Digifoto koolis

Juba kolmat korda sel sügisel on meil sama häda majas: kool tahab, et laps teeks looduses digipilte ja sellega seoses on ka väike õppeülesanne. Kellegi jaoks võib see ju toregi olla, et põnev pildistada vms Meie jaoks on häda kahekordne: meil pole selleks sobivat aparaati ja me ei taha ka, et looduseskäik kujuneks läbi augu vahtimiseks.

Sobiv aparaat oleks väike fotoaparaat. Sellist pole. Tütrel on küll pilti tegev nutikas, aga selle kaasaskandmisega looduses on oma häda. See piirab olemise vabadust. Minu jaoks on ok, kui laps peaks nt aprillis kõige riietega ojja kukkuma. Seda on juhtunud, laps oskas tollal juba piisavalt ujuda, et veest ise välja saada ja kõik oli korras. Isegi vanaema auto oli lähedal metsa servas, nii et sai ruttu minema ja sooja-kuiva kohta. Ainult mantli taskus olnud telefoni ei õnnestunud päästa. Seepeale  me pigem ei annaks neile kalleid seadmeid loodusse kaasa, sest sellega võib midagi juhtuda. Mul on ka midagi juhtunud, looduses lihtsalt juhtubki. Kui kogu aeg ei keskendu hoolas olemisele – nii kaoks ju ka looduses käimise mõte.

Ja teiseks piirab elektroonika kasutamine olulisel määral inimese loodustunnetust. Kui see tehnika juba kaasas on, kui ta on lausa kooliülesandeks tehtud, siis lihtsam on olla ühenduses tehnika kui looduse energiatega. See viimane hakkab eesti lastel juba puudeks kujunema. Ja me teeme näo, et kõik ongi hästi. Vähemalt on laps metsa saadud ja tal on seal midagi teha – vahtida elektroonikat. Nii on temast ehk õpetajale vähem tüli. Ei vingu, ei kao ära, ei roni puu otsa, ehk ei kuku isegi ojja (saan aru, et eriti see viimane oleks kooli väljasõidul tülikas ja õpetaja püüab sellist olukorda iga hinna eest vältida).

Ma saan ju aru küll, et ka lihtsalt tavalise klassiga loodusse minnes see laps seal loodust nii väga ei tunneta midagi, ümber on kolmkümmend klassikaaslast, kes tõmbavad tähelepanu endale. Ja ma ilmselt peaks olema tänulik, et nad ikka looduses käivad, kasvõi korra aastaski. Ja ma ise olen ka ju lubanud lastel maal käies rohkem elektroonikamänge mängida (ja rohima üldse ei sunni). Aga see tehnikaorientatsioon on siiski üle minu mõistuse. Meie lastel on sellega häda (et pole sobivat aparaati) ja siis ka minul. Mulle meeldiks, kui nad seal jooksumänge mängiksid (meie  lastele meeldiks, kuigi saan aru, et see oleks harjumatu ja vastumeelt paljudele vähese liikuvusega lastele) või looduseasjadega mängiksid (milles taaskord paljud tehnikaga harjunud lapsed lihtsalt aru ei saaks). Kuidagi on tekkinud olukord, justkui oleks meie oma holistiliseks pürgiva kasvatusega kuskil vea teinud, sest ei saa ju olla, et terve rügement kõnnib valet jalga ja ainult mina õiget.

TJT