põhjendatud ja empaatilisele lugejale arusaadav.
Mina sain palju ahaa-elamusi. Just nii see maailm tundubki toimivat. Üllataski
vist pigem see, et keegi sellest nii hästi kirjutada oskab.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar