Koolivimm

Meie noorema lapse klassijuhataja lahkus kevadel teise kooli ja sügisel tuli uus. Ja see tõi kaasa igasugu muudatusi. Uued õpetajad, uued klassiruumid. Meile ei meeldi need muudatused, sest enne oli parem. Ja mina võin ju veel aru saada objektiivsetest asjaoludest (õpetaja lahkumine), aga poeg sellega juba nii lihtsalt leppinud ei ole. Eks teda need muidugi puudutavad ka otse ja isiklikult.

See, mis enne läks ladusalt või vähemalt kuidagi ikka, tekitab nüüd küsimus, miks. Ja ma ei oska neile sageli midagi mõistlikku vastata. „Õpetaja ütles, et nii on vaja teha” ei ole ju mõistlikule inimesele antud seletus. See on lihtsalt olukorra järjekordne tsementeerimine. Mina ka ei saa aru, miks nii on. Õpetaja ei mõelnud asja hästi läbi või ta ei oska paremini on seletused, mida mina parem lapsele ei ütleks. Algklassilaps peaks saama elada usus, et täiskasvanu teab, miks asjad nii on – et sellel on seletus ja põhjus. Täiskasvanu seab mõtestatud piirid ja lapsel on neis turvaline kasvada.

See on ideaalpilt, aga esimese lapsega meil neid probleeme eriti pole olnud. Eks ta ole leplikuma loomuga ka. Ja käib ka kuuendas klassis rõõmsa meelega. Ma vahel ikka tahan selle välja öelda, et kinnitada – mõnel lapsel on koolirõõm ikka täitsa olemas ka, et negatiivne pilt ei jääks nii domineerivaks.

Oma praeguse olukorraga ei oska ma mitte midagi peale hakata. Õpetajale märku anda, mis seekord halvasti läks? Samas on see ka signaal selle kohta, et me ei ole tema tegevusega rahul. Seda võidakse kuulda kui etteheidet, süüdistust... Kui palju kordi saab märku anda, enne kui kiusliku lapsevanema pitser otsa ette lüüakse? Ma ei taha proovida, sest minus puudub usk ja usaldus. Ja mida see lapse jaoks kaasa toob. Tema peab selle inimesega igas tunnis koos olema.

Nii ma siis marineerin oma tülikates tunnetes, kõrvaltoast kostab rahulolematuse häälitsusi kolinate ja plärtsatustega. Ma saan lapsest aru, aga aidata ei oska. Püha Frantsiskuse palvet (armas jumal, palun anna mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan ja meelekindlust leppida nende asjadega, mida ma muuta ei saa ning tarkust nende vahel vahet teha) tuleb nendes olukordades sageli korrata. Aga ikka on puudust nii ühest, teisest kui kolmandast.

Hiljem lisatud. Nüüd ajalisest perspektiivist ja mõneti ka kaasamõtleja toel (aitäh!) näen, et see on tavaline emotsionaalne reaktsioon, millele lisandus minu negatiivne mõtlemine. Kuigi ma püüan kooli suhtes heatahtlik olla, siis mõnes kohas ma seda ikka ei ole (ja palun tarkust, mida siis sellega teha?). Objektiivne tõde on see, et mõnele perele sobib uus olukord paremini kui vana. Eks meil tuleb ka lihtsalt kohaneda. Mille vastu mina õieti tõrgun?

TJT