Ma siin ikka vahel kirjutan, kui väga meil on vaja looduses käia. Linnainimestena tasakaalus püsimiseks peaks muidu ikka püsti guru olema, aga meie ei ole. Siis jääb plaan B, regulaarsed looduseskäigud. Kõik oleks väga lill, kui see oleks meie ühine eelistus. Aga nii lihtne ei pea elu olema mitte. Meie noorem laps oleks parema meelega kodus ja mängiks arvutimänge kui vaevaks end kehalist pingutust nõudva ja tülika metsaskäimisega. Nii on ikka nipp, et kuidas teda nüüd seekord suusatama kaasa saada, kange nagu ta on ja lisaks kõva ärimees ka. Suusatamine iseenesest ei ole muidugi mingi ülivajalik asi, aga lapse kaasatulemine on, sellest sõltub vanemate võimalus käia. (Ja samas ma mitte ei viitsiks olla innuka noorjalgpalluri ema – kui vaadata teiste perede kogemusi, kelle elu on tugevalt piiratud sellest, kus ja millal lapsel seekord võistlus on. Kuigi loomulikult pole suusatamine kuidagi parem kui jalgpall. See on lihtsalt meie eelistus.)
Niisiis nipid. Ärimehega ärimehe moodi. Varjatud kommiäri. Ekraaniajaga kauplemine. Meeldivad söögid. No ma teen ikka kõik, mis vähegi oskan, et need retked võiks kõigile toredad olla. Autoga sõitma asudes panen peale hoogsa lastelaulude plaadi, mis loob reipa ja hakkaja meeleolu, tagasiteel rahustav ja uinutav loodushäälte plaat. Ja varun märjakssaamise korraks tagavarariideid (nii saan ma neil lubada soovi korral turvaliselt ka talisuplust proovida – vabaduse tunne on samuti üks asju, mis lapsi ahvatleb). Ja kui lapsel on iga ilmaga võimalik nt vees solberdada, siis ta millalgi hakkab aru saama, et külmaga vette kukkumine võib tähendada tõsist ohtu. Teoorialoeng õhukese jää teemadel ei mõju pooltki nii tõhusalt.
Viimati kemples poeg isaga kelgutamise ümber. Poeg väitis, et tema selle katkise kelguga ei sõitvat, isa väitis vastu, et see toimib veel küll. Eks õigus old muidugi mõlemal, aga vaja ikka vaadata, kes peale jääb. Tavaliselt võidab nende kahe puhul vaidlus. Ja mina lubasin, et loomulikult ei pea sa kelgutama ega suusatama, kui ei taha. Meelitasin teda kuusekodumänguga. See on selline mäng, et madalate kuuseokste alla saab mängult kodu teha ja seal elada nagu päkapikk. Ja see on talle meeldinud. Ja lisaks tahab ta enamasti ikka õega koos olla, õega koos on kõik väga lahe, välja arvatud, et vahel neil läheb samade seisukohtade puudusel teravaks eriarvamuste vahetamiseks. Alatihti, võiks öelda. Aga seekord ei läinud kuusekodu mängu vajagi. Võibla õnneks, meie teised oleme kuusekodumänguks üsna liiga pikad ja üksi pole ju huvitav.
Kui Põhja-Kõrvemaale jõudsime, läksid isa ja tütar suusatama – mõlemad sellega rahul ja mina jäin pojaga aega veetma. Poeg leidis kohe ronimisseina ja jäi sinna paariks tunniks. Oligi laps hoitud. Suusatamast tulnud tütar ronis ka natuke seinal ja siis me läksime suppi ja kooki sööma. Söögid on üsna sama head nagu 12 aastat tagasi, kui me selles kohas esmakordselt käisime. Koht ise on kõvasti arenenud. Kunagi unistasin, et oleks seal lapsehoid. Nüüd ongi. Vähemalt kirjade järgi, ei hakanud uurima, sest endal polnud pika ringi isu (ja eks me vanasti saime ikka mõlemad oma sõidud kordamööda tehtud, teine oli siis lapse/lastega). Mingi laste saanisõit oli ka kirjas, aga seda tol päeval siiski ei pakutud. Ega ma sest mootorsaanisõidust midagi suuremat pea kah. Selles oleks poeg muidugi teist meelt. Mootorid on ägedad.
Pärast sööki pani tütar uuesti suusad jalga ja siis tahtis poeg ka. Teatas, et hakkab harjutama, sest koolis on vaja. Olin selle peale kohe päris üllatunud, et nii varane koolihirm, aga eks iga põhjus ole hea ja läksimegi rajale. Pojal on see viies talv suuskadega tutvust teha, aga ega ta ole suuremat hoolinud, suusatab paarsada meetrit, seekord võibla veidi rohkem ja ongi huvi otsas. Ja hädaldab iga asja peale. No et suusk läheb viltu all ja paha püsti saada ja mis need eluraskused ongi. Tütar meelitab nagu haldjas teda ja siis nad kahekesi ikka natuke sõidavad, haldjas ja troll. Tütar sõitis selles vanuses samade suuskadega viis kilomeetrit maha, temas oli seda tahtmist. Ja pojas ei ole. Ega ole kuskilt võtta ka. Mõni laps võibla ei hakkagi tahtma. Ega peagi. Peaasi, kui see meiega kaasatulek võiks nii enam-vähem tore olla. Ma ikka väga püüan.
TJT
neljapäev, 23. veebruar 2012
Rõõmuga kooli
21. veebruari Postimehes oli kurb lugu, kuidas Eesti lapsed ei armasta kooli minna, sest õpetaja paneb halbu hindeid. Ja üldse on Eestis Euroopa kõige lapse- ja ka õpetajavaenulikum kool, nagu igaaastased uuringud on korduvalt näidanud. Selle kurbliku teemaga mul õnneks seni eriti kokkupuuteid pole. Lisaksin hoopis kõrvale soovi kiita oma lapse tavakooli, mida juba mõnda aega olen tahtnud teha. Nojah, konkreetsetest probleemidest pole minu meelest ka mõtet avalikus kohas pajatada, kui neid on võimalik isiklikul tasandil lahendada.
Mulle meeldib väga, et meie lapse koolis on igal veerandil nädala jagu lustipäevi, mis veerandi keskel või lõpupoolikul annavad lapsele võimalust hinge tõmmata, kauem magada ja midagi väga teistsugust, aga loomulikult ikka hariduslikult väärtuslikku kogeda. Näiteks nüüd oli talispordi- ja aktiivõppe nädal, mil tunde eriti ei toimunud, käidi suusatamas-kelgutamas-uisutamas, teatris "Pipit" vaatamas ja lastekirjanduse keskuses. Kolmanda klassi laps ei taha enam väga vanematega käia - või olgu täpsemalt, meie tütar eelistab isaga või sõbrannadega käia, aga seda on tavaelus keerulisem korraldada. Tore, kui kool võtab ja korraldab järjepannu spordi- ja lustiüritusi. Laps saab õues olla ja koolistressist puhata. Kurb lugu ju see ka, et tavalisel kooliajal pole tavalisel linnalapsel eriti aega ega võimalust näiteks suusatamas käia - kui suusamets jääb kodust kaugemale, siis üksi ja ühistranspordiga ta minema ei hakka. Koolipäevad on ikka üsna pikad ja väsitavad ja huviharidused võtavad sageli peagu kogu vaba aja.
Mõtlesin, et nii vist jääb praegusel põlvkonnal uisutamis- ja suusatamisoskus üsna omandamata. Vanematel on palju muud tegemist ja lihtsalt jõudu napib – kust seda jõudu ikka kokku hoida kui mitte pere ja laste arvelt, tundub vahel Tallinna elanike aktiivset elustiili vaadates. Ega tütre klassis praegugi need talispordialad eriti tuntud ole, aga sõpradega koos ikka püütakse ja tehakse vahel ka väikest salatrenni, et koolis paremini välja tuleks. Ja meie elame veel rohelises piirkonnas, osa lapsi siiski suusaraja või uisuplatsi lähedal. Mis siis veel magalarajoonides ja kesklinnas võib olla?
Kui veel meie kooli kiita, siis räägitakse, et õpetajate ja laste suhted on selles koolis lugupidavad ja viisakad nagu nt Rocca al Mare koolis. Ja vägivalda on suhteliselt vähe. Oma osa on vast sellel ka, et lastel on suhteliselt head liikumisvõimalused, lisaks kehalise tundidele võib iga päev eeltunni ajal tasuta rahvastepalli mängida – kellelegi on see hea põhjus varakult ja rõõmuga kooli minna. Ja huvitegevust ja tasuta trenne on üldse üsna palju. Rohkelt kunstiharidust samuti, viimane küll pigem vanemate raha eest, aga peaasi, et lastele meeldib ja on pingeid maandavat tegevust. Igasugu tegevust ja põnevaid üritusi on palju, ma usun, et iga laps peaks leidma oma andelaadile midagi, olgu seal kasvamas siis noor kunstnik või kaupmees. Koolist välja suunatud üritusi on ka. Ja see viimane näikse waldorfkoolidelt šnitti võtnud olevat, aeg-ajalt märkan ühisjooni.
Eks tegemist ole ka üsna suure kooliga, kus rohkelt pearaha võimaldab laiemalt majandada. Ja lapsed on ka ülekeskmise heal järjel peredest, vaesust selle kooli laste hulgas ei paista olevat. Kooli ümbritsev keskkond on üle keskmise, nii loodussõbralikkuse ja privaatsuse kui majanduslikus mõttes. (Mitte rikkus ei tee inimest heaks, vaid vaesuse puudumine tähendab vähem probleeme ja võimalust oma vajadusi rahuldada; laste arengulised vajadused on mh kulukad ja vajaduste mitterahuldamine viib paratamatult pingeteni.)
Ja kurb küll, aga ma tahaks kiita ka hea kooli mainet, mistõttu kooli soovijaid on igal aastal rohkesti enam kui vastu võetakse. Kahtlemata on see vanematele närvesööv, kui ei tea, kuidas lapsel koolikatsed õnnestuvad, aga eks mina eelistaks ka viia oma lapse kaugemale heasse kooli kui lähedalasuvasse kopitanud kooli. Valikuga koolide lapsed on mh tervematest ja hoolivamatest peredest ja nii satub laps mh paremasse seltskonda. See on ju paljude perede jaoks oluline põhjus, miks oma last eliitkooli viia – et oleks korralikud sõbrad. Valitud laste koolidesse väga muserdatud lapsi eriti ei satu. See annab võimaluse tegelda õpetajal õpetamise, mitte sotsiaaltööga ja stressi on kõigil vähem. Aga tänu kooli suurusele ja heale mainele on seal ka psühholoog, sotsiaaltöötaja ja logopeed (vähemalt kunagi olid, eks need seisud muutu vahel). Rohkem tuge õppimisega mitteseotud asjus annab õpetajale paremad töötingimused ja ehk ka motiveerib enam. Ja samas eelistan ise emana, et erinevalt eliitkoolist ei arva kool, et lapse elu ainult koolist peakski koosnema. Ma arvan, et eliitkoolides on tamp ikka kõvem, aga mina seda oma lapsele küll ei soovi. Ma soovin, et ta omandaks mõõduka pingutusega vajaliku (eks algklassides õpitav olegi vajalik), aga et tal jääks sellest piisavalt jõudu üle, et oma huvidega tegelda, lihtsalt rahus mängida ja lasta muljetel settida – et elus säiliks tasakaal ja terviklikkus. Minu meelest on „niisama vahtimine” ääretult sisukas ja vajalik tegevus :-)
Haridus on selles koolis ka piisavalt hea. Ise sama kooli vilistlasena lasksin kesklinna eliitkoolis pärast kolm aastat põhikoolis laotud põhja peal liugu, pühendunud õpetaja teeb oma tööd igal pool hästi (kui ta vajadused on rahuldatud, see võiks ju olla elementaarne, eks ole) ja ma loodan, et praegused õpetajad on meie lapse koolis sama head kui minuaegsed. Meie lapse õpetajad on küll vahemikus piisavalt heast väga heani. Õppimine tundub olevat palju vaheldusrikkam ja lõbusam, aga ka sisukam kui minu lapsepõlves, tänapäeval on ju aktiivõpet, mis elu mõnusaks muudab.
Oleks ju tore küll, kui kõigil lastel oleks sama tore kool.
Ärksust ja tahet, rõõmu, energiat ja pealehakkamist!
Hiljem lisatud: metsa-loo kommentaari ja viidatud Postimehe artikli peale mõeldes küsisin lapselt järele ja sain kinnitust, et selles koolis ei ahistata lapsi nende kunstieelistuste pärast ja alla nelja kunsti aine tööde eest pole pandud. Esimeses klassis hindeid ei panda. Vähemalt senised kehalise kasvatuse õpetajad pole lapsi sundinud - vähemalt mitte liiga jõuliselt. Need kõik on olulised näitajad, mis tunnistavad, et kool sallib lapse individuaalsust ja tunnustab nende omapära. Ja koolirõõmu peetakse oluliseks. Meie laps tahab kooli minna. Palju tänu!
TJT
Mulle meeldib väga, et meie lapse koolis on igal veerandil nädala jagu lustipäevi, mis veerandi keskel või lõpupoolikul annavad lapsele võimalust hinge tõmmata, kauem magada ja midagi väga teistsugust, aga loomulikult ikka hariduslikult väärtuslikku kogeda. Näiteks nüüd oli talispordi- ja aktiivõppe nädal, mil tunde eriti ei toimunud, käidi suusatamas-kelgutamas-uisutamas, teatris "Pipit" vaatamas ja lastekirjanduse keskuses. Kolmanda klassi laps ei taha enam väga vanematega käia - või olgu täpsemalt, meie tütar eelistab isaga või sõbrannadega käia, aga seda on tavaelus keerulisem korraldada. Tore, kui kool võtab ja korraldab järjepannu spordi- ja lustiüritusi. Laps saab õues olla ja koolistressist puhata. Kurb lugu ju see ka, et tavalisel kooliajal pole tavalisel linnalapsel eriti aega ega võimalust näiteks suusatamas käia - kui suusamets jääb kodust kaugemale, siis üksi ja ühistranspordiga ta minema ei hakka. Koolipäevad on ikka üsna pikad ja väsitavad ja huviharidused võtavad sageli peagu kogu vaba aja.
Mõtlesin, et nii vist jääb praegusel põlvkonnal uisutamis- ja suusatamisoskus üsna omandamata. Vanematel on palju muud tegemist ja lihtsalt jõudu napib – kust seda jõudu ikka kokku hoida kui mitte pere ja laste arvelt, tundub vahel Tallinna elanike aktiivset elustiili vaadates. Ega tütre klassis praegugi need talispordialad eriti tuntud ole, aga sõpradega koos ikka püütakse ja tehakse vahel ka väikest salatrenni, et koolis paremini välja tuleks. Ja meie elame veel rohelises piirkonnas, osa lapsi siiski suusaraja või uisuplatsi lähedal. Mis siis veel magalarajoonides ja kesklinnas võib olla?
Kui veel meie kooli kiita, siis räägitakse, et õpetajate ja laste suhted on selles koolis lugupidavad ja viisakad nagu nt Rocca al Mare koolis. Ja vägivalda on suhteliselt vähe. Oma osa on vast sellel ka, et lastel on suhteliselt head liikumisvõimalused, lisaks kehalise tundidele võib iga päev eeltunni ajal tasuta rahvastepalli mängida – kellelegi on see hea põhjus varakult ja rõõmuga kooli minna. Ja huvitegevust ja tasuta trenne on üldse üsna palju. Rohkelt kunstiharidust samuti, viimane küll pigem vanemate raha eest, aga peaasi, et lastele meeldib ja on pingeid maandavat tegevust. Igasugu tegevust ja põnevaid üritusi on palju, ma usun, et iga laps peaks leidma oma andelaadile midagi, olgu seal kasvamas siis noor kunstnik või kaupmees. Koolist välja suunatud üritusi on ka. Ja see viimane näikse waldorfkoolidelt šnitti võtnud olevat, aeg-ajalt märkan ühisjooni.
Eks tegemist ole ka üsna suure kooliga, kus rohkelt pearaha võimaldab laiemalt majandada. Ja lapsed on ka ülekeskmise heal järjel peredest, vaesust selle kooli laste hulgas ei paista olevat. Kooli ümbritsev keskkond on üle keskmise, nii loodussõbralikkuse ja privaatsuse kui majanduslikus mõttes. (Mitte rikkus ei tee inimest heaks, vaid vaesuse puudumine tähendab vähem probleeme ja võimalust oma vajadusi rahuldada; laste arengulised vajadused on mh kulukad ja vajaduste mitterahuldamine viib paratamatult pingeteni.)
Ja kurb küll, aga ma tahaks kiita ka hea kooli mainet, mistõttu kooli soovijaid on igal aastal rohkesti enam kui vastu võetakse. Kahtlemata on see vanematele närvesööv, kui ei tea, kuidas lapsel koolikatsed õnnestuvad, aga eks mina eelistaks ka viia oma lapse kaugemale heasse kooli kui lähedalasuvasse kopitanud kooli. Valikuga koolide lapsed on mh tervematest ja hoolivamatest peredest ja nii satub laps mh paremasse seltskonda. See on ju paljude perede jaoks oluline põhjus, miks oma last eliitkooli viia – et oleks korralikud sõbrad. Valitud laste koolidesse väga muserdatud lapsi eriti ei satu. See annab võimaluse tegelda õpetajal õpetamise, mitte sotsiaaltööga ja stressi on kõigil vähem. Aga tänu kooli suurusele ja heale mainele on seal ka psühholoog, sotsiaaltöötaja ja logopeed (vähemalt kunagi olid, eks need seisud muutu vahel). Rohkem tuge õppimisega mitteseotud asjus annab õpetajale paremad töötingimused ja ehk ka motiveerib enam. Ja samas eelistan ise emana, et erinevalt eliitkoolist ei arva kool, et lapse elu ainult koolist peakski koosnema. Ma arvan, et eliitkoolides on tamp ikka kõvem, aga mina seda oma lapsele küll ei soovi. Ma soovin, et ta omandaks mõõduka pingutusega vajaliku (eks algklassides õpitav olegi vajalik), aga et tal jääks sellest piisavalt jõudu üle, et oma huvidega tegelda, lihtsalt rahus mängida ja lasta muljetel settida – et elus säiliks tasakaal ja terviklikkus. Minu meelest on „niisama vahtimine” ääretult sisukas ja vajalik tegevus :-)
Haridus on selles koolis ka piisavalt hea. Ise sama kooli vilistlasena lasksin kesklinna eliitkoolis pärast kolm aastat põhikoolis laotud põhja peal liugu, pühendunud õpetaja teeb oma tööd igal pool hästi (kui ta vajadused on rahuldatud, see võiks ju olla elementaarne, eks ole) ja ma loodan, et praegused õpetajad on meie lapse koolis sama head kui minuaegsed. Meie lapse õpetajad on küll vahemikus piisavalt heast väga heani. Õppimine tundub olevat palju vaheldusrikkam ja lõbusam, aga ka sisukam kui minu lapsepõlves, tänapäeval on ju aktiivõpet, mis elu mõnusaks muudab.
Oleks ju tore küll, kui kõigil lastel oleks sama tore kool.
Ärksust ja tahet, rõõmu, energiat ja pealehakkamist!
Hiljem lisatud: metsa-loo kommentaari ja viidatud Postimehe artikli peale mõeldes küsisin lapselt järele ja sain kinnitust, et selles koolis ei ahistata lapsi nende kunstieelistuste pärast ja alla nelja kunsti aine tööde eest pole pandud. Esimeses klassis hindeid ei panda. Vähemalt senised kehalise kasvatuse õpetajad pole lapsi sundinud - vähemalt mitte liiga jõuliselt. Need kõik on olulised näitajad, mis tunnistavad, et kool sallib lapse individuaalsust ja tunnustab nende omapära. Ja koolirõõmu peetakse oluliseks. Meie laps tahab kooli minna. Palju tänu!
TJT
kolmapäev, 15. veebruar 2012
Lapsega kodus
Titaga kodus olemise aeg on inimeseti (nii emati kui lapseti) nii erinev. Meie esimene laps oli tohutult aktiivne, magas vähe ja vajas väga palju minu tähelepanu. No ei olnud inimesel kõik hästi ja ega siis emagi õnnelik olnud. Uneajad olen küll alati saanud täis magada (mina muidugi magangi siis, kui võimalust on, kellaajast küsimata, need viimased võivad titaemadel küll erineda mõneti täiskasvanute tavalistest unekellaaegadest). Aga kui kogu ärkvelolek kulub väga aktiivselt lapsega tegeldes ja hädapäraste kodutööde jaoks jääb imiku paar lisaunetundi, siis ega selle varuga väga kaua õnnelik ei püsi. Ühegi täiskasvanuga polnud võimalik suhelda ega saanud peale looduse kuhugi minna. Mina maandasin ennast siis titakoolides, kus paarikuise või pooleaastasega käia sai. Vähemalt oli lapsel vahepeal tähelepanu hoitud ja pärast ehk veidi pikem uni.
Teise lapsega oli elu sootuks rahulikum, stressi vähem ja sellevõrra polnud mul ka titakoolide järele vajadust. Ega olnuks ka jaksu veel kolme/nelja aastat niimoodi oravarattas joosta. Jumal tänatud, et lasteaiad on olemas, olen mina ikka öelnud. Aga ega selle rahulikuma tita kõrvalt ka ju aega lausa juurde tulnud ja eks vanem laps soovis endiselt kuigivõrd tähelepanu. Nii et kogu mu kodune aeg oli jätkuvalt laste all. Ausalt öelda oli mul küll ärakäimise ja sisuka toimetamise kohti, aga mitte vaba aega endale – seda oli kuidagi raskem endale välja võidelda või kätte kaubelda – või ehk ei hinnanud ma ise end selle vääriliseks?
Nendest titenduse aegadest mäletan, kui väga ma igatsesin endale kunstilise väljaelamise kohti ja nüüd on neid lausa valida.
Nt teisipäeviti võib minna Rahumäe mängujaama käsitööringi meisterdama ja laps mängib kõrval omaette või juhendajate toetusel (ka materjal on osalejatele tasuta).
Kolmapäeva hommikuti on Hiiu jaama lähedal Pipi mängutoas viie rütmi tantsu võimalus, kusjuures lastehoid on sel ajal kõrval tasuta. Tantsud ise maksavad ühe euro. (Viie rütmi tantsudes mängitakse tund aega järjepannu väga erinevat muusikat, tantsib igaüks nagu ise tahab, kõik on normaalne ja lubatud, võib näiteks keskenduda emotsioonidele, millest on soov vabaneda või lihtsalt vaadata, mis liikudes üles kerkib. Riietus on pipilikult "mis ise tahate", aga eks ilusamas riides ole kenam olla.)
Sõprade koos maalida või voolida on ka väga vabastav.
Kuskil oli mingi tasuta lastehoid ka. Ja beebiga kinod jms.
Mina olen ikka väga teine inimene, kui on vahel võimalust end välja elada ja võibla ka kunstiliselt tuuseldada. Siis lähevad kõik uksed äkki valla ja olukorrad lahenevad, kõikjal põleb roheline tuli ja inimesed tänaval naeratavad vastu. Proovige ja kogege parimat endast!
TJT
Lisan emade ja laste käsitööringi ja viie rütmi tantsu korraldajate infod. Kes soovib, see proovib. Ja kel kauge tulla, võtke end punti ja korraldage midagi isekeskis! Kohtumine on jõud. Jõudu!
Järgmisel teisipäeval, 21. veebruaril jätkame nukkude meisterdamisega.
Nagu ikka on uued liitujad ja uudistajad teretulnud.
Veebruarikuiste tervitustega,
Siiri
5 rütmi tants
Alates 1. veebruarist kolmapäevahommikuti kell 10-12
Nõmmel Pipi Mängutoas, Salve tn 4
Kolmapäevad saab kauniks liikuda, kui tulete tantsima 5 rütmi tantsu!
Nii suurtele kui väikestele, nii mees- kui naissoole leidub lahedalt rõõmuruumi igal kesknädalal. Pakume endile vallatuid liikumisvõimalusi! Riietuge mugavalt, siis liigutused vabad.
Osalustasu 1 EUR.
Kohtumisteni,
Merle Kiiver
55943931
NB! AJAD JA ASJAOLUD ON MUUTUNUD!
Teise lapsega oli elu sootuks rahulikum, stressi vähem ja sellevõrra polnud mul ka titakoolide järele vajadust. Ega olnuks ka jaksu veel kolme/nelja aastat niimoodi oravarattas joosta. Jumal tänatud, et lasteaiad on olemas, olen mina ikka öelnud. Aga ega selle rahulikuma tita kõrvalt ka ju aega lausa juurde tulnud ja eks vanem laps soovis endiselt kuigivõrd tähelepanu. Nii et kogu mu kodune aeg oli jätkuvalt laste all. Ausalt öelda oli mul küll ärakäimise ja sisuka toimetamise kohti, aga mitte vaba aega endale – seda oli kuidagi raskem endale välja võidelda või kätte kaubelda – või ehk ei hinnanud ma ise end selle vääriliseks?
Nendest titenduse aegadest mäletan, kui väga ma igatsesin endale kunstilise väljaelamise kohti ja nüüd on neid lausa valida.
Nt teisipäeviti võib minna Rahumäe mängujaama käsitööringi meisterdama ja laps mängib kõrval omaette või juhendajate toetusel (ka materjal on osalejatele tasuta).
Kolmapäeva hommikuti on Hiiu jaama lähedal Pipi mängutoas viie rütmi tantsu võimalus, kusjuures lastehoid on sel ajal kõrval tasuta. Tantsud ise maksavad ühe euro. (Viie rütmi tantsudes mängitakse tund aega järjepannu väga erinevat muusikat, tantsib igaüks nagu ise tahab, kõik on normaalne ja lubatud, võib näiteks keskenduda emotsioonidele, millest on soov vabaneda või lihtsalt vaadata, mis liikudes üles kerkib. Riietus on pipilikult "mis ise tahate", aga eks ilusamas riides ole kenam olla.)
Sõprade koos maalida või voolida on ka väga vabastav.
Kuskil oli mingi tasuta lastehoid ka. Ja beebiga kinod jms.
Mina olen ikka väga teine inimene, kui on vahel võimalust end välja elada ja võibla ka kunstiliselt tuuseldada. Siis lähevad kõik uksed äkki valla ja olukorrad lahenevad, kõikjal põleb roheline tuli ja inimesed tänaval naeratavad vastu. Proovige ja kogege parimat endast!
TJT
Lisan emade ja laste käsitööringi ja viie rütmi tantsu korraldajate infod. Kes soovib, see proovib. Ja kel kauge tulla, võtke end punti ja korraldage midagi isekeskis! Kohtumine on jõud. Jõudu!
Järgmisel teisipäeval, 21. veebruaril jätkame nukkude meisterdamisega.
Nagu ikka on uued liitujad ja uudistajad teretulnud.
Veebruarikuiste tervitustega,
Siiri
5 rütmi tants
Alates 1. veebruarist kolmapäevahommikuti kell 10-12
Nõmmel Pipi Mängutoas, Salve tn 4
Kolmapäevad saab kauniks liikuda, kui tulete tantsima 5 rütmi tantsu!
Nii suurtele kui väikestele, nii mees- kui naissoole leidub lahedalt rõõmuruumi igal kesknädalal. Pakume endile vallatuid liikumisvõimalusi! Riietuge mugavalt, siis liigutused vabad.
Osalustasu 1 EUR.
Kohtumisteni,
Merle Kiiver
55943931
NB! AJAD JA ASJAOLUD ON MUUTUNUD!
kolmapäev, 8. veebruar 2012
Lapsevanemate väärtushinnangutest
Tänases Postimehes oli jälle dramaatiline lugu kehvadest tingimustest Eesti lasteaedades, et pooled vanaaegsed lasteaednikud löövat ja tutistavat lapsi ja raha ei jätku mitte millekski ja üldse on lapsed nagu väiksed putukad kusagil tihedasti koos, nutavad ega mõista, miks nad seal peavad olema. Selline olukord kasvatab üles terve põlvkonna hingelt sandistatud lapsi. Ja vanemad omakorda ei kujutavat ette, millistes tingimustes nende lapsed pika päeva veedavad.
Üks asi riivas mind ka. Taaskord räägitakse peredest, kes on valinud eralasteaia nagu mingitest rikkuritest. Ma olen Postimehe loo autoriga nõus, et lasteaiasüsteemi suurimaks puuduseks on just õpetajate äärmuseni viidud ülekoormatus ja lasteaedade ülerahvastatus, mistõttu laste tingimused on lubamatult halvad. Aga kindlasti ei ole kõik inimesed, kelle lapsed eralasteaias või -hoius käivad, rikkurid. Meie lastehoiuna tegutsevas waldorflasteaias on näiteks peresid, kus polegi autot. Ja elatakse tavalistes korterites. Kas te kujutate sellist rikkuriperet ette? Kui autoraha kokku hoida, siis saab ka allakeskmise Tallinna palgaga juba lastele kallist hoidu võimaldada, kui muus ka säästlikku joont hoida. Ma arvan, et enamik meie hoiu peredest kasutab teise ringi asju ja teeb nt ise süüa. Paljudele on pingutus lastehoiu jaoks raha kokku saada. See on pere valikute küsimus. Ja ma olen üsna kindel, et ilma autota peredesse ei suhtuta kuidagi halvemini kui jõukamatesse. Ma ei ole mingit varaga eputamist märganud (mis on muidu Tallinnas ju üsna tavaline). Küsimus on ikka inimeste väärtushinnangutes. Minu jaoks on see muide oluline, et waldorflasteaia pered üldisemalt ja igapäevaselt rõhutavad teisi väärtusi materiaalsete kõrval - minu jaoks tähendab ka see head kasvukeskkonda, sest isegi kui me seda ei teadvusta, kasvatab lapsi ikka terve küla - oma eeskujuga. Jorss ja rullnokk oma last ikka waldorflasteaeda ei vii (näh, ikka pean end kellestki paremaks pidama). Tavapedagoogikaga eralasteaedades võib see pilt muidugi täiesti teistsugune olla (olen tutvumas käinud ja oletan viisist, kuidas vastuvõttev isik minuga kõneles - sain kiiresti aru, et see koht pole meie jaoks).
Kui mina saaks valida, siis oleks linna toetus lastehoidude samas suurusjärgus, mis lasteaedadelegi (aga lasteaiad saavad maja ja remondi linnalt n-ö tasuta kasutada ja see vähendab oluliselt nende kulusid võrreldes erahoidudega, kes rendivad oma maja kinnisvaraturult). Ja lastehoius on maksimaalne arv lapsi täiskasvanu kohta rühmahoius 10 last, kusjuures alla kolmeaastased loetakse kahe lapse eest. See on teine koht, mis hoiu kalliks teeb. Suurtes lasteaedades on sama kvalifikatsiooni ja palgaga tööl kaks korda vähem inimesi. Meie hoius on kõik pedagoogilise haridusega või seda omandavad õpetajad, kuigi ametinimi on kõigest hoidja ja selle kutsetunnistuse saamiseks on nad veel eraldi kursused pidanud läbi käima ja eksami sooritama. Selge, et see vahe tuleb vanematel kinni maksta. Aga hea vähemalt, et see võimalus üldse olemas on.
Tegelikult võimaldab sotsiaalministeeriumi haldusalas olev lastehoiusüsteem suhteliselt väikeste kuludega operatiivselt väikseid lastehoide rajada (mis võivad perede jaoks sisult olla lasteaiad), samas kui haridusministeeriumi haldusalasse kuuluva lasteaia rajamine on kordades suurem ettevõtmine ja selle mõttekuseks peaks piirkonnas olema ka pikemas perspektiivis rohkem lapsi - aga tulevikus võibla ei ole jne, samuti toetavad näiteks Tallinna lähivallad lastehoide sageli oluliselt suurema rahaga kui Tallinn, nii et need ei tule peredele nii kallilt kätte (igas kohealikus omavalitsuses on oma valik, kuidas seda süsteemi toetada). Eestis on eelkooliealistesse lastesse puutuvad asutused kohalike omavalitsuste vastutusalas, samas kui koolid on riiklikud.
Mulle tundub, et lapsesõbralikke hoide on vähe eelkõige sellepärast, et vanemad on harjunud nõukaaegse pärandiga - selline lasteaed on odav - ja maksavad parema meelega vidinate kui lapse keskkonna tervislikkuse eest. Kohalikud omavalitsused on ka sageli lühinägelikud ja eelistavad raha kulutada mujale (eks see ole valijate eelistustest kinni teadagi). Eestis saab lasteaiast viis päeva nädalas kuni 12 tundi väga soodsat lastehoiuteenust koos korraliku toiduga ja see on kohati ka lihtsalt mugav võimalus laps kaelast ära saata. Enamikus riikides asjad nii ei käi. Riik tasub näiteks hariduse eest (selles vanuses kõigest loetud tunnid), aga hoid tuleb vanematel endil kinni maksta. Ja kui mitmes riigis saaks veel lasteaias sellist toitu nagu meil? Vanemad on selle mugavusega lihtsalt ära hellitatud ega vaevu sageli sügavamalt järele mõtlema, mida nad tõeliselt väärtustavad ja millist olukorda oma valikutega loovad.
Ma arvan, et olukord muutuks, kui suurem osa lapsevanematest hakkaks oma kohalikult omavalitsuselt nõudma lasteasutuste kvaliteeti (hea öelda, kui mõnel pool pannakse lasteaed üldse kinni). Kui palju peaks lasteaianduse hädadest kirjutama või milliseid dramaatilisi sündmusi veel peab selleks juhtuma, et olukord tõesti muutuks? Tallinnas suleti masuajal lastehoide. Ja ometi on sellisega alustamine väga suur pingutus kõigile töötajaile ja võibla ka peredele. Kohalikud omavalitsused saaks oma laste tingimuste parandamiseks palju ära teha (nii makstes peredele suuremat toetust kui aidates lastehoide). Aga kõigepealt on ikka suhtumine. Praegu me ühiskond tegelikult laste elukeskkonda ei väärtusta.
Mul on sellest kahju. Minu lapsed elavad võibla ka tulevikus meie riigis, mille enamiku moodustavad halbades tingimustes üles kasvanud moondunud hingeeluga inimesed.
TJT
Üks asi riivas mind ka. Taaskord räägitakse peredest, kes on valinud eralasteaia nagu mingitest rikkuritest. Ma olen Postimehe loo autoriga nõus, et lasteaiasüsteemi suurimaks puuduseks on just õpetajate äärmuseni viidud ülekoormatus ja lasteaedade ülerahvastatus, mistõttu laste tingimused on lubamatult halvad. Aga kindlasti ei ole kõik inimesed, kelle lapsed eralasteaias või -hoius käivad, rikkurid. Meie lastehoiuna tegutsevas waldorflasteaias on näiteks peresid, kus polegi autot. Ja elatakse tavalistes korterites. Kas te kujutate sellist rikkuriperet ette? Kui autoraha kokku hoida, siis saab ka allakeskmise Tallinna palgaga juba lastele kallist hoidu võimaldada, kui muus ka säästlikku joont hoida. Ma arvan, et enamik meie hoiu peredest kasutab teise ringi asju ja teeb nt ise süüa. Paljudele on pingutus lastehoiu jaoks raha kokku saada. See on pere valikute küsimus. Ja ma olen üsna kindel, et ilma autota peredesse ei suhtuta kuidagi halvemini kui jõukamatesse. Ma ei ole mingit varaga eputamist märganud (mis on muidu Tallinnas ju üsna tavaline). Küsimus on ikka inimeste väärtushinnangutes. Minu jaoks on see muide oluline, et waldorflasteaia pered üldisemalt ja igapäevaselt rõhutavad teisi väärtusi materiaalsete kõrval - minu jaoks tähendab ka see head kasvukeskkonda, sest isegi kui me seda ei teadvusta, kasvatab lapsi ikka terve küla - oma eeskujuga. Jorss ja rullnokk oma last ikka waldorflasteaeda ei vii (näh, ikka pean end kellestki paremaks pidama). Tavapedagoogikaga eralasteaedades võib see pilt muidugi täiesti teistsugune olla (olen tutvumas käinud ja oletan viisist, kuidas vastuvõttev isik minuga kõneles - sain kiiresti aru, et see koht pole meie jaoks).
Kui mina saaks valida, siis oleks linna toetus lastehoidude samas suurusjärgus, mis lasteaedadelegi (aga lasteaiad saavad maja ja remondi linnalt n-ö tasuta kasutada ja see vähendab oluliselt nende kulusid võrreldes erahoidudega, kes rendivad oma maja kinnisvaraturult). Ja lastehoius on maksimaalne arv lapsi täiskasvanu kohta rühmahoius 10 last, kusjuures alla kolmeaastased loetakse kahe lapse eest. See on teine koht, mis hoiu kalliks teeb. Suurtes lasteaedades on sama kvalifikatsiooni ja palgaga tööl kaks korda vähem inimesi. Meie hoius on kõik pedagoogilise haridusega või seda omandavad õpetajad, kuigi ametinimi on kõigest hoidja ja selle kutsetunnistuse saamiseks on nad veel eraldi kursused pidanud läbi käima ja eksami sooritama. Selge, et see vahe tuleb vanematel kinni maksta. Aga hea vähemalt, et see võimalus üldse olemas on.
Tegelikult võimaldab sotsiaalministeeriumi haldusalas olev lastehoiusüsteem suhteliselt väikeste kuludega operatiivselt väikseid lastehoide rajada (mis võivad perede jaoks sisult olla lasteaiad), samas kui haridusministeeriumi haldusalasse kuuluva lasteaia rajamine on kordades suurem ettevõtmine ja selle mõttekuseks peaks piirkonnas olema ka pikemas perspektiivis rohkem lapsi - aga tulevikus võibla ei ole jne, samuti toetavad näiteks Tallinna lähivallad lastehoide sageli oluliselt suurema rahaga kui Tallinn, nii et need ei tule peredele nii kallilt kätte (igas kohealikus omavalitsuses on oma valik, kuidas seda süsteemi toetada). Eestis on eelkooliealistesse lastesse puutuvad asutused kohalike omavalitsuste vastutusalas, samas kui koolid on riiklikud.
Mulle tundub, et lapsesõbralikke hoide on vähe eelkõige sellepärast, et vanemad on harjunud nõukaaegse pärandiga - selline lasteaed on odav - ja maksavad parema meelega vidinate kui lapse keskkonna tervislikkuse eest. Kohalikud omavalitsused on ka sageli lühinägelikud ja eelistavad raha kulutada mujale (eks see ole valijate eelistustest kinni teadagi). Eestis saab lasteaiast viis päeva nädalas kuni 12 tundi väga soodsat lastehoiuteenust koos korraliku toiduga ja see on kohati ka lihtsalt mugav võimalus laps kaelast ära saata. Enamikus riikides asjad nii ei käi. Riik tasub näiteks hariduse eest (selles vanuses kõigest loetud tunnid), aga hoid tuleb vanematel endil kinni maksta. Ja kui mitmes riigis saaks veel lasteaias sellist toitu nagu meil? Vanemad on selle mugavusega lihtsalt ära hellitatud ega vaevu sageli sügavamalt järele mõtlema, mida nad tõeliselt väärtustavad ja millist olukorda oma valikutega loovad.
Ma arvan, et olukord muutuks, kui suurem osa lapsevanematest hakkaks oma kohalikult omavalitsuselt nõudma lasteasutuste kvaliteeti (hea öelda, kui mõnel pool pannakse lasteaed üldse kinni). Kui palju peaks lasteaianduse hädadest kirjutama või milliseid dramaatilisi sündmusi veel peab selleks juhtuma, et olukord tõesti muutuks? Tallinnas suleti masuajal lastehoide. Ja ometi on sellisega alustamine väga suur pingutus kõigile töötajaile ja võibla ka peredele. Kohalikud omavalitsused saaks oma laste tingimuste parandamiseks palju ära teha (nii makstes peredele suuremat toetust kui aidates lastehoide). Aga kõigepealt on ikka suhtumine. Praegu me ühiskond tegelikult laste elukeskkonda ei väärtusta.
Mul on sellest kahju. Minu lapsed elavad võibla ka tulevikus meie riigis, mille enamiku moodustavad halbades tingimustes üles kasvanud moondunud hingeeluga inimesed.
TJT
Relvad ja barbid
Ega üks tavaline poiste-tüdrukutega perekond relvade ja barbide teemast vist mööda pääse. Üldiselt on meie lastehoius küll soovitus mitte tuua lasteaeda kaasa seeriamänguasju nagu barbisid (et lapsed mängiks waldorfmänguasjadega loovaid ühismänge), aga eks ta kuskil ikka nendega kohtu. Seeriamänguasjade lasteaeda kaasavõtmise keeldu pooldan mina vanemana vägagi: meie perest on suur osa moemänguasja hullusi mööda läinud, sest keskkond ei toeta selle levikut. Enamik laste sõpru mängib kodus ka loovamate asjadega, sest teadlike vanemate eelistus on selline ja kodused asjad on ka vastavalt valitud (tavaline mänguasjapood tekitab minus ikka suurt nõutust, et mida siit üldse valida õnnestub, tohutul hulgal mõttetut värvilist plastmassi). Moemänguasjad on lihtsalt üks tarbimishulluse liike ja mida vähem õnnestub sellega kaasa minna, seda parem. Waldorfpedagoogika valinud pered on keskmisest ökoma ja holistilisema maailmavaatega (ja see on tõesti üsna homogeenne seltskond - tunnen end jagavat sama maailmavaadet enamiku meie lasteaia vanematega, kellega olen pikemalt suhelnud).
Barbide teema kerkis meil esile tütre viieseks saades. Poole kuuendaks sünnipäevaks sai ta oma esimese barbi (tol aastal oli meil talvel väike sünnipäev ja suvel suur, et aias parem pidada). Ja siis veel paar tükki. Tütre barbid on olnud rohkem haldjad oma loomu poolest ja nendega on mängitud pigem muinasjutu- ja kodumänge kui tarbimismänge, mis vähemalt Kivirähi "Kaelkirjaku" järgi on stereotüüpne barbimäng. Kõigil nukkudel on nimed. Nüüd on neile paaril viimasel aastal riideid tehtud ja sätitud. Ja ongi käes aeg, mil mulle leebelt öeldakse, et nii vanad lapsed enam ei mängi.
Poja mänguaeg on täies hoos. Sügisel muutusid relvad väga huvitavaks. Lasteaias mängiti mereröövlimänge ja tapmine ja tagaajamine tundus õige lahe olevat. Parajasti samal ajal leidis tütar raamatukogust "Arabella" raamatu ja talle seda unejutuks vähekese ette lugedes märkasin, et see puudutas mind ka, vägagi. Lugesin öösi terve raamatu läbi ja nutsin omaette. Ja mõtlesin, et küll on hea raamat, film oli mulle ammusel ajal sünge ja segasena hoopis kehvakese mulje jätnud. Nüüd lugedes tundus raamat küll väga sisukas. Mõtlesin, et loen seda pojale ka (kuigi raamat on märgitud 4.-6. klassi lugemisvaraks), et saab ka ehk kogemuse, et kurjus ei võida mitte kunagi, see on lihtsalt üks sort hävingut. Ja et rahaahnus ei vii kuhugi ja kullal pole mingist vaatepunktist mingit väärtust. See kõik on Perviku raamatus selgelt ja tütrele arusaadavalt kirja pandud. Aga pojani paistsid sellest teosest jõudvat põhiliselt ikka lahedad taplustseenid, mida seal ka üksjagu leidub. Nojah. Ei ole see aeg ja arengust ei õnnestu ette rutata, pidin taaskord tõdema. Aga ma arvan, et ma proovin talle seda kunagi uuesti pakkuda. Ja üht-teist me sellest ikka arutasime ka.
"Ümarlaua rüütlitega" läks paremini: kuningas Arturi lood on pealiskaudsel vaatlusel ja adapteerituna lihtsamini seeditav kraam. Ja ma loodan, et midagi sellest rüütellikkuse meeleolust õnnestus vahendada. Ja ma ostsin pojale mõõga. Ja pärast teise mõõga. Sest see tundus nii vajalik atribuut olevat ja pojale tõesti tähtis. Miikaeli ajal räägitakse waldortlasteaedades ka rüütellikkusest ja autundest, jutustatakse lugusid, mille sisuks on õigluse eest võitlemine. Ja neis lugudes on mõõk targa ja väeka mehe relv. Selline peab igal tulevasel väärikal mehel olema.
Püsse meil pole, kui mitte arvestada isalt saadud veepüstolit, millega nad suvel mängivad. Eriti ei ole nõutud ka. Mäletan ühelt loengult, et Rootsi waldorfguru vastas relvateemalisele küsimusele umbes nii, et lapsed jäljendavad oma mängudes maailma, nagu nemad seda kogevad. Ja lausa keelatud püssid ei olnud. Minu teada võivad nad lasteaias ka püssist pauku teha, aga mitte kunagi inimese pihta. Iga oks muutub ju lapse jaoks püssiks, kui ta seda väga tahab, seda pole eriti võimalik ära keelata. Aga paugutamisfilme me lastele ei näita.
TJT
teisipäev, 7. veebruar 2012
Totu raamatud
Minu vanaisa töötas kunagi raamatukaubastus ja nii oli mul lapsepõlves palju häid lasteraamatuid lugeda, mis vanaisa oli oma lastele ostnud. Üks neid, mida ikka vanaisa juures lugeda tahtsin, oli Nikolai Nossovi „Totu ja ta sõprade seiklused” (eesti keeles 1966). Nüüd siis laenutasime neid lugusid lastele lugemiseks ja väga huvitav on enda kujunemises olulise raamatuga uuesti kohtuda.
See on lugu väikestest inimeselaadsetest olenditest marakannidest, kellest ei saa aru, kas nad on lapsed või täiskasvanud, aga igal juhul jagunevad need meessoost põnnideks ja naissoost tirtsudeks. Kirja on need lood pandud vist 1960. aastate paiku Venemaal, igatahes kantuna kosmose vallutamise ja teaduseusu ideaalidest, hästi palju keskendub autor ka nn kultuursuse teemadele, peategelased panevad kõvasti kultuuri või osalevad üritustel.
Peategelane Totu on suht madalalaubaline, aga toimekas tegelane. Esimeses osas meenutab ta oma rumaluse, aga pealiku rolli võtmisega mingit nõukaaegset politrukki (minu ettekujutuses siis, ma ise pole sel ajal täiskasvanu olnud). Siis aga kohtub sügavalt hingelise ja tasakaalus tirtsuga, kes ta „ümber kasvatab”. Nad on seal kõik väga tublid ja ideelised – võiks öelda, et kommunistid ja ühiskond tervikuna tegeleb ainult positiivsete ettevõtmistega, aga on ka üksikuid tegelasi, kelle halva käitumise taustal ülejäänute ideelisus puhtalt esile tõuseb. Suhtlemise ja sotsiaalse elu teemad leiavad ka just parasjagu käsitlemist.
Võibla kõlab nagu mingi punane möga, aga ma praegugi loen seda kui väga haaravat lugu ulmelistest tehnikasaavutustest ja kõrgest moraalist. Nt kombainid lõikavad ilma juhita vilja ja üks operaator jälgib neid keskusest tehnika vahendusel ja see kõik on n-ö teaduslikult ära põhjendatud ja väga high-tech. Ja osavnäpud teevad endale taimemahlast kuumaõhupalli ja lähevad sellega reisima. Ja teises raamatus „Totu Päikeselinnas” ongi kommunism oma kõrge moraaliga juba kohal, kõike on külluses ja marakannid rõõmsad ja rahul, hommikupoole teevad rõõmuga tööd ja pärastlõunal mängivad, õhtuti käivad teatris ja kontserdil (kultuuriinimesed muidugi vastupidi). Väga soojendav, lõbus ja tore lugemine praegu ka. Ma saan aru, et oluline osa mu ideoloogilisest tuumast on sealt pärit.
Kolmas raamat „Totu Kuul” on vastandina eelmistele lugu roiskuva kapitalismi moondunud palgest, kui Totu oma sõpradega satub Kuule reisima ja seal kõiksugu ühiskondlike koledustega kohtub. Selle taustal võis küllap iga nõukogude laps end õnnelikuna tunda, aga ka meie tütar luges huviga. Ise lugesin mõnda katket ainult, aga see koledus ikka jahmatas. Talle muidugi koledused meeldivad. Ja see on ikka väga hästi kirjutatud, haarav lugemine. Pojale ma seda veel ei paku.
Ma ei kujuta ette, kuidas Totu lood tänapäeva noorte vanematega ideoloogiliselt haakuvad. Igasugu Disney kirjandust on kordades rohkem – ja see on hingeliselt palju vaesem. Nii leidis ka meie poeg, et ta enam silmadega autode (Disney „Cars”) raamatuid ei taha, sest Totu raamatud panevad tema tehnikamõtted ja kujutlused sajaga tööle. Ja see armastuse õhustik seal on ligitõmbav.
TJT
esmaspäev, 6. veebruar 2012
Kodutööd
Veel üks asi, mis mulle meie tütre kooli juures meeldib, on see, et kodutöid kuigi palju ei anta, enamasti jõuab laps need koolis ära teha. Ja mis koju jääb teha, on sageli mõeldudki lapsevanematega aruka suhtluse teemaks. Võib muidugi väita, et arukas lapsevanem leiab ise ka arukaid teemasid oma lapsega suhelda, eks siis paku see vanemale võimalust lapse kooliasjusse pilku heita ja lihtsalt võimalust midagi koos toimetada.
Meie laps on nt pidanud täitma ülesannet, kus ta peab mitmelt inimeselt küsima, millist leiba-saia nad ostavad ja kas on ka täistera ja kas nad ikka teavad, milleks täisterasus hea on.
Ja uurima, mida ma mingil aastal olulist tegin ja kui vana ma selle juures olin.
Ja viimati täitma seitse punkti internetis valitsevatest ohtudest. Koolis õpetaja rääkis ka ja tõi elulisi ja kurbi näiteid, aga mul ikka hea meel, et lapsevanemale anti võimalus seda omalt poolt täiendada. Meie laps vaatas isaga sheeplive'i multikaid ja täitsid ülesannet. Noorem laps kuulas-vaatas ka. Abiks ikka.
TJT
Meie laps on nt pidanud täitma ülesannet, kus ta peab mitmelt inimeselt küsima, millist leiba-saia nad ostavad ja kas on ka täistera ja kas nad ikka teavad, milleks täisterasus hea on.
Ja uurima, mida ma mingil aastal olulist tegin ja kui vana ma selle juures olin.
Ja viimati täitma seitse punkti internetis valitsevatest ohtudest. Koolis õpetaja rääkis ka ja tõi elulisi ja kurbi näiteid, aga mul ikka hea meel, et lapsevanemale anti võimalus seda omalt poolt täiendada. Meie laps vaatas isaga sheeplive'i multikaid ja täitsid ülesannet. Noorem laps kuulas-vaatas ka. Abiks ikka.
TJT
Waldorfpedagoogika e-uudiskiri
Valminud on Eesti waldorfkoolide ja -lasteaedade tegemisi tutvustav e-uudiskiri WALDORFUUDISED.
Uudiskiri saab teoks tänu projektile Waldorfkool on haridussüsteemi loomulik osa, rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK).
Esimese numbri teemad:
Valikuvabadus - hariduse loomulik osa: konverents kõigile huvilistele märtsis. Minuga haakub konverentsi juhtmõte, et oluline on inimene laiemalt kui ainult tema akadeemilised oskused. Elupädevused on ikka väga midagi muud, kui akadeemilised oskused ja tavakoolisüsteem ei pööra minu meelest piisavalt tähelepanu väärtuskasvatusele. Esinejad on mulle varasemast tuttavad ja on meeldinud kui igati asjalikud kõnelejad, kes räägivad minu meelest õiget ja sisukat juttu.
Võrus avas uksed Terve Pere Kool - minul on lapsevanemana olnud olulist tuge sedasorti koolitustest - olukorras, kus ei taha oma vigaseid kasvamiskogemusi uuele põlvele edasi anda, aga paremini ju ka ei oska. Minu meelest on Terve Pere Kooli õpetaja Heli Kudu täiesti imeline inimene ja temaga kohtumine juba omaette elamus. Just selliste inimeste käest ma olen tahtnud inimeseks ja lapsevanemaks olemist õppida - parem hilja kui mitte kunagi.
Kirjeldav tunnistus - haridusreform või unustatud vana?
Me muudame elusid! Kohtumisest Godi Kelleriga - äkki ma kirjutan oma kohtumisest siia omaette sissekande, kui mitte, siis ajalehejutt ehk inspireerib ka.
Nukumängud suurtele ja väikestele!
Eesti waldorflasteaiad teevad rahvusvahelist koostööd
Evelin Ilves külastas Rosma külas Johannese kooli ja lasteaeda
Lapsevanemad otsivad Tartu Waldorfkeskuse rajamiseks raha
Tartu Ülikooli waldorfpedagoogika kursus
Sündmused - avatud uste päevad waldorfkoolides, Godi Kelleri loeng jpm loenguid Eesti waldorfkoolides kõigile soovijatele. Hea koht, kust järele vaadata, kuhu minna.
TJT
Uudiskiri saab teoks tänu projektile Waldorfkool on haridussüsteemi loomulik osa, rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK).
Esimese numbri teemad:
Valikuvabadus - hariduse loomulik osa: konverents kõigile huvilistele märtsis. Minuga haakub konverentsi juhtmõte, et oluline on inimene laiemalt kui ainult tema akadeemilised oskused. Elupädevused on ikka väga midagi muud, kui akadeemilised oskused ja tavakoolisüsteem ei pööra minu meelest piisavalt tähelepanu väärtuskasvatusele. Esinejad on mulle varasemast tuttavad ja on meeldinud kui igati asjalikud kõnelejad, kes räägivad minu meelest õiget ja sisukat juttu.
Võrus avas uksed Terve Pere Kool - minul on lapsevanemana olnud olulist tuge sedasorti koolitustest - olukorras, kus ei taha oma vigaseid kasvamiskogemusi uuele põlvele edasi anda, aga paremini ju ka ei oska. Minu meelest on Terve Pere Kooli õpetaja Heli Kudu täiesti imeline inimene ja temaga kohtumine juba omaette elamus. Just selliste inimeste käest ma olen tahtnud inimeseks ja lapsevanemaks olemist õppida - parem hilja kui mitte kunagi.
Kirjeldav tunnistus - haridusreform või unustatud vana?
Me muudame elusid! Kohtumisest Godi Kelleriga - äkki ma kirjutan oma kohtumisest siia omaette sissekande, kui mitte, siis ajalehejutt ehk inspireerib ka.
Nukumängud suurtele ja väikestele!
Eesti waldorflasteaiad teevad rahvusvahelist koostööd
Evelin Ilves külastas Rosma külas Johannese kooli ja lasteaeda
Lapsevanemad otsivad Tartu Waldorfkeskuse rajamiseks raha
Tartu Ülikooli waldorfpedagoogika kursus
Sündmused - avatud uste päevad waldorfkoolides, Godi Kelleri loeng jpm loenguid Eesti waldorfkoolides kõigile soovijatele. Hea koht, kust järele vaadata, kuhu minna.
TJT
Televaatamisest
Näh, arvasin just, et nüüd külma ilmaga, kui õue ei pääse, on televisioon täitsa asjaks meelelahutaja – kuni sattusin lugema valguse koja lehe saadetist, lugu televisiooni nähtamatutest mõjudest ajule. Ja selle teksti kontekstis tundub, et eriti hull olla lugu siis, kui tähelepanu on tegelikult mujal, aga teler kõrval mängib – mõjutatud saab ainult aju esmaselt reageeriv osa, samas kui aistingud jäävad teadlikul viisil täiesti läbitöötamata (oh, kui paljudes peredes laps mängib teleka kõrval ja vanemad ütlevad, et ega ta ei tunne tegelikult selle vastu huvi... ma kirjutan sellele täiesti alla, minu jaoks oli lapsena piinav kuulata uinumise eel kõrvaltoast telerihelisid, aga nad ju ei uskunud mind).
Eestimaine lastelavastus „Nõianeiu Nöbinina” ja noorteadlaste võistlus „Rakett 69”, aga ka mõni loodussaade on meie lastele väga ligitõmbav ajaviide (endal ka huvitav vaadata, kui atsetoon vahtplasti ära sulatab või kuidas käepärastest vahenditest kompassi või liimi teha – eks poeg tee ju ise ka samalaadseid katseid, ainult vähema teadlikkusega kui 20-aastased huvilised). Ja kui mind õhtuti kodus pole, vaatavad nad vahel isaga ka midagi telerist.
Selle lugemisvara taustal näen, et siit tuleb meeltemuljeid kuhjaga – tänapäeval ei seisa isegi loodusfilmi kaamera rahulikult paigal, vaid vibab kogu aeg ringi ja mina ei jõua oma isu täis nautida. Eriti kiire on ka võistluse saade „Rakett”, kus inimesed ongi pinge all ja stressis. „Nöbinina” on neist kõige rahulikum, tegevuse vahel veel rahulikke laululõike. Aga päris ilma telekata läheks elu muidugi teistmoodi pingeliseks: igavlevad lapsed vaevaks kaasinimesed vaeseomaks. Ja headest rahulikest saadetest saab mh huvitavat infot.
Mis meeltemuljete ümbertöötamisse puutub, siis kirjutan kahe käega alla. Meil võib pärast lõbusat sünnipäevapidu ka kiunumiseks, kräunumiseks ja pröökamiseks minna, sest muljeid sai rohkem kui korraga toime jaksab tulla ja siis võib mistahes pisiasi karika üle voolama panna. Siis paneme ahju põlema ja vaatame rahulikult koos tulle. Kuulame vaikuses tule hääli. Ja võtame siiani ette pigem ainult ühe ürituse päevas (vanade vanemate asi). Aga see ei hoia siiski ülekeemisi ära.
Valguse koja TV-teemaline lugu ise all.
Sarnasel teemal siin blogis "Pildimaailm meis ja meie ümber" ja TV otsisõna abil.
TJT
Pop-kultuur ja televisioon
Kuidas televisioon meid mõjutab? Kas see on meile halb?
Televisioon võib olla uskumatult kasulik vahend. Ta pakub lugusid, mis aitavad teil oma elust sotti saada ja selle sügavamat tähendust leida. Kui seda aga teadlikult ei kasuta, siis võib ta olla väga kahjulik. Televisioon mõjutab kõiki tasandeid – teie füüsilist, vaimset, emotsionaalset ning energeetilist ja hingelist tasandit. Tugevaimalt mõjutab ta vaimset, energeetilist ja hingelist, seejärel emotsionaalset ning kõige vähem füüsilist tasandit. Televisioon ergutab peamiselt teie meeli. Ta esitab helisid ja pilte, samuti sädelust ja valgusvihke. Kõik need mõjutavad teie aju.
Ennekõike on televisiooni programmeeritud ja ajusse saadetav valgus ja heli loomupäraselt ülestimuleeriv. Teie meeled on arenenud väga tundlikeks. Teis arenes välja võime tajuda ümbrust sellisel viisil, et suudaksite tõlgendada teid ümbritseva maailma vaevu hoomatavaid nihkeid, mis viiksid teid püsimajäämiseni. Selles sisaldub võime tajuda nii peeneid nihkeid nagu rõhu muutus baromeetris või õrn heli kuskil ligidal. Teie aju on nii peenelt häälestatud ümbritsevale selleks, et aidata teil vältida ohte ning olla abiks tähendusrikkama elu elamiseks vajaliku informatsiooni kogumisel. Teie uskumatult tundlik närvisüsteem on andnud teile võimaluse leida üles oht, toit ning ümbritseva maailma sümboolne tähendus.
Televisioon pakub rohkem stiimulit kui meel on valmis läbi töötama. Selle tõttu on televisioon sõltumata programmist, mida te vaatate, loomupäraselt ülestimuleeriv. Kuna ta annab meelele informatsiooni rohkem kui see jõuab vastuvõtmise hetkel läbi töötada, siis on televiisori vaatamisest taastumiseks vaja väga palju aega. Teie meel vajab televisiooni vahendusel vastu võetud info sortimiseks aega. Põhiline, millal meel igapäevast infot sorteerib, on öösel, kui te magate.
Magades ei pea teie meel panustama ning ta saab üles tõsta ja läbi töötada päeva selle lisapanuse, mida ei olnud võimalik läbi mõelda. Et integreerida ja sortida televisiooni intensiivset stiimulit, on vaja rohkem aega. Kui selleks magades või muul moel aega ei võeta, muutub meel üleerutunuks ja on vähem võimeline selgelt mõtlema. Selline on televisiooni esimene mõju.
Teine viis, kuidas televisioon teid mõjutab, on läbi kujutiste ja helide, mida televiisori ekraani kaudu näha ja kuulda saate. Kui aju mõistab neid, siis võtab ta nad informatsioonina vastu täpselt samasugusel viisil, nagu ta võtab nad vastu siis, kui see toimub päris elus. Näiteks vaadates televiisorist kellegi tulistamist, registreerib teie meel sellele kujutisele ja loole täpselt samal viisil, nagu ta registreeriks nii sõbra poolt räägitud samalaadsele tõestisündinud loole kui samasuguse loole, kui see toimuks teie silme all tänaval. Enamik täiskasvanuid on õppinud eristama ning teadvustavad endale teadlikult, et tegemist on mängivate näitlejatega. Ajus on aga osa, mis jätkab selle stseeni töötlemist, nagu see oleks tegelikult toimunud. Esimesel hetkel aju seda eristada ei suuda. See on ajus alles järgmine protsess, mille käigus ta suudab kujuteldava loo tõelisest eristada. Selleks on meelel vaja lisaenergiat ja lisatööd, et eristamine lõpuni viia ning seda on vaja teha kogu aeg iga siseneva kujutlusega.
See tähendab, et televisioonil on tugevam mõju siis, kui te ei pööra loole tähelepanu, sest sisend registreerub ainult algtasandil, aga te võtate selle enda sisse nii, nagu oleksite ise viibinud kuriteo või olukorra juures. Kui te loole piisavalt tähelepanu ei pööra, siis siseneb see reaalsuses teie meelde ja jääb seal töötlemata. Seega on nii mõnelgi viisil sellel, kui televiisor mängib ja te seda teadlikult ei vaata, teile isegi suurem mõju.
Lisaks esialgsele sisendamise protsessile on veel emotsionaalsed reaktsioonid, mida te võite loo suhtes omada. Teil on emotsionaalne tundlikkus kõige suhtes, mida näete ja täpselt nii, nagu mõtete ja stiimulitega, pole teil alati vajalikku aega või võimalust oma emotsioonide töötlemiseks. Nii te hoiate emotsioone enda sees seni, kui hiljem saabub nende töötlemiseks võimalus. Tihti lõpeb televiisori vaatamine teie jaoks sellega, et teie sees on ülemääraselt emotsioone, mis vajavad vabastamist. See on põhjus, miks te mõnikord võite ennast peale televiisori vaatamist tunda väga rahutult.
Teisest küljest võite kogeda tuimust ja osavõtmatust. Kui emotsioonid teid üle ujutavad, kaob teadlik ühendus kehaga. Sarnaselt toimib keha, sattudes traumasse. Kui korraga on vaja liiga palju emotsioone läbi töötada, tunnete tegelikult tuimust. Televiisor sunnib keha sulguma siis, kui te lasete pidevalt enda sisse kujutisi ja emotsioone ega töötle neid oma kehas läbi füüsilise aktiivsuse, nutmise, naermise ja kõigi muude loomulike tegevuste kaudu, mida inimesed teevad. Tegelikult on keha traumalaadses seisundis ja kõik emotsioonid ootavad hilisemat töötlemist.
Seni edastatud info põhjal on kokkuvõttes ilmne, et oma valikutes kui tihti ja mida televiisorist vaadata, tuleb olla väga hoolas. Pärast televiisori vaatamist on samuti uskumatult oluline anda endale piisavalt aega saadud info töötlemiseks, sellest aru saamiseks ja oma tunnete mõistmiseks. Liigutada oma keha, panna veri liikuma ja nii aidata endal läbi töödelda oma kehas sisendi vastuvõtmisest ja selle töötlemisest alates säilitatud energiat.
Kas teil on võimalik rääkida veel televiisori mõjust meile siis, kui see töötab ruumis samal ajal, kui me seda ei vaata?
Te vist tahaksite ette kujutada, et kui te esitatavat lugu ignoreerite, siis televiisor samas või kõrvalruumis teile mõju ei avalda. Teie meel on siiski niivõrd kompleksne, tundlik ja nutikas, et alateadlikult võtab ta omaks kõik lähteandmed, mis on hetkel saadaval. See asjaolu võimaldab teil ka ruumi sisenedes ilma kõike silmnähtavat teadlikult analüüsimata kohe tajuda, mida ruumis on vaja teha. Teie meel võtab kõik vastu nii, et ilma sellele teadlikult mõtlemata tajute hetkega, mis on viltu või korrast ära. Sama lugu on televiisoriga – kui ta mängib kuskil läheduses, neelab teie meel erguti kohe alla. Nähes kujutist, kuuldes televiisorist hääli, vestlust ja helisid, võtab teie meel loo vastu ning mingil tasandil mõistab ta seda isegi siis, kui te oma täit tähelepanu ekraanile ei pühenda.
Mõnel moel väheneb mõju siis, kui te end kõrvale pöörate ja otse ei vaata, sest kujutise tõeline sisend ei jõua teieni. Ilma visuaalse stiimulita stiimul nõrgeneb ja see võib olla kasulik. Teie meel töötleb helisid aga sellegi poolest ja mõistab lugu. Et Sa püüad lugudele mitte mõelda, siis ei anna Sa tegelikult endale võimalust neid enda sees teadlikult töödelda, neid mõista ja läbi töötada. Sedasi kinnistuvad need lood Sinu meelde veelgi tugevamalt. Nad jäävad Sinu meele ootetsooni, kuhu on ladustatud töötlemata informatsioon. Seega, kui Sa televiisori lugude üle teadlikult ei mõtle, siis saavad nad Sind seal olles tegelikult mõjutada isegi tugevamalt. Täpselt sama oluline kui tähelepanu läheduses mängivate televiisorite suhtes, on pöörata tähelepanu saadetele, mida vaatamiseks valida.
Kui televiisorit teadlikult ei vaata, siis on oma mõju ka televiisori heledal välkuval valgusel. Selle kohta on tehtud uuringuid ja tehakse veel, et teha selgeks, kuidas meel tõlgendab välkuvat valgust. Välkuv valgus on loomulikus maailmas väga ebatavaline kogemus ning teie meel ei suuda loomupäraselt sellega kohaneda. Välkuv valgus tekitab meeles kergesti segadust. Sama kehtib ka heli kõikumiste ja eriliste häälte puhul. Televisiooni programmeerijad kavandavad valguse ja heli nii, et need haaravad teie alateadvuse tähelepanu ning tagavad sellisel viisil info imendumise. Veel kord: väga oluline on olla tähelepanelik ja teha televiisori suhtes teadlikke valikuid, kas seda vaadata või mitte.
Kas saate meile tuua mõne konkreetse näite telesaate kohta, mida vaadata või mida vältida?
Esimene asi, mida me teile televisiooniga suhestumise valikute osas ütleme, on see, et iga kord, kui te seda teete, läheb teie meel, keha ja energiaväli pingesse. Välkuv valgus, helid ning lugude ja kujutiste kiire lahtirullumine viib teie aju ja energiavälja alati pingesse. Esimene asi, mida televisiooni programmivalikus endale teadvustada, on veendumus, et saade on seda pingutust väärt. Ja nii on lihtne üldistada fakti, et aeglase narratiivi ja lauge kujutiste lahtirullumisega saateid on teil kergem läbi töötada kui neid, mis pakuvad töötlemiseks ja tervikpildi saamiseks kas kiireid ja tuliseid kujutisi või kiirelt lahtipakitud keerulisi lugusid.
Saated, mis teie meelel on lihtsamad ja leebemad läbi töötada, on dokumentaalstiilis, kus jälgitakse tõelist inimest läbi leebema ajalise järjestuse, tegemas mõnda igapäevast tegevust. Teie meelele sobib sedasi lugusid tõlgendada ja see põhjustab talle vähem pinget. Veel on meelele ja ka energiaväljale lihtsad saated, mis näitavad loomulikke kujutisi.
Kõige stimuleerivamad ja segadusse viivamad telesaated on need, mis on tehtud millegi müümiseks. Reklaamides ja turundusprogrammides sisalduvate rohkete vilkuvate tulede ja mittesidusate lugude otstarve on ajada teie meel segadusse nii, et te mõtleksite vähem selgelt. Lisaks sellele on üüratult raske läbi töötada ka vägivaldseid kujutisi ja saateid, milles on kiired kujutised uuesti ja uuesti. Sellega kokku puutudes anna endale kindlasti natuke vaikset ja rahulikku aega selleks, et oleks võimalik sealt saadud informatsiooni läbi töötada.
Televiisorist saadud info läbitöötamine võib aset leida unes ning on tähtis anda endale piisavalt ärkveloleku aega, et infot läbi töötada. Kui võtad selle kaasa unenägudesse, siis seguneb televiisorist saadud info igapäevase eluinfoga nii, et unenägudes sisalduvad nii televisiooni kui igapäevase elu ergutusvahendid. Selle tulemusel võib saada piiratud intuitiivne info, mis igapäevases elus üles kerkib. See võib hakata piirama võimet märgata ja tõlkida märke, mis elus loomupäraselt üles tõusevad. Seega, väga oluline on anda endale ärkveloleku aega, et televisioonis nähtu läbi töötada. Selleks, et lihtsalt käia lugu läbi ja arutleda, mida see Sinu jaoks tähendab või mida Sa tundsid, kui Sa seda vaatasid, on väga kasulik rääkida televisioonis nähtust sõpradega. Kui inimesed omavahel populaarsetest telesaadetest räägivad, aitavad nad tegelikult üksteisel üle saada kogetud intensiivsest erutusest ning informatsiooni paremini integreerida.
Üldiselt, kuigi televisioon mõjutab teid mitmel negatiivsel viisil, toob ta teieni ka palju positiivset informatsiooni. Näiteks lugusid, mis aitavad elust paremat sotti saada ja informatsiooni maailmast, et paremaid otsuseid teha. Televisioon aitab inimesi mõista ja olla empaatilisem teiste seisukohtade suhtes. Kui kasutate televisiooni targalt ja sellel teekonnal iseenda eest hoolt kannate, muudavad saated teie elu rikkamaks ning paljastavad sümboleid ja sõnumeid, mis teie elu täiustavad. Hästi kasutatuna on televiisor veel üks koht, mille kaudu universum teile midagi ütleb.
Senikaua kui te enda eest hästi hoolitsete, on teie haavatavus piiratud. Kui te neutraliseerite haavatasaamise piisava aja võtmisega programmide integreerimiseks ja läbitöötlemiseks, võib televiisor olla väga kasulik tööriist. Nagu kõike on ka seda parim kasutada mõõdukalt. Kindlustage, et vaatate televiisorit mõjuval põhjusel ja vältige ebateadlikult vaatamist.
___________________________________________________________________
Sõnumi kanaldas Akasha Kroonikast Jen Eramith Akashic Transformationsi kaudu. Selle ja teised sõnumid leiad www.AkashicTransformations.net Tõlgib ja toob Sinuni Anu Rumessen, www.valgusekoda.ee Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega. See info on osa igast jagatud sõnumist.
Eestimaine lastelavastus „Nõianeiu Nöbinina” ja noorteadlaste võistlus „Rakett 69”, aga ka mõni loodussaade on meie lastele väga ligitõmbav ajaviide (endal ka huvitav vaadata, kui atsetoon vahtplasti ära sulatab või kuidas käepärastest vahenditest kompassi või liimi teha – eks poeg tee ju ise ka samalaadseid katseid, ainult vähema teadlikkusega kui 20-aastased huvilised). Ja kui mind õhtuti kodus pole, vaatavad nad vahel isaga ka midagi telerist.
Selle lugemisvara taustal näen, et siit tuleb meeltemuljeid kuhjaga – tänapäeval ei seisa isegi loodusfilmi kaamera rahulikult paigal, vaid vibab kogu aeg ringi ja mina ei jõua oma isu täis nautida. Eriti kiire on ka võistluse saade „Rakett”, kus inimesed ongi pinge all ja stressis. „Nöbinina” on neist kõige rahulikum, tegevuse vahel veel rahulikke laululõike. Aga päris ilma telekata läheks elu muidugi teistmoodi pingeliseks: igavlevad lapsed vaevaks kaasinimesed vaeseomaks. Ja headest rahulikest saadetest saab mh huvitavat infot.
Mis meeltemuljete ümbertöötamisse puutub, siis kirjutan kahe käega alla. Meil võib pärast lõbusat sünnipäevapidu ka kiunumiseks, kräunumiseks ja pröökamiseks minna, sest muljeid sai rohkem kui korraga toime jaksab tulla ja siis võib mistahes pisiasi karika üle voolama panna. Siis paneme ahju põlema ja vaatame rahulikult koos tulle. Kuulame vaikuses tule hääli. Ja võtame siiani ette pigem ainult ühe ürituse päevas (vanade vanemate asi). Aga see ei hoia siiski ülekeemisi ära.
Valguse koja TV-teemaline lugu ise all.
Sarnasel teemal siin blogis "Pildimaailm meis ja meie ümber" ja TV otsisõna abil.
TJT
Pop-kultuur ja televisioon
Kuidas televisioon meid mõjutab? Kas see on meile halb?
Televisioon võib olla uskumatult kasulik vahend. Ta pakub lugusid, mis aitavad teil oma elust sotti saada ja selle sügavamat tähendust leida. Kui seda aga teadlikult ei kasuta, siis võib ta olla väga kahjulik. Televisioon mõjutab kõiki tasandeid – teie füüsilist, vaimset, emotsionaalset ning energeetilist ja hingelist tasandit. Tugevaimalt mõjutab ta vaimset, energeetilist ja hingelist, seejärel emotsionaalset ning kõige vähem füüsilist tasandit. Televisioon ergutab peamiselt teie meeli. Ta esitab helisid ja pilte, samuti sädelust ja valgusvihke. Kõik need mõjutavad teie aju.
Ennekõike on televisiooni programmeeritud ja ajusse saadetav valgus ja heli loomupäraselt ülestimuleeriv. Teie meeled on arenenud väga tundlikeks. Teis arenes välja võime tajuda ümbrust sellisel viisil, et suudaksite tõlgendada teid ümbritseva maailma vaevu hoomatavaid nihkeid, mis viiksid teid püsimajäämiseni. Selles sisaldub võime tajuda nii peeneid nihkeid nagu rõhu muutus baromeetris või õrn heli kuskil ligidal. Teie aju on nii peenelt häälestatud ümbritsevale selleks, et aidata teil vältida ohte ning olla abiks tähendusrikkama elu elamiseks vajaliku informatsiooni kogumisel. Teie uskumatult tundlik närvisüsteem on andnud teile võimaluse leida üles oht, toit ning ümbritseva maailma sümboolne tähendus.
Televisioon pakub rohkem stiimulit kui meel on valmis läbi töötama. Selle tõttu on televisioon sõltumata programmist, mida te vaatate, loomupäraselt ülestimuleeriv. Kuna ta annab meelele informatsiooni rohkem kui see jõuab vastuvõtmise hetkel läbi töötada, siis on televiisori vaatamisest taastumiseks vaja väga palju aega. Teie meel vajab televisiooni vahendusel vastu võetud info sortimiseks aega. Põhiline, millal meel igapäevast infot sorteerib, on öösel, kui te magate.
Magades ei pea teie meel panustama ning ta saab üles tõsta ja läbi töötada päeva selle lisapanuse, mida ei olnud võimalik läbi mõelda. Et integreerida ja sortida televisiooni intensiivset stiimulit, on vaja rohkem aega. Kui selleks magades või muul moel aega ei võeta, muutub meel üleerutunuks ja on vähem võimeline selgelt mõtlema. Selline on televisiooni esimene mõju.
Teine viis, kuidas televisioon teid mõjutab, on läbi kujutiste ja helide, mida televiisori ekraani kaudu näha ja kuulda saate. Kui aju mõistab neid, siis võtab ta nad informatsioonina vastu täpselt samasugusel viisil, nagu ta võtab nad vastu siis, kui see toimub päris elus. Näiteks vaadates televiisorist kellegi tulistamist, registreerib teie meel sellele kujutisele ja loole täpselt samal viisil, nagu ta registreeriks nii sõbra poolt räägitud samalaadsele tõestisündinud loole kui samasuguse loole, kui see toimuks teie silme all tänaval. Enamik täiskasvanuid on õppinud eristama ning teadvustavad endale teadlikult, et tegemist on mängivate näitlejatega. Ajus on aga osa, mis jätkab selle stseeni töötlemist, nagu see oleks tegelikult toimunud. Esimesel hetkel aju seda eristada ei suuda. See on ajus alles järgmine protsess, mille käigus ta suudab kujuteldava loo tõelisest eristada. Selleks on meelel vaja lisaenergiat ja lisatööd, et eristamine lõpuni viia ning seda on vaja teha kogu aeg iga siseneva kujutlusega.
See tähendab, et televisioonil on tugevam mõju siis, kui te ei pööra loole tähelepanu, sest sisend registreerub ainult algtasandil, aga te võtate selle enda sisse nii, nagu oleksite ise viibinud kuriteo või olukorra juures. Kui te loole piisavalt tähelepanu ei pööra, siis siseneb see reaalsuses teie meelde ja jääb seal töötlemata. Seega on nii mõnelgi viisil sellel, kui televiisor mängib ja te seda teadlikult ei vaata, teile isegi suurem mõju.
Lisaks esialgsele sisendamise protsessile on veel emotsionaalsed reaktsioonid, mida te võite loo suhtes omada. Teil on emotsionaalne tundlikkus kõige suhtes, mida näete ja täpselt nii, nagu mõtete ja stiimulitega, pole teil alati vajalikku aega või võimalust oma emotsioonide töötlemiseks. Nii te hoiate emotsioone enda sees seni, kui hiljem saabub nende töötlemiseks võimalus. Tihti lõpeb televiisori vaatamine teie jaoks sellega, et teie sees on ülemääraselt emotsioone, mis vajavad vabastamist. See on põhjus, miks te mõnikord võite ennast peale televiisori vaatamist tunda väga rahutult.
Teisest küljest võite kogeda tuimust ja osavõtmatust. Kui emotsioonid teid üle ujutavad, kaob teadlik ühendus kehaga. Sarnaselt toimib keha, sattudes traumasse. Kui korraga on vaja liiga palju emotsioone läbi töötada, tunnete tegelikult tuimust. Televiisor sunnib keha sulguma siis, kui te lasete pidevalt enda sisse kujutisi ja emotsioone ega töötle neid oma kehas läbi füüsilise aktiivsuse, nutmise, naermise ja kõigi muude loomulike tegevuste kaudu, mida inimesed teevad. Tegelikult on keha traumalaadses seisundis ja kõik emotsioonid ootavad hilisemat töötlemist.
Seni edastatud info põhjal on kokkuvõttes ilmne, et oma valikutes kui tihti ja mida televiisorist vaadata, tuleb olla väga hoolas. Pärast televiisori vaatamist on samuti uskumatult oluline anda endale piisavalt aega saadud info töötlemiseks, sellest aru saamiseks ja oma tunnete mõistmiseks. Liigutada oma keha, panna veri liikuma ja nii aidata endal läbi töödelda oma kehas sisendi vastuvõtmisest ja selle töötlemisest alates säilitatud energiat.
Kas teil on võimalik rääkida veel televiisori mõjust meile siis, kui see töötab ruumis samal ajal, kui me seda ei vaata?
Te vist tahaksite ette kujutada, et kui te esitatavat lugu ignoreerite, siis televiisor samas või kõrvalruumis teile mõju ei avalda. Teie meel on siiski niivõrd kompleksne, tundlik ja nutikas, et alateadlikult võtab ta omaks kõik lähteandmed, mis on hetkel saadaval. See asjaolu võimaldab teil ka ruumi sisenedes ilma kõike silmnähtavat teadlikult analüüsimata kohe tajuda, mida ruumis on vaja teha. Teie meel võtab kõik vastu nii, et ilma sellele teadlikult mõtlemata tajute hetkega, mis on viltu või korrast ära. Sama lugu on televiisoriga – kui ta mängib kuskil läheduses, neelab teie meel erguti kohe alla. Nähes kujutist, kuuldes televiisorist hääli, vestlust ja helisid, võtab teie meel loo vastu ning mingil tasandil mõistab ta seda isegi siis, kui te oma täit tähelepanu ekraanile ei pühenda.
Mõnel moel väheneb mõju siis, kui te end kõrvale pöörate ja otse ei vaata, sest kujutise tõeline sisend ei jõua teieni. Ilma visuaalse stiimulita stiimul nõrgeneb ja see võib olla kasulik. Teie meel töötleb helisid aga sellegi poolest ja mõistab lugu. Et Sa püüad lugudele mitte mõelda, siis ei anna Sa tegelikult endale võimalust neid enda sees teadlikult töödelda, neid mõista ja läbi töötada. Sedasi kinnistuvad need lood Sinu meelde veelgi tugevamalt. Nad jäävad Sinu meele ootetsooni, kuhu on ladustatud töötlemata informatsioon. Seega, kui Sa televiisori lugude üle teadlikult ei mõtle, siis saavad nad Sind seal olles tegelikult mõjutada isegi tugevamalt. Täpselt sama oluline kui tähelepanu läheduses mängivate televiisorite suhtes, on pöörata tähelepanu saadetele, mida vaatamiseks valida.
Kui televiisorit teadlikult ei vaata, siis on oma mõju ka televiisori heledal välkuval valgusel. Selle kohta on tehtud uuringuid ja tehakse veel, et teha selgeks, kuidas meel tõlgendab välkuvat valgust. Välkuv valgus on loomulikus maailmas väga ebatavaline kogemus ning teie meel ei suuda loomupäraselt sellega kohaneda. Välkuv valgus tekitab meeles kergesti segadust. Sama kehtib ka heli kõikumiste ja eriliste häälte puhul. Televisiooni programmeerijad kavandavad valguse ja heli nii, et need haaravad teie alateadvuse tähelepanu ning tagavad sellisel viisil info imendumise. Veel kord: väga oluline on olla tähelepanelik ja teha televiisori suhtes teadlikke valikuid, kas seda vaadata või mitte.
Kas saate meile tuua mõne konkreetse näite telesaate kohta, mida vaadata või mida vältida?
Esimene asi, mida me teile televisiooniga suhestumise valikute osas ütleme, on see, et iga kord, kui te seda teete, läheb teie meel, keha ja energiaväli pingesse. Välkuv valgus, helid ning lugude ja kujutiste kiire lahtirullumine viib teie aju ja energiavälja alati pingesse. Esimene asi, mida televisiooni programmivalikus endale teadvustada, on veendumus, et saade on seda pingutust väärt. Ja nii on lihtne üldistada fakti, et aeglase narratiivi ja lauge kujutiste lahtirullumisega saateid on teil kergem läbi töötada kui neid, mis pakuvad töötlemiseks ja tervikpildi saamiseks kas kiireid ja tuliseid kujutisi või kiirelt lahtipakitud keerulisi lugusid.
Saated, mis teie meelel on lihtsamad ja leebemad läbi töötada, on dokumentaalstiilis, kus jälgitakse tõelist inimest läbi leebema ajalise järjestuse, tegemas mõnda igapäevast tegevust. Teie meelele sobib sedasi lugusid tõlgendada ja see põhjustab talle vähem pinget. Veel on meelele ja ka energiaväljale lihtsad saated, mis näitavad loomulikke kujutisi.
Kõige stimuleerivamad ja segadusse viivamad telesaated on need, mis on tehtud millegi müümiseks. Reklaamides ja turundusprogrammides sisalduvate rohkete vilkuvate tulede ja mittesidusate lugude otstarve on ajada teie meel segadusse nii, et te mõtleksite vähem selgelt. Lisaks sellele on üüratult raske läbi töötada ka vägivaldseid kujutisi ja saateid, milles on kiired kujutised uuesti ja uuesti. Sellega kokku puutudes anna endale kindlasti natuke vaikset ja rahulikku aega selleks, et oleks võimalik sealt saadud informatsiooni läbi töötada.
Televiisorist saadud info läbitöötamine võib aset leida unes ning on tähtis anda endale piisavalt ärkveloleku aega, et infot läbi töötada. Kui võtad selle kaasa unenägudesse, siis seguneb televiisorist saadud info igapäevase eluinfoga nii, et unenägudes sisalduvad nii televisiooni kui igapäevase elu ergutusvahendid. Selle tulemusel võib saada piiratud intuitiivne info, mis igapäevases elus üles kerkib. See võib hakata piirama võimet märgata ja tõlkida märke, mis elus loomupäraselt üles tõusevad. Seega, väga oluline on anda endale ärkveloleku aega, et televisioonis nähtu läbi töötada. Selleks, et lihtsalt käia lugu läbi ja arutleda, mida see Sinu jaoks tähendab või mida Sa tundsid, kui Sa seda vaatasid, on väga kasulik rääkida televisioonis nähtust sõpradega. Kui inimesed omavahel populaarsetest telesaadetest räägivad, aitavad nad tegelikult üksteisel üle saada kogetud intensiivsest erutusest ning informatsiooni paremini integreerida.
Üldiselt, kuigi televisioon mõjutab teid mitmel negatiivsel viisil, toob ta teieni ka palju positiivset informatsiooni. Näiteks lugusid, mis aitavad elust paremat sotti saada ja informatsiooni maailmast, et paremaid otsuseid teha. Televisioon aitab inimesi mõista ja olla empaatilisem teiste seisukohtade suhtes. Kui kasutate televisiooni targalt ja sellel teekonnal iseenda eest hoolt kannate, muudavad saated teie elu rikkamaks ning paljastavad sümboleid ja sõnumeid, mis teie elu täiustavad. Hästi kasutatuna on televiisor veel üks koht, mille kaudu universum teile midagi ütleb.
Senikaua kui te enda eest hästi hoolitsete, on teie haavatavus piiratud. Kui te neutraliseerite haavatasaamise piisava aja võtmisega programmide integreerimiseks ja läbitöötlemiseks, võib televiisor olla väga kasulik tööriist. Nagu kõike on ka seda parim kasutada mõõdukalt. Kindlustage, et vaatate televiisorit mõjuval põhjusel ja vältige ebateadlikult vaatamist.
___________________________________________________________________
Sõnumi kanaldas Akasha Kroonikast Jen Eramith Akashic Transformationsi kaudu. Selle ja teised sõnumid leiad www.AkashicTransformations.net Tõlgib ja toob Sinuni Anu Rumessen, www.valgusekoda.ee Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega. See info on osa igast jagatud sõnumist.
neljapäev, 2. veebruar 2012
Mängud
Eks meil jõuludeks (ja siis sünnipäeviti) saadud jälle väga palju kingitusi. Nüüd siis hea aeg näha, mis esimesest satsist vee peale on jäänud.
Mängukonsoolid on ülikõvad asjad laste jaoks, kes arvutis eriti palju mängida ei ole tohtinud. Ma muutsin sellel teemal oma meelt, kui mõtlesin, kui palju minu argielust on seotud kunagi mängudes sisse tallatud ajuühendustega. Olen nt kiviaegseid (20 a taguseid) paigutamismänge üsna palju mänginud. Eks need midagi treeni. Ja kriitilised kuus aastat on meil ka nüüd kõigil möödas. Need esimesed aastad pean siiski jätkuvalt oluliseks lapsed helendavatest ekraanidest eemal hoida.
"Salasilm" on haarav mälu ja tähelepanu mäng, meeldib nii vanematele kui noorematele. "Ussisõnu" on ka mängitud, aga oluliselt vähem.
Poja hommik algab sageli hüüatusega „Hakkame mängima!”. Ja kui mina siis alles ärkamas peaks olema, siis „Maailma riike” (Ilo kirjastus) saab varasel tunnil voodis ka mängida. No et kellel on suurem/väiksem pindala, rahvaarv, iive; varasem/hilisem iseseisvumise aeg; suurem/väiksem vaesuse elavate inimeste protsent, rohkem maismaapiiririike või lihtsalt pikem/lühem riiginimi. Lipuvärve võib ka küsida, aga see ei ole pop teema, poeg armastab numbreid, suuri ja väikseid (iibe numbrites otsustavad komakohad ja vahel ka miinusmärgi olemasolu). Selles mõttes on „Maailma riigid” tore mäng mulle ka, et see on palju vaheldusrikkam kui „Linnade põletamine” ja tekib mõningane pilt mingitest riike kirjeldavatest tunnustest. Vahel olen kõrvale laste entsüklopeediat lugenud või vahele „Geopoli” mänginud, et nende riikide asukohast ja muust ka laiemat selgust saada. Ma arvan, et see on suht sisukas geograafiatund mulle, kes ma sellest (minu ajal siis valdavalt NL „vabariikidest” ja pisut ka sotsmaadest ja nende majandusgeograafiast) kooliajal sugugi ei huvitunud. Ja omamoodi demokraatia – Hiinal võib ju olla ülisuur rahvaarv, aga kui on teise kord küsida, siis Ida-Timor lööb teda iga kell oma iibega. Kõik kaardid on omamoodi võrdsed, vahest ainult need kõige keskmisemate näitajatega riigid kipuvad oma küsimise voorus käest ära minema. See on kindlalt lahedam mäng kui konsoolikad, mida mängitakse ainult siis, kui keegi vedu ei võta ja kaasa mängima ei tule.
Pojale on „Maailma riigid” pigem arvude võrdlemise ehk matemaatika valla harjutus. Mõtlesin, et nii võiks ju esimeses klassis ka numbrite võrdlemist harjutada, elavam ja lõbusam. Nüüd on meil doomino ja kabe ka teemaks. Ja ma avastasin, et doomino ei olegi ainult titade sarnase otsimise mäng, vaid seal on mingi arvutamine ka ligi, et punkte saada ja vastavad strateegiad. Ja see meeldib pojale hullupööra. Strateegiamängud on meil üldse popid, see on eelkõige laste isa eelistus ja isaga koos on alati tore mängida. Lahe, kui koolis võiks ka hoopis neid mänge mängida. Kasvõi selle innustuse pärast. Ma kujutan ette, et võiks jagada lapsed kaheks, osavamad võiks nõrgemaid järele aidata ja neile strateegianippe seletada ja muidu edasi aidata. Võiks matemaatika lõbus ja edukogemus olla kõigile – meie ju ka aitame lapsi alul, kui nad veel hästi ei oska. Nojah, kui te pole näinud, kui hästi on võimalik lapsi juhendada, siis te võibla ei kujuta ette. Mina ka ei kujutaks, kui poleks näinud. Enne ei kujutanudki, aga õnneks on arenemiseks tingimused loodud.
Nauditavaid mänge!
TJT
Mängukonsoolid on ülikõvad asjad laste jaoks, kes arvutis eriti palju mängida ei ole tohtinud. Ma muutsin sellel teemal oma meelt, kui mõtlesin, kui palju minu argielust on seotud kunagi mängudes sisse tallatud ajuühendustega. Olen nt kiviaegseid (20 a taguseid) paigutamismänge üsna palju mänginud. Eks need midagi treeni. Ja kriitilised kuus aastat on meil ka nüüd kõigil möödas. Need esimesed aastad pean siiski jätkuvalt oluliseks lapsed helendavatest ekraanidest eemal hoida.
"Salasilm" on haarav mälu ja tähelepanu mäng, meeldib nii vanematele kui noorematele. "Ussisõnu" on ka mängitud, aga oluliselt vähem.
Poja hommik algab sageli hüüatusega „Hakkame mängima!”. Ja kui mina siis alles ärkamas peaks olema, siis „Maailma riike” (Ilo kirjastus) saab varasel tunnil voodis ka mängida. No et kellel on suurem/väiksem pindala, rahvaarv, iive; varasem/hilisem iseseisvumise aeg; suurem/väiksem vaesuse elavate inimeste protsent, rohkem maismaapiiririike või lihtsalt pikem/lühem riiginimi. Lipuvärve võib ka küsida, aga see ei ole pop teema, poeg armastab numbreid, suuri ja väikseid (iibe numbrites otsustavad komakohad ja vahel ka miinusmärgi olemasolu). Selles mõttes on „Maailma riigid” tore mäng mulle ka, et see on palju vaheldusrikkam kui „Linnade põletamine” ja tekib mõningane pilt mingitest riike kirjeldavatest tunnustest. Vahel olen kõrvale laste entsüklopeediat lugenud või vahele „Geopoli” mänginud, et nende riikide asukohast ja muust ka laiemat selgust saada. Ma arvan, et see on suht sisukas geograafiatund mulle, kes ma sellest (minu ajal siis valdavalt NL „vabariikidest” ja pisut ka sotsmaadest ja nende majandusgeograafiast) kooliajal sugugi ei huvitunud. Ja omamoodi demokraatia – Hiinal võib ju olla ülisuur rahvaarv, aga kui on teise kord küsida, siis Ida-Timor lööb teda iga kell oma iibega. Kõik kaardid on omamoodi võrdsed, vahest ainult need kõige keskmisemate näitajatega riigid kipuvad oma küsimise voorus käest ära minema. See on kindlalt lahedam mäng kui konsoolikad, mida mängitakse ainult siis, kui keegi vedu ei võta ja kaasa mängima ei tule.
Pojale on „Maailma riigid” pigem arvude võrdlemise ehk matemaatika valla harjutus. Mõtlesin, et nii võiks ju esimeses klassis ka numbrite võrdlemist harjutada, elavam ja lõbusam. Nüüd on meil doomino ja kabe ka teemaks. Ja ma avastasin, et doomino ei olegi ainult titade sarnase otsimise mäng, vaid seal on mingi arvutamine ka ligi, et punkte saada ja vastavad strateegiad. Ja see meeldib pojale hullupööra. Strateegiamängud on meil üldse popid, see on eelkõige laste isa eelistus ja isaga koos on alati tore mängida. Lahe, kui koolis võiks ka hoopis neid mänge mängida. Kasvõi selle innustuse pärast. Ma kujutan ette, et võiks jagada lapsed kaheks, osavamad võiks nõrgemaid järele aidata ja neile strateegianippe seletada ja muidu edasi aidata. Võiks matemaatika lõbus ja edukogemus olla kõigile – meie ju ka aitame lapsi alul, kui nad veel hästi ei oska. Nojah, kui te pole näinud, kui hästi on võimalik lapsi juhendada, siis te võibla ei kujuta ette. Mina ka ei kujutaks, kui poleks näinud. Enne ei kujutanudki, aga õnneks on arenemiseks tingimused loodud.
Nauditavaid mänge!
TJT
Laste sünnipäevad
Nagu igal aastal, nii ka seekord oli tütrel oma selge ettekujutus, milline ta sünnipäev võiks olla. Vees! Kolmas klass lõpetab detsembris ujumiskursused ja teoreetiliselt peaks nad kõik ujuda oskama. Meie laps armastab vees olla nagunii (mõlemad tegelikult) ja eks nüüd siis pidin mõtlema ja uurima, kuidas seda soovi teoks saaks teha.
Tallinna südalinnas teadsin ma kahte ujulat, Kalev SPA ja Tallink SPA. Mõlemas oleks võimalik ka laste sünnipäevi pidada. Kalevis näiteks saab võta n-ö paketi, kus kümme inimest (või lisatasu eest rohkem) saab kaheks ja pooleks (?) tunniks ujulasse ja ujula baaris oma laua, kus kogu selle kokkulepitud aja jooksul söömas käia. Tallinkis sellist lauavarianti muud polnud, kui et panna tunnisaun kinni ja veekeskuse kasutamise aeg oli kõigest poolteist tundi. Kalevisse oma söögiga minna ei või, aga nende menüüst midagi leiab (Tallinna südalinna hindadega muidugi). Tallinkisse võib oma sööki kaasa võtta, kui maksta „sümboolne” 20 eurot nõude kasutamise tasu, nagu nende meeldiv klienditeenindaja mulle seletas. Nende menüüst leiaks ka midagi söödavat kahtlemata. Sellist peenemat kraami vastavas hinnas.
Mõtlesin järele ja tundsin, et mulle need variandid kumbki ei meeldi. Kalevis olen vaid paaril korral käinud, kuid seal on tippajal üsna rahvarohke ja suures summas oleks stressav lastel silma peal hoida. Ma usun, et nad mingil määral ujuda oskavad, aga mina ju vastutan. Ja mulle lihtsalt ei meeldi Tallinna kesklinna piirkonda minna. Ma seostan seda stressiga (ok, eks põnevate elamustega ka). Kõik see logistika jm. Tütar oleks võibla Kalevit eelistanud, aga ta leppis minu valikuga ka vabalt.
Seepärast valisin Keila ujula. Vana tuttav sissekäidud koht meie jaoks. Hea rahulik, meeldiv atmosfäär ja seostub mulle sõna otseses mõttes vee läbi meelerahu ja tervise leidmisega (SPA = sanus per aquam). No ja palju odavam ka muidugi. Jäi veel lahendada pisiasjad nagu logistika ja söömine.
Logistikaga otsustasime, et läheme tütrega rongiga ja kutsume kõik sõbrad ka rongile. Toidud ja väikevend lähevad isa ja autoga. Parajal ajal läks ronge ka. Rongijaamast on ujulasse u kilomeeter maad, selle katsime seekord autodega, sest üsna külm oli. Tagasi tulles mahtusid kõik autode peale.
Söök. Keila ujulas on kohvik, aga ma soovisin sünnipäevaks midagi privaatsemat. Nagu siia-sinna helistamisel selgus, on veekeskusel välja pakkuda üks konverentsiruum, mida saab tunni kaupa välja rentida. Ja sinna saab oma söögi kaasa võtta. Tingimused on seal tavaliste lustikohtadega võrreldes tagasihoidlikumad, aga seekord eelistasin seda võimalust ja olen tänulik. Minu jaoks oli see mh väga oluline, sest paar tundi vees olnud lapsed (ja Keila ujulas pole ajapiire) on väga hea isuga. Oma puu- ja köögivili, pirukas ja võileib ja tort on ikka palju soodsam kui pealinna keskuse hinnalised, aga tillukesed näksikesed. Ja kasvueas lastel kõhud täis. Eks mulle meeldis see ka, et nad jõid nüüd kodutehtud õunamahla mingi pakijoogi asemel (mis koosneb valdavas enamuses veest ja keemiast). Eelkõige, et söögi valik oli rikkalik ja kõigil kõht täis. Minu jaoks tundub see turvaline ja mõnus, et sai vabalt omaette olla.
Sünnipäevalaps ise oli kõigega väga rahul ja eks oli ju tore ka. Keilas on küll ainult üks toru, aga see-eest pole seal vahepeal üldse järjekorda. Veesünnipäev vist on vanematele ikka veidi stressav, aga meil olid rahulikud tüdrukud, osa väga head ujujad, ja selle poolest ka kena.
Poeg valib sünnipäevaks ikka mürgeldamist. Ta oleks eelistanud küll muud kohta kui Skypark, aga mulle tundub selle hinna-kvaliteedi suhe hästi hea ja minu meelest on seal kenasti läinud kõigil kordadel. Lasnamäe Jukus nt – sel ainsal korral, mil käisin, nägin minu valuläve jaoks teravaid rahvuskonflikte – 5-6-aastastel poistel; teisalt küll ka kultuuriliselt huvitavat vene sünnipäeva, mida eesti lapsed siis huviga ukse vahelt uudistasid (mina ka veidi). Aga ei soovi sinna enam minna. Rocca al Mare Juku tundus mage ja Mustakale ei viitsinud vaatama minna. Nii palju, kui uurinud olen, tundub Skypargi sisustus kõige ägedam.
Tütre sõbrannad on sageli pidanud oma sünnipäeva Lasergame’is. No et mängivad siis kolm korda 20 minutit tulistamise mängu: nii lahe on vastasvõistkonna omi surnuks lasta, mis sest, et need on su oma sõbrad. Mulle see oma sõprade pihta (ega üldse inimeste pihta) tulistamine ei tundu tore ja sellist sünnipäeva ma vist poleks nõus korraldama (vähemalt seekord ütlesin tütre pärimise peale ei, poiss on muidu suur põmmutaja, aga see koht temaga veel ei haaku). Ma ise pole ka tahtnud seda mängu mängida. Vaadanud olen. Veel on tuttavate laste sünnipäevi peetud kuulsaalis (keeglisünnipäeva) ja kuskil Tallinna lähedal saab vibu lasta.
Seda mõtlesin ka pärast sünnipäeva, et sünnipäeva võiks ju ka tuluõhtuks nimetada. Lastele meeldib kingiks raha saada ja enamasti on summaks siis kümme eurot (ja vahel veel midagi magusat juures). Ma saan aru küll, et ma olen lubjakas, aga mulle meeldiks, kui kingiks võiks olla ka mõni lihtne vidin. Eks neid vidinaid juhtu ka vahel, aga kui see kümneste jagamine nii üldine on, siis tundub, et lihtsama kingiga ei juletagi varsti enam peole minna. Kuigi teisalt olen ise ka mõelnud, et kui meie lapse/laste aega nii toredasti sisustatakse, siis ekspresslapsehoiuga võrreldes on see ju ikkagi odav (Tallinnas olen kuulnud, et elukutseliste hoidjate hind pidada olema viie euro kanti lapse eest; õnneks pole ammu endal enam lapsehoidjaid vaja läinud, suuremaid lapsi saab vajadusel sõprade juurde ka saata).
TJT
Tallinna südalinnas teadsin ma kahte ujulat, Kalev SPA ja Tallink SPA. Mõlemas oleks võimalik ka laste sünnipäevi pidada. Kalevis näiteks saab võta n-ö paketi, kus kümme inimest (või lisatasu eest rohkem) saab kaheks ja pooleks (?) tunniks ujulasse ja ujula baaris oma laua, kus kogu selle kokkulepitud aja jooksul söömas käia. Tallinkis sellist lauavarianti muud polnud, kui et panna tunnisaun kinni ja veekeskuse kasutamise aeg oli kõigest poolteist tundi. Kalevisse oma söögiga minna ei või, aga nende menüüst midagi leiab (Tallinna südalinna hindadega muidugi). Tallinkisse võib oma sööki kaasa võtta, kui maksta „sümboolne” 20 eurot nõude kasutamise tasu, nagu nende meeldiv klienditeenindaja mulle seletas. Nende menüüst leiaks ka midagi söödavat kahtlemata. Sellist peenemat kraami vastavas hinnas.
Mõtlesin järele ja tundsin, et mulle need variandid kumbki ei meeldi. Kalevis olen vaid paaril korral käinud, kuid seal on tippajal üsna rahvarohke ja suures summas oleks stressav lastel silma peal hoida. Ma usun, et nad mingil määral ujuda oskavad, aga mina ju vastutan. Ja mulle lihtsalt ei meeldi Tallinna kesklinna piirkonda minna. Ma seostan seda stressiga (ok, eks põnevate elamustega ka). Kõik see logistika jm. Tütar oleks võibla Kalevit eelistanud, aga ta leppis minu valikuga ka vabalt.
Seepärast valisin Keila ujula. Vana tuttav sissekäidud koht meie jaoks. Hea rahulik, meeldiv atmosfäär ja seostub mulle sõna otseses mõttes vee läbi meelerahu ja tervise leidmisega (SPA = sanus per aquam). No ja palju odavam ka muidugi. Jäi veel lahendada pisiasjad nagu logistika ja söömine.
Logistikaga otsustasime, et läheme tütrega rongiga ja kutsume kõik sõbrad ka rongile. Toidud ja väikevend lähevad isa ja autoga. Parajal ajal läks ronge ka. Rongijaamast on ujulasse u kilomeeter maad, selle katsime seekord autodega, sest üsna külm oli. Tagasi tulles mahtusid kõik autode peale.
Söök. Keila ujulas on kohvik, aga ma soovisin sünnipäevaks midagi privaatsemat. Nagu siia-sinna helistamisel selgus, on veekeskusel välja pakkuda üks konverentsiruum, mida saab tunni kaupa välja rentida. Ja sinna saab oma söögi kaasa võtta. Tingimused on seal tavaliste lustikohtadega võrreldes tagasihoidlikumad, aga seekord eelistasin seda võimalust ja olen tänulik. Minu jaoks oli see mh väga oluline, sest paar tundi vees olnud lapsed (ja Keila ujulas pole ajapiire) on väga hea isuga. Oma puu- ja köögivili, pirukas ja võileib ja tort on ikka palju soodsam kui pealinna keskuse hinnalised, aga tillukesed näksikesed. Ja kasvueas lastel kõhud täis. Eks mulle meeldis see ka, et nad jõid nüüd kodutehtud õunamahla mingi pakijoogi asemel (mis koosneb valdavas enamuses veest ja keemiast). Eelkõige, et söögi valik oli rikkalik ja kõigil kõht täis. Minu jaoks tundub see turvaline ja mõnus, et sai vabalt omaette olla.
Sünnipäevalaps ise oli kõigega väga rahul ja eks oli ju tore ka. Keilas on küll ainult üks toru, aga see-eest pole seal vahepeal üldse järjekorda. Veesünnipäev vist on vanematele ikka veidi stressav, aga meil olid rahulikud tüdrukud, osa väga head ujujad, ja selle poolest ka kena.
Poeg valib sünnipäevaks ikka mürgeldamist. Ta oleks eelistanud küll muud kohta kui Skypark, aga mulle tundub selle hinna-kvaliteedi suhe hästi hea ja minu meelest on seal kenasti läinud kõigil kordadel. Lasnamäe Jukus nt – sel ainsal korral, mil käisin, nägin minu valuläve jaoks teravaid rahvuskonflikte – 5-6-aastastel poistel; teisalt küll ka kultuuriliselt huvitavat vene sünnipäeva, mida eesti lapsed siis huviga ukse vahelt uudistasid (mina ka veidi). Aga ei soovi sinna enam minna. Rocca al Mare Juku tundus mage ja Mustakale ei viitsinud vaatama minna. Nii palju, kui uurinud olen, tundub Skypargi sisustus kõige ägedam.
Tütre sõbrannad on sageli pidanud oma sünnipäeva Lasergame’is. No et mängivad siis kolm korda 20 minutit tulistamise mängu: nii lahe on vastasvõistkonna omi surnuks lasta, mis sest, et need on su oma sõbrad. Mulle see oma sõprade pihta (ega üldse inimeste pihta) tulistamine ei tundu tore ja sellist sünnipäeva ma vist poleks nõus korraldama (vähemalt seekord ütlesin tütre pärimise peale ei, poiss on muidu suur põmmutaja, aga see koht temaga veel ei haaku). Ma ise pole ka tahtnud seda mängu mängida. Vaadanud olen. Veel on tuttavate laste sünnipäevi peetud kuulsaalis (keeglisünnipäeva) ja kuskil Tallinna lähedal saab vibu lasta.
Seda mõtlesin ka pärast sünnipäeva, et sünnipäeva võiks ju ka tuluõhtuks nimetada. Lastele meeldib kingiks raha saada ja enamasti on summaks siis kümme eurot (ja vahel veel midagi magusat juures). Ma saan aru küll, et ma olen lubjakas, aga mulle meeldiks, kui kingiks võiks olla ka mõni lihtne vidin. Eks neid vidinaid juhtu ka vahel, aga kui see kümneste jagamine nii üldine on, siis tundub, et lihtsama kingiga ei juletagi varsti enam peole minna. Kuigi teisalt olen ise ka mõelnud, et kui meie lapse/laste aega nii toredasti sisustatakse, siis ekspresslapsehoiuga võrreldes on see ju ikkagi odav (Tallinnas olen kuulnud, et elukutseliste hoidjate hind pidada olema viie euro kanti lapse eest; õnneks pole ammu endal enam lapsehoidjaid vaja läinud, suuremaid lapsi saab vajadusel sõprade juurde ka saata).
TJT
teisipäev, 20. detsember 2011
Poja toimekad päevad
Meie talvel kuueseks saav poeg teeb jätkuvalt katseid tuttavate esemete uute omaduste tundmaõppimiseks. Aga sekka ka mõne kasuliku ja vajaliku toimetuse. Mis tore vaheldus.
Hiljuti on ta tampinud haamriga sodiks kaks kuuseküünalt, et näha, kuidas need laiaks lähevad ja erivärvilist küünlavahapudi oli vaja. Aga see läks küll üsna joonelt ahjuhakatuseks.
Ja valanud vett vannitoa põrandale, et uisutada. Erinevate katsete käigus satub sageli üsna ohtralt vett põrandale, aga õnneks mängib ta ka voolikuga tuletõrjeautoga vannitoas ja koristab mõnel määral ise ära. Aga täna tahtis ta oma läbimärjaks saanud sokid kuusepuule kuivama panna. Kui ei õnnestunud, siis panime ikka ahju kulbirauale.
Kinnitanud peeglile kempsupaberist nutsakuid - seda on ilmselt lihtsalt huvitav vormida, aga võimalik, et ta tegi oma peegelpildile nt uue nina. XXXXXL suuruses.
Ka seepi saab voolimismaterjalina kasutada. Kuigi meil on klassikalisi tarbeid ka terve rida.
Ühel päeval tegi ise hambapastat. Selleks oli vaja törts hambapastat, millele lisati mulda, suhkrut, soola ja pipart. Mingeid kahtlasi segusid on alatihti siin-seal purkides leida, kes nende kõigi koostist võib teadagi. Popiks koostisosaks on kempsupaber. Näiteks selline segu, et hulk kempsupaberit vette topsi sisse ja vana vildikasüdamik annab kena värvilise möksi.
Mullused kuuseokkad koguti ka kõik hoolega tallele ja neist tehti sööki ja muid katseid.
Ja lõkse tehakse nii, et veetakse pikad nöörid mööda tube laiali. Kapiuksest uksehingeni või teise ukse käepidemeni. Eks elevantsid jäävad vahel lõksu ka, aga mulle need mängud eriti ei meeldi. Kui tuleb ette kiireid kasulikke liigutusi teha, siis selgub vahel, et kapiuksed ei avane ja üle toa liikumine nõuab äkki väga sportlikke ja loovaid lähenemisi.
Aga mitte ainult ulakusi! Poeg on teinud ka tikuvõileibu ja ise ära söönud (hea tegevus, laps ei sega kedagi ja vähemalt ei teki sellest mulle midagi koristamist vajavat).
Ja rassinud Kreegi metsa kaevikutes jalgrattakrossi sõita.
Ja aidanud küpsetiste juures. Ta oskab tainast segada, piparkooke välja lõigata ja määrida (rullib ka, aga mina aitan). Kartuliputru meeldib tampida. Vahel tükeldab köögivilju.
Kui ta parajasti neid huvitavaid ja kasulikke asju ei tee, siis painab mind, et loeksin talle. Lemmikud on autoajakiri (Disney Cars) ja erinevad jutud muidugi ka.
Ja me mängime nelja nuppu ritta ja Unot ja muid strateegiamänge. No hea seegi, et laps on mõistlike mängude ikka jõudnud. Reis ümber maailma tüütas mu juba enda lapsepõlves koledasti ära. Ja ega see pole vahepeal kõigist uuendustest ja täiendustest hoolimata huvitamaks läinud.
Omaette mängib näiteks autoteesid ehitades nii kütteks mõeldud puitlippidest kui A4 pabereid suureks kokku kleepides ja sinna peale joonistades. Ja kõikvõimalikud kaldteed klaaskuulide jm veeretamiseks.
TJT
Hiljuti on ta tampinud haamriga sodiks kaks kuuseküünalt, et näha, kuidas need laiaks lähevad ja erivärvilist küünlavahapudi oli vaja. Aga see läks küll üsna joonelt ahjuhakatuseks.
Ja valanud vett vannitoa põrandale, et uisutada. Erinevate katsete käigus satub sageli üsna ohtralt vett põrandale, aga õnneks mängib ta ka voolikuga tuletõrjeautoga vannitoas ja koristab mõnel määral ise ära. Aga täna tahtis ta oma läbimärjaks saanud sokid kuusepuule kuivama panna. Kui ei õnnestunud, siis panime ikka ahju kulbirauale.
Kinnitanud peeglile kempsupaberist nutsakuid - seda on ilmselt lihtsalt huvitav vormida, aga võimalik, et ta tegi oma peegelpildile nt uue nina. XXXXXL suuruses.
Ka seepi saab voolimismaterjalina kasutada. Kuigi meil on klassikalisi tarbeid ka terve rida.
Ühel päeval tegi ise hambapastat. Selleks oli vaja törts hambapastat, millele lisati mulda, suhkrut, soola ja pipart. Mingeid kahtlasi segusid on alatihti siin-seal purkides leida, kes nende kõigi koostist võib teadagi. Popiks koostisosaks on kempsupaber. Näiteks selline segu, et hulk kempsupaberit vette topsi sisse ja vana vildikasüdamik annab kena värvilise möksi.
Mullused kuuseokkad koguti ka kõik hoolega tallele ja neist tehti sööki ja muid katseid.
Ja lõkse tehakse nii, et veetakse pikad nöörid mööda tube laiali. Kapiuksest uksehingeni või teise ukse käepidemeni. Eks elevantsid jäävad vahel lõksu ka, aga mulle need mängud eriti ei meeldi. Kui tuleb ette kiireid kasulikke liigutusi teha, siis selgub vahel, et kapiuksed ei avane ja üle toa liikumine nõuab äkki väga sportlikke ja loovaid lähenemisi.
Aga mitte ainult ulakusi! Poeg on teinud ka tikuvõileibu ja ise ära söönud (hea tegevus, laps ei sega kedagi ja vähemalt ei teki sellest mulle midagi koristamist vajavat).
Ja rassinud Kreegi metsa kaevikutes jalgrattakrossi sõita.
Ja aidanud küpsetiste juures. Ta oskab tainast segada, piparkooke välja lõigata ja määrida (rullib ka, aga mina aitan). Kartuliputru meeldib tampida. Vahel tükeldab köögivilju.
Kui ta parajasti neid huvitavaid ja kasulikke asju ei tee, siis painab mind, et loeksin talle. Lemmikud on autoajakiri (Disney Cars) ja erinevad jutud muidugi ka.
Ja me mängime nelja nuppu ritta ja Unot ja muid strateegiamänge. No hea seegi, et laps on mõistlike mängude ikka jõudnud. Reis ümber maailma tüütas mu juba enda lapsepõlves koledasti ära. Ja ega see pole vahepeal kõigist uuendustest ja täiendustest hoolimata huvitamaks läinud.
Omaette mängib näiteks autoteesid ehitades nii kütteks mõeldud puitlippidest kui A4 pabereid suureks kokku kleepides ja sinna peale joonistades. Ja kõikvõimalikud kaldteed klaaskuulide jm veeretamiseks.
TJT
esmaspäev, 28. november 2011
Advendiaeg
Täna on waldorflasteaedades advendiring, kus iga laps süütab oma küünla ühisest suurest valgusest, olles kuuseokstest spiraali mööda liikunud ringi südamikku, mis sümboliseerib tema enda keset.
Sain mullu sellise läkituse, kus minu meelest on sees kõik need head asjad, mida mina oma jõuludelt olen oodanud. Ja võibla mõned lisakski. Heli loal jagan seda ka teiega.
MTÜ Rosma Haridusseltsi üldkoosolek
9. detsember 2010
Pühad annavad aastale rütmi. Varem olid pühad kalendriks. Aastapühad on pööripäevapühad, toimub valguse kvaliteedi muutus. Üleminekud ühelt seisundilt teise on alati äratava iseloomuga. Tekib uus olukord, midagi muutub, tekib uus võimalus. Samuti pole tänapäeva pühad kui loodusrütmide läbielamine. Kristlikke pühi tähistatakse päev-paar peale pööripäeva.
Pühad on inimeseks kasvamiseks õppimise võimalus. Vanasti elasid inimesed rohkem vaimses maailmas kui meeltemaailmas ja pühad tõid nad nn maisesse, lasid inimestel ärgata läbi meeltekogemuste. Pühade kaudu said inimesed teadlikuks neist jõududest, mis mõjuvad ülevalt alla, jumalikust maailmast maisesse maailma.
Tänapäeval peavad täiskasvanud endale looma pildi pühadest ja ise olema teadlik oma tegevusest. Tänapäeval tuleb meil taasleida pühade vaimne sisu, millega me saame ennast ühendada ja mis annab meile pühade mõtte. Igal pühal on kindlad meeleolud, hoiakud, nn teemad, millele tähelepanu pöörata. Iga püha vaimne sisu on inimeseks
kasvamine, inimlike omaduste arendamine.
Ainult traditsioonide täitmine ei ole piisav. Pühad jäävad sel juhul hingeliselt tühjaks ja ei toeta meie isiksuse kasvamist. Pühade tähistamine on tohutu sotsiaalne kogemus. Pühad seovad pered ühte, sest kõik vaatavad ühes suunas, kõik elavad ühiselt pühade tähendust läbi. Argipäeval on igaühel omad tegevused ja mured.
ADVENT
Advent on muusikaline sündmus. Kuidas tekib muusika?
Miski hakkab võbelema, võnkuma, seeläbi saab muusika ilmuda.
Muusika on liikumine, korrastatud võnkumine, mis paneb liikuma seiskunud mateeria. Advendiajal läheneb maale vaimne muusika, maailmasõna ja maailmavalgus. Läbi liikumise toimub puhastumine ja uuenemine. Täiskasvanute jaoks on oluline, et me suudaksime neid puhastusprotsesse - raskusi, vapustusi, elus ettetulevaid ootamatusi – jaatada. Kui me pole valmis muutusteks, siis ei saa elu muutuda ega
elus edasi liikuda.
Vaimne maailm ootab meilt, et me aktiivselt tegeleksime oma sisemiste hingeliste tahkudega ja annab selleks võimaluse ootamatute olukordade ning kitsaskohtade näol. Meil peab olema igatsus ja julgus kohata vaimset päritolu, oma eluteed. Julgus on mitte kaotada lootust. Meil on soov liikuda edasi kooskõla, rahu ja rõõmu poole elus. Lapsed õpivad meilt läbi matkimise, kuidas me olukordadega elus hakkame saame.
Advent on kuulamine. Et mõista ennast, tuleb osata sisemiselt kuulata - mida ma vajan, mida ma tahan teha, aga ka - miks ma ärritun, miks olen rahulolematu, mis mind rõõmustab, mis on mu igatsused jne. Advent läheneb vaikusele. Vaikuses on võimalik seestpoolt tulevaid impulsse kuulata. Loodus aitab sellele kaasa välise pimeduse ja väheste meelemuljetega. Muljed tulevad meist enestest. Kui elu kuulame, on võimalik leida optimaalsemaid lahendusi.
Advent on ettevalmistus. Me teeme midagi, kasutame oma tahet.
Puhastame oma hingeruumi, puhastame oma ümbrust. Advendiaeg sobib suurepäraselt suurpuhastuseks ja põhjalikuks inventuuriks igas mõttes.
Me mõtleme oma armsatele inimestele ja meil on rõõm neist nii suur, et teeme kingitusi. Me paneme ennast valmis kõige ilusamal viisil, mida me oskame.
Advent on ootamine. See on aktiivne ootus. Mitte käed rüpes jõulurõõmu ootamine, nagu peaks see kuskilt mujalt kui inimese seest tulema. Nagu peaks keegi teine inimene või olukord meile rõõmu kinkima. Ei saa pühitseda jõuluaega, kui pole advendiaja ootust, ettevalmistusi. See on kui lapseootus. Hingele antakse aega täituda andumustundega, samu mõtteid mõtleb lapseootel ema. Advendiajal
ootab kogu inimkond tervendavaid ja jõuduandvaid impulsse, mida toob kaasa endaga jõuluaeg. Tervendav ja jõuduandev impulss sünnib tänapäeval juba inimesest endast ja sõltub inimliku vabaduse astmest, tema kooskõlast enda ja maailmaga.
Ootus on enese teadlik tagasitõmbamine, enesevalitsemine. Ootust ja igatsust saab teadlikult hooldada. Ootus on oskus püsida oma sihil ja omada tulevikus täituvaid unistusi, pikemaajalisi sihte. Liikuda edasi kindlalt, samm-sammult. Lastel on hea omada advendikalendrit, kus iga päeva jaoks on üks aknake. Aastaaegade laual saab ingel igal päevas ainult ühe sammu maale lähemale teha. Täiskasvanu saab harjutada
oma hinnangute ja otsustega ootamist ning võtma asju, olukordi nii, nagu nad on. Elu tuleb rohkem usaldada. Kui kohe ei otsusta, siis võivad tekkida uued lahendused, avaned uutele võimalustele.
Advent on liikumine valguse poole. Inimese eluloo ülesehitamine sõltub suuresti sellest, kas ta oma sisemise valguse üle leidnud. Meie sisemine valgus on kontakt iseendaga, toimimine kooskõlas enda individuaalsusega. Valgus elus on rahu ja rõõmu leidmine sellest, missugune ma olen ja mida ma teen.
Vastasjõud tegutsevad, et inimene ei ärkaks sisemisele tunnetusele, ei tunnistaks oma mina.
Kiire elurütm – meil on raske aeglustuda, hiljem ärgata, sest meil on töökohustused jne. Tekib jõulustress, kiirustame veelgi enam.
Ere valgustus – looduses on hämarus, aga linnavalgustus pimestab meid ja takistab sissepoole vaatamast. Tekkib pimestumise efekt – midagi ei näe, kaotad sihi. Vali muusika ja lärm takistab kuulamist, lülitab kõrvad täiesti välja.
Tuimestav söök – ülemäärane magus teeb üliaktiivseks, liiga palju erinevat toitu, liiga raskesti seeditav toit kasutab kogu me jõu seedimisele.
Tugevad meelemuljed, kirevus – välised ärritajad võtavad kogu tähelepanu. Lastele mõeldud üritused on sageli eufoorilised, selle asemel et lapsi rohkem sisemiste piltidega rikastada. Jõuluvanad, päkapikud. Ilma sisuta traditsioonide täitmine – tekib protest, kui me ei tea, mida taotleda ja tekib soov kõike eitada, hävitada. tekib eraldatuse, maailmast väljaarvatuse tunne. Tunne, et peab kingitusi tegema.
Vastasjõududele tuleb teadlikult vastu astuda, mitte nende seatud lõksudesse astuda ja oma elu ise korraldada nii, et tekiks võimalus enese ja oma lähedastega kontaktis olla. Advendiajal me vajame ja võtame endale aega, vaikust ja rahu.
JÕULUD
Jõulud on aasta öö.
Öömüsteerium – õhtul heidame väsinult voodisse ja ärkame värskelt, puhanuna. Öösel tajume alateadlikult ülemeelelist vaimset maailma. See puudutus annab jõu. Jõulude ajal võib saada jõu ja tervise terveks aastaks. Või siis kaotada.
Jõulud on vaikuse püha. Ajaväline aeg. Rahu ja ilu, mis advendiajal on muusikana kõlanud, jõuab pausini. On täielik vaikus, et saaksime kuulata Sõna, sõnumit, mis maailmale kingitakse. 12 püha ööd – tervendav impulss kogu aastaks.
Iga sünd on ime. Iga inimene on ime. Iga ärkamine on ime. See on peegeldus suurest sündimisest. Inimkonna uus sündimine – seda sõna saame igal jõuluööl uuesti mõelda, läbi elada. Et saaksime seda tajuda, ei tohi me lasta ennast vastasjõududel eksitada.
Jõulud on armastuse püha. Inimeseks olemise püha. Inimese armastusvõime vaimse vastu, mis on ümbritsetus jumalikust armastusest. Inimesed peavad kohtuma läbi armastuse. Armastus pole emotsioon, see on olek. Meil on õnn ja rõõm olla inimene. Kristusimpulss on teinud selle võimalikuks. Armastame iseennast, oma elukäiku, aksepteerime oma vigu, vaatame lootusrikkalt tulevikku.
Jõulud on rõõm. Rõõm saab tekkida vaikusest ja rahust. Rõõm saab tõeliseks rõõmuks, kui me oleme selle endale kätte võitnud. Raske on, kui rõõm läheb kaduma. Ohtlik, kui leiame rõõmu ainult minevikust. Leidke tulevikust rõõm ja liikuge sinnapoole. Tähtis rõõmustada ka teiste inimeste rõõmu üle. Avaneme teistele inimestele läbi kaastunde, mõistmise. Igaüks on eriline, igal ühel käia oma tee. Mõistame teise
inimese rõõmu ja muret. Jõulude ajal saame kaasa elada laste rõõmule. Rõõmustame tõeliselt laste üle.
Läbi lapse sünni saame tajuda inimeseks olemise ja kasvamise tuuma, mina tahet teostada oma elusaatust siin maa peal kooskõlas enda ja maailmaga. Jõuluaeg on kõrgema mina sündimise aeg.
Kui oskame mõelda, et tänu Kristuse sünnile Maale on meil võimalus kohtuda iseendaga, siis jõuame samm-sammult lähemale jõulumüsteeriumi mõistmisele.
ILUSAT JÕULUAEGA!
Heli
Sain mullu sellise läkituse, kus minu meelest on sees kõik need head asjad, mida mina oma jõuludelt olen oodanud. Ja võibla mõned lisakski. Heli loal jagan seda ka teiega.
MTÜ Rosma Haridusseltsi üldkoosolek
9. detsember 2010
Pühad annavad aastale rütmi. Varem olid pühad kalendriks. Aastapühad on pööripäevapühad, toimub valguse kvaliteedi muutus. Üleminekud ühelt seisundilt teise on alati äratava iseloomuga. Tekib uus olukord, midagi muutub, tekib uus võimalus. Samuti pole tänapäeva pühad kui loodusrütmide läbielamine. Kristlikke pühi tähistatakse päev-paar peale pööripäeva.
Pühad on inimeseks kasvamiseks õppimise võimalus. Vanasti elasid inimesed rohkem vaimses maailmas kui meeltemaailmas ja pühad tõid nad nn maisesse, lasid inimestel ärgata läbi meeltekogemuste. Pühade kaudu said inimesed teadlikuks neist jõududest, mis mõjuvad ülevalt alla, jumalikust maailmast maisesse maailma.
Tänapäeval peavad täiskasvanud endale looma pildi pühadest ja ise olema teadlik oma tegevusest. Tänapäeval tuleb meil taasleida pühade vaimne sisu, millega me saame ennast ühendada ja mis annab meile pühade mõtte. Igal pühal on kindlad meeleolud, hoiakud, nn teemad, millele tähelepanu pöörata. Iga püha vaimne sisu on inimeseks
kasvamine, inimlike omaduste arendamine.
Ainult traditsioonide täitmine ei ole piisav. Pühad jäävad sel juhul hingeliselt tühjaks ja ei toeta meie isiksuse kasvamist. Pühade tähistamine on tohutu sotsiaalne kogemus. Pühad seovad pered ühte, sest kõik vaatavad ühes suunas, kõik elavad ühiselt pühade tähendust läbi. Argipäeval on igaühel omad tegevused ja mured.
ADVENT
Advent on muusikaline sündmus. Kuidas tekib muusika?
Miski hakkab võbelema, võnkuma, seeläbi saab muusika ilmuda.
Muusika on liikumine, korrastatud võnkumine, mis paneb liikuma seiskunud mateeria. Advendiajal läheneb maale vaimne muusika, maailmasõna ja maailmavalgus. Läbi liikumise toimub puhastumine ja uuenemine. Täiskasvanute jaoks on oluline, et me suudaksime neid puhastusprotsesse - raskusi, vapustusi, elus ettetulevaid ootamatusi – jaatada. Kui me pole valmis muutusteks, siis ei saa elu muutuda ega
elus edasi liikuda.
Vaimne maailm ootab meilt, et me aktiivselt tegeleksime oma sisemiste hingeliste tahkudega ja annab selleks võimaluse ootamatute olukordade ning kitsaskohtade näol. Meil peab olema igatsus ja julgus kohata vaimset päritolu, oma eluteed. Julgus on mitte kaotada lootust. Meil on soov liikuda edasi kooskõla, rahu ja rõõmu poole elus. Lapsed õpivad meilt läbi matkimise, kuidas me olukordadega elus hakkame saame.
Advent on kuulamine. Et mõista ennast, tuleb osata sisemiselt kuulata - mida ma vajan, mida ma tahan teha, aga ka - miks ma ärritun, miks olen rahulolematu, mis mind rõõmustab, mis on mu igatsused jne. Advent läheneb vaikusele. Vaikuses on võimalik seestpoolt tulevaid impulsse kuulata. Loodus aitab sellele kaasa välise pimeduse ja väheste meelemuljetega. Muljed tulevad meist enestest. Kui elu kuulame, on võimalik leida optimaalsemaid lahendusi.
Advent on ettevalmistus. Me teeme midagi, kasutame oma tahet.
Puhastame oma hingeruumi, puhastame oma ümbrust. Advendiaeg sobib suurepäraselt suurpuhastuseks ja põhjalikuks inventuuriks igas mõttes.
Me mõtleme oma armsatele inimestele ja meil on rõõm neist nii suur, et teeme kingitusi. Me paneme ennast valmis kõige ilusamal viisil, mida me oskame.
Advent on ootamine. See on aktiivne ootus. Mitte käed rüpes jõulurõõmu ootamine, nagu peaks see kuskilt mujalt kui inimese seest tulema. Nagu peaks keegi teine inimene või olukord meile rõõmu kinkima. Ei saa pühitseda jõuluaega, kui pole advendiaja ootust, ettevalmistusi. See on kui lapseootus. Hingele antakse aega täituda andumustundega, samu mõtteid mõtleb lapseootel ema. Advendiajal
ootab kogu inimkond tervendavaid ja jõuduandvaid impulsse, mida toob kaasa endaga jõuluaeg. Tervendav ja jõuduandev impulss sünnib tänapäeval juba inimesest endast ja sõltub inimliku vabaduse astmest, tema kooskõlast enda ja maailmaga.
Ootus on enese teadlik tagasitõmbamine, enesevalitsemine. Ootust ja igatsust saab teadlikult hooldada. Ootus on oskus püsida oma sihil ja omada tulevikus täituvaid unistusi, pikemaajalisi sihte. Liikuda edasi kindlalt, samm-sammult. Lastel on hea omada advendikalendrit, kus iga päeva jaoks on üks aknake. Aastaaegade laual saab ingel igal päevas ainult ühe sammu maale lähemale teha. Täiskasvanu saab harjutada
oma hinnangute ja otsustega ootamist ning võtma asju, olukordi nii, nagu nad on. Elu tuleb rohkem usaldada. Kui kohe ei otsusta, siis võivad tekkida uued lahendused, avaned uutele võimalustele.
Advent on liikumine valguse poole. Inimese eluloo ülesehitamine sõltub suuresti sellest, kas ta oma sisemise valguse üle leidnud. Meie sisemine valgus on kontakt iseendaga, toimimine kooskõlas enda individuaalsusega. Valgus elus on rahu ja rõõmu leidmine sellest, missugune ma olen ja mida ma teen.
Vastasjõud tegutsevad, et inimene ei ärkaks sisemisele tunnetusele, ei tunnistaks oma mina.
Kiire elurütm – meil on raske aeglustuda, hiljem ärgata, sest meil on töökohustused jne. Tekib jõulustress, kiirustame veelgi enam.
Ere valgustus – looduses on hämarus, aga linnavalgustus pimestab meid ja takistab sissepoole vaatamast. Tekkib pimestumise efekt – midagi ei näe, kaotad sihi. Vali muusika ja lärm takistab kuulamist, lülitab kõrvad täiesti välja.
Tuimestav söök – ülemäärane magus teeb üliaktiivseks, liiga palju erinevat toitu, liiga raskesti seeditav toit kasutab kogu me jõu seedimisele.
Tugevad meelemuljed, kirevus – välised ärritajad võtavad kogu tähelepanu. Lastele mõeldud üritused on sageli eufoorilised, selle asemel et lapsi rohkem sisemiste piltidega rikastada. Jõuluvanad, päkapikud. Ilma sisuta traditsioonide täitmine – tekib protest, kui me ei tea, mida taotleda ja tekib soov kõike eitada, hävitada. tekib eraldatuse, maailmast väljaarvatuse tunne. Tunne, et peab kingitusi tegema.
Vastasjõududele tuleb teadlikult vastu astuda, mitte nende seatud lõksudesse astuda ja oma elu ise korraldada nii, et tekiks võimalus enese ja oma lähedastega kontaktis olla. Advendiajal me vajame ja võtame endale aega, vaikust ja rahu.
JÕULUD
Jõulud on aasta öö.
Öömüsteerium – õhtul heidame väsinult voodisse ja ärkame värskelt, puhanuna. Öösel tajume alateadlikult ülemeelelist vaimset maailma. See puudutus annab jõu. Jõulude ajal võib saada jõu ja tervise terveks aastaks. Või siis kaotada.
Jõulud on vaikuse püha. Ajaväline aeg. Rahu ja ilu, mis advendiajal on muusikana kõlanud, jõuab pausini. On täielik vaikus, et saaksime kuulata Sõna, sõnumit, mis maailmale kingitakse. 12 püha ööd – tervendav impulss kogu aastaks.
Iga sünd on ime. Iga inimene on ime. Iga ärkamine on ime. See on peegeldus suurest sündimisest. Inimkonna uus sündimine – seda sõna saame igal jõuluööl uuesti mõelda, läbi elada. Et saaksime seda tajuda, ei tohi me lasta ennast vastasjõududel eksitada.
Jõulud on armastuse püha. Inimeseks olemise püha. Inimese armastusvõime vaimse vastu, mis on ümbritsetus jumalikust armastusest. Inimesed peavad kohtuma läbi armastuse. Armastus pole emotsioon, see on olek. Meil on õnn ja rõõm olla inimene. Kristusimpulss on teinud selle võimalikuks. Armastame iseennast, oma elukäiku, aksepteerime oma vigu, vaatame lootusrikkalt tulevikku.
Jõulud on rõõm. Rõõm saab tekkida vaikusest ja rahust. Rõõm saab tõeliseks rõõmuks, kui me oleme selle endale kätte võitnud. Raske on, kui rõõm läheb kaduma. Ohtlik, kui leiame rõõmu ainult minevikust. Leidke tulevikust rõõm ja liikuge sinnapoole. Tähtis rõõmustada ka teiste inimeste rõõmu üle. Avaneme teistele inimestele läbi kaastunde, mõistmise. Igaüks on eriline, igal ühel käia oma tee. Mõistame teise
inimese rõõmu ja muret. Jõulude ajal saame kaasa elada laste rõõmule. Rõõmustame tõeliselt laste üle.
Läbi lapse sünni saame tajuda inimeseks olemise ja kasvamise tuuma, mina tahet teostada oma elusaatust siin maa peal kooskõlas enda ja maailmaga. Jõuluaeg on kõrgema mina sündimise aeg.
Kui oskame mõelda, et tänu Kristuse sünnile Maale on meil võimalus kohtuda iseendaga, siis jõuame samm-sammult lähemale jõulumüsteeriumi mõistmisele.
ILUSAT JÕULUAEGA!
Heli
pühapäev, 27. november 2011
Liiga lohakas ja liiga korralik
Minu ema nägi kurja vaeva, et mind koristama õpetada ja ega tal see suuremat õnnestunud. Ma õppisin kodutöid tegema pigem teiste naiste käest ja aastaid pärast vanematekodust lahkumist. Ema töötegemise meeleolu mulle ei meeldinud ja ma keeldusin sellega haakumast.
Nüüd olen mina oma elus samas kohas, ainult teisel pool. Olen ikka arvanud, et vanemate ülesanne võiks olla last eluks ette valmistada ja koristamine on üks osa sellest. Ja mul pole aastate jooksul õnnestunud talvel kümneseks saavale tütrele kätte harjutada riiete sirgupanemist, kui need seljast ära on võetud. Olen kümneid kordi ette näidanud, kuidas nt kampsunit kokku panna, sealjuures teadlikult jälgides oma meeleolu ja hääletooni selle juures. Kui olen sisemiselt rahulik, ütleb ta jajah ja sinnapaika see jääbki. Kui olen natuke tülpinud, et jälle see riie siin sõlmes, siis tõmbub endasse ja tulemus on ikka sama. Olen arvanud, et ju on taevasemad asjad tema jaoks köitvamad ja sellevõrra raskem maistele asjadele tähelepanu pöörata. Aga tundub, et tütar läheb kõigele vaatamata ikka samas suunas, kuhu mina tema vanuses (aga pikemate sammudega). No ja millega ma siis rahul ei ole?
Poeg seevastu on väga korralik. Paneb oma riided alati kenasti ja selleks tuleb aega varuda. Ja hommikul võib sobivate pükste leidmisele kuluda pool tundi, ükski ei sobi - ja plekid tulevad ka kergesti peale ja selliseid ta ka jalga ei pane. Ja jälle ma pole rahul. Tema ületab mu piire lihtsalt teiselt poolt. Ilmselt on viga ikka minus ja minu piirides. Aga kuidas seda parandada?
TJT
Nüüd olen mina oma elus samas kohas, ainult teisel pool. Olen ikka arvanud, et vanemate ülesanne võiks olla last eluks ette valmistada ja koristamine on üks osa sellest. Ja mul pole aastate jooksul õnnestunud talvel kümneseks saavale tütrele kätte harjutada riiete sirgupanemist, kui need seljast ära on võetud. Olen kümneid kordi ette näidanud, kuidas nt kampsunit kokku panna, sealjuures teadlikult jälgides oma meeleolu ja hääletooni selle juures. Kui olen sisemiselt rahulik, ütleb ta jajah ja sinnapaika see jääbki. Kui olen natuke tülpinud, et jälle see riie siin sõlmes, siis tõmbub endasse ja tulemus on ikka sama. Olen arvanud, et ju on taevasemad asjad tema jaoks köitvamad ja sellevõrra raskem maistele asjadele tähelepanu pöörata. Aga tundub, et tütar läheb kõigele vaatamata ikka samas suunas, kuhu mina tema vanuses (aga pikemate sammudega). No ja millega ma siis rahul ei ole?
Poeg seevastu on väga korralik. Paneb oma riided alati kenasti ja selleks tuleb aega varuda. Ja hommikul võib sobivate pükste leidmisele kuluda pool tundi, ükski ei sobi - ja plekid tulevad ka kergesti peale ja selliseid ta ka jalga ei pane. Ja jälle ma pole rahul. Tema ületab mu piire lihtsalt teiselt poolt. Ilmselt on viga ikka minus ja minu piirides. Aga kuidas seda parandada?
TJT
neljapäev, 24. november 2011
Kadrilaulud
Täna on kadrilaupäev. Aeg katri jooksma minna. Panen huvilistele üles ka mõned kadrilaulud, mis Lätte kooli kandleõpetaja käest sain.
Ukse taga laulavad
Laske kadrid sisse tulla, katri, katri,
Kadri küüned külmetavad, katri, katri,
Kadri varbad valutavad katri, katri,
Kadri on tulnud kauge´elta katri, katri,
Alta läbi halli ilma, katri, katri,
Pealta päikese punase katri, katri.
Siis uurivad Kadrid, kas poisid ka töid mõistavad
Kadri tuli Märti katsumaie, katri, katri,
Kas need Märdid tööd on teinud, katri, katri,
Kas on Peetred piirge toonud, katri, katri,
Kas on Hansud halge toonud, katri, katri,
Kas on riidad rinnastikku, katri, katri,
Vanad halud vastastikku, katri, katri.
Õnnesoovimine
Kadri tõi talul karjaõnne,
Kadri tõi põlles põrsaõnne,
Linikus tõi lehmaõnne,
Rätikuga härjaõnne.
Kadri tõi sukas suure lamba,
Kindas kirju talle õnne.
Kadri tõi põues poisteõnne,
Nisa all tõi neitsiõnne.
Selle järgi võib lasta tantsulaulud, laulumängud ja mõistatused
Katri ei kerja kannikaida,
Katri kerjab kapukaida,
nurub linanukkisida,
valge villa vetukaida,
sinivilla sormikaida.
Andepalumine
Pereinaine peenikene, katri, katri,
Otsi Kadril vorstikesta, katri, katri,
Katsu Kadril karaskida, katri, katri,
Kui sa ei tiia, ma juhatan, katri, katri
Vorst on ahju otsa peal, katri, katri
Karask kambrin kapi peal, katri, katri.
Tänamine ja soovid
Olge trve, pereisa, katri, katri,
Kes see maksab kadri vaeva, katri, katri
Maksab kadri kargamise, katri, katri,
Jalatalla tantsimise, katri, katri,
Kadri kontsa kopsimise, katri, katri,
Mis ma jätan pereisal: katri, katri,
Hoovitäie hobusida katri, katri,
Mis ma jätanpereemal: katri, katri,
Käed lehma lüpsikusse, katri, katri,
Käed nisu taigenesse katri, katri.
Kasutatud allikad:
Põlvast, Kuusalust, Suure-Jaanist kogutu ja Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.
Ukse taga laulavad
Laske kadrid sisse tulla, katri, katri,
Kadri küüned külmetavad, katri, katri,
Kadri varbad valutavad katri, katri,
Kadri on tulnud kauge´elta katri, katri,
Alta läbi halli ilma, katri, katri,
Pealta päikese punase katri, katri.
Siis uurivad Kadrid, kas poisid ka töid mõistavad
Kadri tuli Märti katsumaie, katri, katri,
Kas need Märdid tööd on teinud, katri, katri,
Kas on Peetred piirge toonud, katri, katri,
Kas on Hansud halge toonud, katri, katri,
Kas on riidad rinnastikku, katri, katri,
Vanad halud vastastikku, katri, katri.
Õnnesoovimine
Kadri tõi talul karjaõnne,
Kadri tõi põlles põrsaõnne,
Linikus tõi lehmaõnne,
Rätikuga härjaõnne.
Kadri tõi sukas suure lamba,
Kindas kirju talle õnne.
Kadri tõi põues poisteõnne,
Nisa all tõi neitsiõnne.
Selle järgi võib lasta tantsulaulud, laulumängud ja mõistatused
Katri ei kerja kannikaida,
Katri kerjab kapukaida,
nurub linanukkisida,
valge villa vetukaida,
sinivilla sormikaida.
Andepalumine
Pereinaine peenikene, katri, katri,
Otsi Kadril vorstikesta, katri, katri,
Katsu Kadril karaskida, katri, katri,
Kui sa ei tiia, ma juhatan, katri, katri
Vorst on ahju otsa peal, katri, katri
Karask kambrin kapi peal, katri, katri.
Tänamine ja soovid
Olge trve, pereisa, katri, katri,
Kes see maksab kadri vaeva, katri, katri
Maksab kadri kargamise, katri, katri,
Jalatalla tantsimise, katri, katri,
Kadri kontsa kopsimise, katri, katri,
Mis ma jätan pereisal: katri, katri,
Hoovitäie hobusida katri, katri,
Mis ma jätanpereemal: katri, katri,
Käed lehma lüpsikusse, katri, katri,
Käed nisu taigenesse katri, katri.
Kasutatud allikad:
Põlvast, Kuusalust, Suure-Jaanist kogutu ja Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.
laupäev, 19. november 2011
"Karjase päev"
Sellistel pimedatel novembriõhtutel nagu praegu on paras aeg raamatu- ja plaadiriiulist värske silmaga üle käia, midagi ikka leiab. Meie uus rõõm on rahvalauluplaat Vanalinna muusikamaja tütarlastekoori esituses: uuemaid ja vanemaid rahvalaule lihtviisil ja Cyrillus Kreegi ning Veljo Tormise seades.
Kunagi sai see tütrele kingitud, aga jäi tähelepanuta. Meie koolilapse muusika kuulamise huvi on üldse palju väiksem kui lasteaiapõlves: pärast kärarikast koolipäeva on vaikus kõige armsam muusika. Aga tänasel üksildasel novembriõhtul on ilus ja rikkalik rahvalaul just paras kaaslane. Meile rahvamuusika meeldib. Mh on see algajale sobiv õppida. Isegi väiksema muusikaanniga inimene (nagu mina) saab hakkama. Käepärane spirituaalne eduelamus igaühele. Ja jälle on mul kahju, et plaadiümbrisele pole laulusõnu mahtunud. Sõnad on kaasategemiseks väga olulised, kuidas küll tegijad sellest aru ei saa, et kõige suurem muusikarõõm on ikka tegemisest. Neid laule muidugi igaüks ära ei laulaks, aga muusikahuvilisem ikka.
Mäletan, kuidas tütar oli kord väiksena tuliõnnetu, et kassetti ei saa kindla laulu algusse korduma panna. Sest tal oli kindel plaan ühe kasseti pealt mingi laul ära õppida. Ja eks ta ikka õppis ka, järjekindel nagu ta on, aga see oli tülikam. Kuulmise järgi nagunii. Kui sõnad on juures, on see ikka palju kergem. Ma peagu et paluks noote ka, kasvõi viidet, kust neid leida. Meie aasta aega muusikakoolis haritud laps mängib kandlel ja viiulil kõiki lihtsamaid palasid, mis talle parasjagu huvi pakuvad, kui kuskilt noodi saab. See on ütlemata ilus ja armas mu meelest.
Tütar ütles "Karjase päeva" plaadi kohta, et "Karjapoiss on kuningas" oligi ta ära tüüdanud - see viimane on samuti väga hea plaat, aga kohane väiksemale lapsele. Rahvamuusikasõbrast 9-aastasele sobib "Karjase päev". Kontrollitud.
(Karjalapsele sobib selga üks rõõmus kollane vilditud vest, hurraa, ma sain selle selgapandavasse korda, kuigi üht-teist tuleks veel sättida. Soe ja mõnus ja meie meelest ilus ka.)
Olen laste CD-dest kirjutanud veel siin, siin ja siin.
TJT
pühapäev, 13. november 2011
Mardijooks
Mardilaupäeval käisime tütrega marti jooksmas. Lätte kooli kandleõpetaja Helle oli mardiemaks ja meil olid kandled kaasas. See sai õppinud ja pühendunud inimese juhatusel üks õige ja tõeline mardijooks, rikastav ja tore kogemus ja ohooelamus, millist rõõm meenutada ja jagada.
Vanal ajal, kui mardijooksud alguse said (äkki XIX sajandil?), oli inimestel rohkem aega ja talude vahed pikad, siis oli hea ikka mõnda aega talus külaliseks olla ja end soojendada. Ja kavad olid pikemad kui praegu, mil praktilise meelega mardilapsed laulavad ühe laulu ja ruttu järgmisse majja. Meil oli ka õige mitmeosaline kava.
Mardisandid laulavad kohe mitu laulu s.t. kombestik näeb välja selline -
sisselaskmise laul
teretamise laul
õnnesoovimine
mangumislaul
uurimissõnad-mõistatamine
tantsulaul/pillilugu
tänulaul ja teeleminek
Sisselaskmise laul
Laske Mardid sisse tulla, marti, marti
Mardi küüned külmetavad, marti, marti
Mardi varbad valutavad, marti, marti
Mart on tulnud kaugelt maalt, marti, marti
Üle soo sipa sopa, marti, marti
Läbi laane lipa lopa, marti, marti,
Teretamise laul
Tere-tere, perekene, marti, marti,
Tere, pere pihlakane, marti, marti,
Tere, rehi remmelgane, marti, marti,
Sauna saare juurikane, marti, marti,
Talu taputeibaline, marti, marti,
Elu heinakõrreline, marti, marti,
Õnnesoov
Mardid toovad viljaõnne,
ettetuppa eideõnne,
tahatuppa taadiõnne,
nelja nurka neiuõnne,
põrandale poisiõnne.
(ja soovija viskas iga soovi juures vilja põrandale selle õnne tähistamiseks)
Mangumislaul
Perenaine naisukene, marti, marti,
Kepsi minna kelderisse, marti, marti,
Katsu minna kamberisse, marti, marti,
Too see mardisaiakene, marti, marti,
Siis oli mõistatuste kord. Mardid küsisid ja pere vastas.
(tänapäeva folkloor: miin, mis ei plahvata?)
Siis tuli õnned põrandale kinni tantsida, et need Martidega kaasa ei tuleks.
Meie tantsisime ja laulsime
Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse (paarikaupa, väiksed sammud ühes suunas)
Kus on minu roosiõitse? (väiksed sammud teises suunas)
Teda pole siin (kaks sammu esimeses suunas)
Teda pole seal (kaks sammu teises suunas)
Ta on Tartus Toomemäel (käevangus keerutamine)
Siis vahetasime paarilisi ja pererahvas tantsis ka.
Kõik oma kaks kandlelugu, mida enam-vähem hästi oskasime, kandsime ka ette.
Tänulaul ja teeleminek
Aitüma pereema, marti, marti
Aitüma pereisa, marti, marti
Laske Mardid teele minna, marti, marti
Mardi tee on teademata, marti, marti
Marte oli üldse palju liikvel. Ühel teeristil oli korraga näha peale meie veel kolme seltskonda. Ja eks neid olnud mujalgi.
Täiskuu paistis ja hirmus tore oli, muudkui laulsime tähtedeni välja. Noosi sai ka uhkelt, lapsed rõõmustasid sellegi üle ja tütar hakkas kohe kadrijooksu plaane pidama. Koju jõudes selgus, et meil olid ka mardid käinud.
TJT
Veel sobivaid tantsulugusid, mida vanal ajal on Mardid tantsinud. Ikka eeslaulja ees ja teised järele.
Mart tantsib, maa müriseb
Põllupeenrad põrisevad
Rahavakad varisevad
Kotisopid kolisevad
(ühelt jalalt teisele kareldes ümber oma telje)
Uups-uups mardikene,
Siie, siie sandikene
Hüppa marti üksipidi
Karga marti kaksipidi
Mart tantsib, maa müriseb
Tallinna koda kobiseb.
Vanal ajal, kui mardijooksud alguse said (äkki XIX sajandil?), oli inimestel rohkem aega ja talude vahed pikad, siis oli hea ikka mõnda aega talus külaliseks olla ja end soojendada. Ja kavad olid pikemad kui praegu, mil praktilise meelega mardilapsed laulavad ühe laulu ja ruttu järgmisse majja. Meil oli ka õige mitmeosaline kava.
Mardisandid laulavad kohe mitu laulu s.t. kombestik näeb välja selline -
sisselaskmise laul
teretamise laul
õnnesoovimine
mangumislaul
uurimissõnad-mõistatamine
tantsulaul/pillilugu
tänulaul ja teeleminek
Sisselaskmise laul
Laske Mardid sisse tulla, marti, marti
Mardi küüned külmetavad, marti, marti
Mardi varbad valutavad, marti, marti
Mart on tulnud kaugelt maalt, marti, marti
Üle soo sipa sopa, marti, marti
Läbi laane lipa lopa, marti, marti,
Teretamise laul
Tere-tere, perekene, marti, marti,
Tere, pere pihlakane, marti, marti,
Tere, rehi remmelgane, marti, marti,
Sauna saare juurikane, marti, marti,
Talu taputeibaline, marti, marti,
Elu heinakõrreline, marti, marti,
Õnnesoov
Mardid toovad viljaõnne,
ettetuppa eideõnne,
tahatuppa taadiõnne,
nelja nurka neiuõnne,
põrandale poisiõnne.
(ja soovija viskas iga soovi juures vilja põrandale selle õnne tähistamiseks)
Mangumislaul
Perenaine naisukene, marti, marti,
Kepsi minna kelderisse, marti, marti,
Katsu minna kamberisse, marti, marti,
Too see mardisaiakene, marti, marti,
Siis oli mõistatuste kord. Mardid küsisid ja pere vastas.
(tänapäeva folkloor: miin, mis ei plahvata?)
Siis tuli õnned põrandale kinni tantsida, et need Martidega kaasa ei tuleks.
Meie tantsisime ja laulsime
Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse (paarikaupa, väiksed sammud ühes suunas)
Kus on minu roosiõitse? (väiksed sammud teises suunas)
Teda pole siin (kaks sammu esimeses suunas)
Teda pole seal (kaks sammu teises suunas)
Ta on Tartus Toomemäel (käevangus keerutamine)
Siis vahetasime paarilisi ja pererahvas tantsis ka.
Kõik oma kaks kandlelugu, mida enam-vähem hästi oskasime, kandsime ka ette.
Tänulaul ja teeleminek
Aitüma pereema, marti, marti
Aitüma pereisa, marti, marti
Laske Mardid teele minna, marti, marti
Mardi tee on teademata, marti, marti
Marte oli üldse palju liikvel. Ühel teeristil oli korraga näha peale meie veel kolme seltskonda. Ja eks neid olnud mujalgi.
Täiskuu paistis ja hirmus tore oli, muudkui laulsime tähtedeni välja. Noosi sai ka uhkelt, lapsed rõõmustasid sellegi üle ja tütar hakkas kohe kadrijooksu plaane pidama. Koju jõudes selgus, et meil olid ka mardid käinud.
TJT
Veel sobivaid tantsulugusid, mida vanal ajal on Mardid tantsinud. Ikka eeslaulja ees ja teised järele.
Mart tantsib, maa müriseb
Põllupeenrad põrisevad
Rahavakad varisevad
Kotisopid kolisevad
(ühelt jalalt teisele kareldes ümber oma telje)
Uups-uups mardikene,
Siie, siie sandikene
Hüppa marti üksipidi
Karga marti kaksipidi
Mart tantsib, maa müriseb
Tallinna koda kobiseb.
laupäev, 12. november 2011
Tava- või waldorfkool?
Meil on kahe aasta pärast teine laps ka kooliteel. Ja tuleva aasta sügisel tuleb see selles mõttes ära vormistada, et kui kohalikku tavakooli, siis eelkooli. Sest muidu on konkurss kõva ja tobe, kui laps peaks kuhugi kaugele minema hakkama. (Mingit sisulist vajadust ma eelkooli järele tõesti ei näe: laps on mõõdukalt sotsialiseeritud ja normintellektiga, saaks ka ilma alushariduseta esimeses klassis hakkama.)
Waldorfkooli poolt räägivad tundelised aspektid. Laste isa käis kevadel lahtist akrobaatikatundi vaatamas ja arvas pärast, et suur osa poisse tundusid talle väga tüdrukulikud. Sellist keskkonda ta oma pojale ei sooviks. Ise olen spordipäeviti kaugushüppekastis abis olles märganud, et ka tüdrukutest on suur osa väga kohmakad, see on pigem vanemate eelistuste või ajanappusega seotud. Paljudel lastel pole mingil põhjusel olnud võimalust oma kehalisi võimeid välja arendada.
Keilas asuva waldorfkooli eeliseks on hoolivad pered. See, mis seal on silma jäänud, on hästi sümpaatne. Need täiskasvanud tunduvad minu arusaamise järgi targad, ilusad ja harmoonilised inimesed. Tundub, et laps on neis peredes kõrgema tähtsusega kui keskmises eesti peres. Sellevõrra on ta harmoonilisemalt arenenud, tasakaalukam ja võibla ka sisukam isiksus kui selline laps, kelle arengukeskkond on olnud juhuslikum. Noorema lapse puhul on täiskasvanute osa keskkonna ja tingimuste loomisel kahjuks nii oluline. Lastes endis vast polekski sünni poolest nii palju vahet. (Aga mulle tundub, et meil suhtutakse lastesse sageli nagu rohusse: kasvavad ise. Mis on vast õige siis, kui peres valitsevad sügavalt lugupidavad ja armastavad suhted ja täiskasvanud ise elavad väga harmoonilist elu. Siis kasvavad lapsed ise ka ja väga hea saab. Aga suurem jagu täiskasvanuid, no meie ka siin, oleme nii- ja naapidi vildakad ja teadliku suunamisega saab mõnda vinti korrigeerida, mis muidu metsa läheks. Aga sageli tunduvad muud asjad tähtsamad kui laste kasvukeskkond. Või siis lihtsalt on igatsugu hädad nii suured, et laste peale ei jõua enam mõelda.) Jah, mulle meeldiks olla sellise hooliva ja asjaliku kogukonna täieõiguslik liige ja toimetada koos selliste inimestega, olen tõesti õnnelik, kui juhust on vahel ja tunnen end väelise ja täidetuna. Vähemalt inspireerituna kindlasti.
Suvel vaatasin Aruküla waldorfkooli poisse. Hästi hakkajad ja asjalikud tundusid. Ja mõtlesin, et meie poeg on ka rohkem selline tegudeinimene. Tavakool ei paku sellistele piisavalt võimalusi. Waldorfkoolis õpitakse rohkem läbi tegemise. Laps harjub maast madalast looma. See on minu jaoks väga oluline. Ma hindan inimeses looja potentsiaali, võimelisust oma elu luua selliseks, nagu endale õige tundub. Ja ma olen püüdnud seda ka oma lastes toetada ja meie lasteaed on samuti abiks. Aga tavaharidussüsteem selleks eriti võimalust ei anna. Tänapäeval on küll tavakoolis ka midagi võimalik ise teha, aga õpe käib ikka laua taga konutades. See ei ole poisile õige viis minu meelest.
Lättes meeldib mulle veel kandleõpe ja käsitöö ja seotus rahvakultuuriga.
Ja veel mulle meeldib waldorfkoolide suunatus sotsiaalsete oskuste ja minatunnetuse arendamisele. Isiksuse kui terviku arendamisele. Tavakoolis jääb selleks liiga vähe aega ja tähelepanu ja peetakse kõrvaliseks, suhtumine on paljus ikka, et kool on selleks, et astmevaheldust ja ükskordühte õppida. Ma tõesti arvan, et meie õpetajad on väga tublid, kiiduväärt on palju sellest, mida ma näen, aga ma ei pea õigeks, et nii palju laste ja õpetajate jõudu kulutatakse teisejärguliste asjade pääle. Need programmid ja metoodikad on pigem rajatud hirmule ja keskkooliks (ülikooliks) ettevalmistumiseks kui tegelevad tänase päeva olulisimate küsimustega. On asju, millele tuleks tähelepanu pöörata just selles vanuses, nagu ma waldorfpedagoogide jutust aru olen saanud.
Räägitakse jah, et reaalainete õpe ei olla waldorfkoolides nii tugev kui tavakoolides, aga matemaatika lisatunde võtta on lihtsam kui pärast last hakata inimeseks õpetama seal, kus asi viltu läinud. See ei ole ei odavam ega lihtsam kusagilt otsast. Ja võibla praeguseks on reaaliteema ka kuidagi paremini lahenenud kui vanadel hallidel aegadel, kui need müüdid aluse said. Õpetajad on loodetavasti arenenud ja vist ka waldorfkoolide seltskond on muutunud tugevaks ja stabiilseks (Tallinna waldorfkoolis oli vanasti palju tervise- ja käitumisprobleemidega lapsi, klassis oli selliseid lausa enamuses, ning olukord kasvas õpetajatel lihtsalt üle pea. Väidetavalt.)
Aga Keilasse on suht pikk tee. Rongiga läheb pigem üle tunni, kui jalakäigud juurde arvestada ja rongid käivad harva. Tallinna Vabasse Waldorfkooli oleks jälle mõnevõrra mugavam minna, saaks linnaliinibussiga. Aga ka ikka kaugel. Kaks tundi päevas reisida kooli ja tagasi – ja üksi. Keilasse käib meie lasteaiast palju endisi lapsi ja oleks seltsielu ja lõbus. Tavakool on siinsamas väikse jalutuskäigu kaugusel. Ja ma olen lapsevanemana näinud, et ka tavakoolis võib lastesse suhtumine olla hooliv. Vähemalt siis, kui see laps on kooli sobiva iseloomuga kiire taibu ja hea mäluga tüdruk. Meie tütrele meeldib tema õpetaja ja kool väga, isegi novembrikuu uduse reede varahommikul võib ta unise peaga öelda, et küll tal on ikka armas õpetaja ja tore kooli minna. Ma olen emana selle eest väga tänulik.
TJT
Waldorfkooli poolt räägivad tundelised aspektid. Laste isa käis kevadel lahtist akrobaatikatundi vaatamas ja arvas pärast, et suur osa poisse tundusid talle väga tüdrukulikud. Sellist keskkonda ta oma pojale ei sooviks. Ise olen spordipäeviti kaugushüppekastis abis olles märganud, et ka tüdrukutest on suur osa väga kohmakad, see on pigem vanemate eelistuste või ajanappusega seotud. Paljudel lastel pole mingil põhjusel olnud võimalust oma kehalisi võimeid välja arendada.
Keilas asuva waldorfkooli eeliseks on hoolivad pered. See, mis seal on silma jäänud, on hästi sümpaatne. Need täiskasvanud tunduvad minu arusaamise järgi targad, ilusad ja harmoonilised inimesed. Tundub, et laps on neis peredes kõrgema tähtsusega kui keskmises eesti peres. Sellevõrra on ta harmoonilisemalt arenenud, tasakaalukam ja võibla ka sisukam isiksus kui selline laps, kelle arengukeskkond on olnud juhuslikum. Noorema lapse puhul on täiskasvanute osa keskkonna ja tingimuste loomisel kahjuks nii oluline. Lastes endis vast polekski sünni poolest nii palju vahet. (Aga mulle tundub, et meil suhtutakse lastesse sageli nagu rohusse: kasvavad ise. Mis on vast õige siis, kui peres valitsevad sügavalt lugupidavad ja armastavad suhted ja täiskasvanud ise elavad väga harmoonilist elu. Siis kasvavad lapsed ise ka ja väga hea saab. Aga suurem jagu täiskasvanuid, no meie ka siin, oleme nii- ja naapidi vildakad ja teadliku suunamisega saab mõnda vinti korrigeerida, mis muidu metsa läheks. Aga sageli tunduvad muud asjad tähtsamad kui laste kasvukeskkond. Või siis lihtsalt on igatsugu hädad nii suured, et laste peale ei jõua enam mõelda.) Jah, mulle meeldiks olla sellise hooliva ja asjaliku kogukonna täieõiguslik liige ja toimetada koos selliste inimestega, olen tõesti õnnelik, kui juhust on vahel ja tunnen end väelise ja täidetuna. Vähemalt inspireerituna kindlasti.
Suvel vaatasin Aruküla waldorfkooli poisse. Hästi hakkajad ja asjalikud tundusid. Ja mõtlesin, et meie poeg on ka rohkem selline tegudeinimene. Tavakool ei paku sellistele piisavalt võimalusi. Waldorfkoolis õpitakse rohkem läbi tegemise. Laps harjub maast madalast looma. See on minu jaoks väga oluline. Ma hindan inimeses looja potentsiaali, võimelisust oma elu luua selliseks, nagu endale õige tundub. Ja ma olen püüdnud seda ka oma lastes toetada ja meie lasteaed on samuti abiks. Aga tavaharidussüsteem selleks eriti võimalust ei anna. Tänapäeval on küll tavakoolis ka midagi võimalik ise teha, aga õpe käib ikka laua taga konutades. See ei ole poisile õige viis minu meelest.
Lättes meeldib mulle veel kandleõpe ja käsitöö ja seotus rahvakultuuriga.
Ja veel mulle meeldib waldorfkoolide suunatus sotsiaalsete oskuste ja minatunnetuse arendamisele. Isiksuse kui terviku arendamisele. Tavakoolis jääb selleks liiga vähe aega ja tähelepanu ja peetakse kõrvaliseks, suhtumine on paljus ikka, et kool on selleks, et astmevaheldust ja ükskordühte õppida. Ma tõesti arvan, et meie õpetajad on väga tublid, kiiduväärt on palju sellest, mida ma näen, aga ma ei pea õigeks, et nii palju laste ja õpetajate jõudu kulutatakse teisejärguliste asjade pääle. Need programmid ja metoodikad on pigem rajatud hirmule ja keskkooliks (ülikooliks) ettevalmistumiseks kui tegelevad tänase päeva olulisimate küsimustega. On asju, millele tuleks tähelepanu pöörata just selles vanuses, nagu ma waldorfpedagoogide jutust aru olen saanud.
Räägitakse jah, et reaalainete õpe ei olla waldorfkoolides nii tugev kui tavakoolides, aga matemaatika lisatunde võtta on lihtsam kui pärast last hakata inimeseks õpetama seal, kus asi viltu läinud. See ei ole ei odavam ega lihtsam kusagilt otsast. Ja võibla praeguseks on reaaliteema ka kuidagi paremini lahenenud kui vanadel hallidel aegadel, kui need müüdid aluse said. Õpetajad on loodetavasti arenenud ja vist ka waldorfkoolide seltskond on muutunud tugevaks ja stabiilseks (Tallinna waldorfkoolis oli vanasti palju tervise- ja käitumisprobleemidega lapsi, klassis oli selliseid lausa enamuses, ning olukord kasvas õpetajatel lihtsalt üle pea. Väidetavalt.)
Aga Keilasse on suht pikk tee. Rongiga läheb pigem üle tunni, kui jalakäigud juurde arvestada ja rongid käivad harva. Tallinna Vabasse Waldorfkooli oleks jälle mõnevõrra mugavam minna, saaks linnaliinibussiga. Aga ka ikka kaugel. Kaks tundi päevas reisida kooli ja tagasi – ja üksi. Keilasse käib meie lasteaiast palju endisi lapsi ja oleks seltsielu ja lõbus. Tavakool on siinsamas väikse jalutuskäigu kaugusel. Ja ma olen lapsevanemana näinud, et ka tavakoolis võib lastesse suhtumine olla hooliv. Vähemalt siis, kui see laps on kooli sobiva iseloomuga kiire taibu ja hea mäluga tüdruk. Meie tütrele meeldib tema õpetaja ja kool väga, isegi novembrikuu uduse reede varahommikul võib ta unise peaga öelda, et küll tal on ikka armas õpetaja ja tore kooli minna. Ma olen emana selle eest väga tänulik.
TJT
neljapäev, 10. november 2011
Päheõppimisest
Meil oli tütrega üks paras rongisõit ees ja võtsime kodutööd kaasa. Muusikas oli vaja üks tekst pähe õppida. Vaatasin, et ahah, marssi tutvustav tekst. Ja vaja pähe õppida. Ma pakkusin, et aitan lapsel sellest aru saada ja selle üle mõtiskleda, aga see ainult ärritas teda. Pähe on vaja õppida. Kevadel tuleb mingi tasemetöö ja e-koolis oli ka niiviisi kirjas. Nojah. Mis mul siis ikka öelda. Eks ta siis õppis selle teksti pähe, iseasi, kas aru ka sai. Aga mälu on lapsel ju hea.
Meenus, kuidas mu tuttav nelja poja ema kord arvas, et võib-olla kannatavad tüdrukud kooli all enam kui poisid (kuigi tüdrukud on samas vastupidavamad), sest nad võtavad igasugu korraldusi otsesemalt täitmiseks. Ja saavad seeläbi rohkem mõjutatud - ka sellest, mis neile minu hinnangul hea ei ole. Poistes on rohkem iseolemist ja tugevam side ajatu tarkusega. Aga eks nad või siis selle tõttu muidugi süsteemi rünnaku ohvriks sattuda, kui ikka tuleb teha nii nagu kord ette näeb.
Päheõppimine iseenesest on muidugi ohutu ajaviide ja milleks see mälu siis inimesele on antud, kui mitte meeldejätmiseks. Rongisõidust jagus ka inglise keele sõnade õppimiseks ja kirjalikke töid õnneks selleks päevaks polnud.
TJT
Meenus, kuidas mu tuttav nelja poja ema kord arvas, et võib-olla kannatavad tüdrukud kooli all enam kui poisid (kuigi tüdrukud on samas vastupidavamad), sest nad võtavad igasugu korraldusi otsesemalt täitmiseks. Ja saavad seeläbi rohkem mõjutatud - ka sellest, mis neile minu hinnangul hea ei ole. Poistes on rohkem iseolemist ja tugevam side ajatu tarkusega. Aga eks nad või siis selle tõttu muidugi süsteemi rünnaku ohvriks sattuda, kui ikka tuleb teha nii nagu kord ette näeb.
Päheõppimine iseenesest on muidugi ohutu ajaviide ja milleks see mälu siis inimesele on antud, kui mitte meeldejätmiseks. Rongisõidust jagus ka inglise keele sõnade õppimiseks ja kirjalikke töid õnneks selleks päevaks polnud.
TJT
pühapäev, 6. november 2011
Villatööd
Meid on tabanud villastamishooaeg. Innustusin tuttava viltjakki nähes ja tegin endale ühest vanast kampsunist ümber vildise vesti. Kodukampsuni varrukad olid nagunii tobedalt laiad ja paha oli nendega kodutöid teha, istusid ka halvasti. Lõikasin siis varrukad maha ja katsin vestiosa värvilise villaga, kinnitasin nõelaga e kuivviltisin. Just selline sai, nagu tuju oli. (Ja kui uus tuju tuleb, saab võibla osa villa maha võtta ja uuesti katta.) Ise olen väga rahul, nii soe ja mõnus siuhti hommikul peale võtta. Eest käib lahti ja hea pikk on ka. Mugav. Pehme ja armas nagu kallistaks kogu aeg. No ja soe. Tali võib tulla.
Ja eriti rahul olen sellega, et vana kampsunit põhjaks võttes pääsesin õmblemisest, mida ma üldse ei armasta ja villa õmblemine on üldse üks kahtlane ettevõtmine mu meelest.
Lastele tegin sallid märgviltimisega (hästi õrnalt vilditud, siis on ikka pehme naha vastas). Eks näis, kas kandma ka hakatakse, aga meeldisid küll mõlemale, ise valisid värvid. Meil mullu oli ka üks viltsall ja seda poiss kandis küll, aga ära kadus. Muidu on rist ja viletsus talle miskit pähe ja kaela saada, selga samamoodi. (Käibki siis paljalt. Ja eriti kehval päeval juhtub, et saab ka köha.)
Ja veel on igasugu mõtteid, et mis varrukatest võiks teha ja sokkidest. Ja et tütar tahaks ka endale sellist vesti (peab uusi villu hankima minema, pole kodus piisavalt sobivaid värve). Lapsed teevad ka oma väiksemaid asjandusi.
Villatööd on nii mõnusad. Meil on lasteaias villa õpitubasid olnud ja Lättes ka. Sealt olen mõned võtted ja põhialused saanud. Aitäh, Siiri Veensalu ja Merike Liidemaa!
2013 jaanuaris lisatud. Olen nüüd oma viltvesti aasta aega mõnuga kandnud. Ikka meeldib. Hiljuti viltisin ta küll üle, sest oli topiliseks ja muidu ripakile läinud. Tütre vest sai tookord valmis ja läks juba ka uuendamisele, tema kollasele vestile kinnitasin turja peale ühe vildist meisterduse, mille ta kunagi kotiks oli mõelnud, aga sinna vesti selja peale sobis see meie arust paremini. Ja ilus ja mõnus sai. No eks ta lihtsalt viltimise lustist selle tüki teinudki, kotte on niigi piisavalt. Nii me siis magame talveund, igaüks oma vildist pesas - või no poeg mitte, tema on kuum eesti mees, kes endale villa ümber ei vaja.
Ja vilditud sallid on mul ja tütrel ka kasutusel. Pojale kudusin soonikkoes salli, ta on eriti tundlik kareduse suhtes ja eesti lamba villa ei tahtnud. Sai siis eriti pehme väljamaa lõng valitud ja seda salli ta on ikka nõus kandma - vähemalt köha ähvardusel. Sest köhaga ei saa ju kuhugi toredasse kohta ja peab kodus passima.
TJT
Ja eriti rahul olen sellega, et vana kampsunit põhjaks võttes pääsesin õmblemisest, mida ma üldse ei armasta ja villa õmblemine on üldse üks kahtlane ettevõtmine mu meelest.
Lastele tegin sallid märgviltimisega (hästi õrnalt vilditud, siis on ikka pehme naha vastas). Eks näis, kas kandma ka hakatakse, aga meeldisid küll mõlemale, ise valisid värvid. Meil mullu oli ka üks viltsall ja seda poiss kandis küll, aga ära kadus. Muidu on rist ja viletsus talle miskit pähe ja kaela saada, selga samamoodi. (Käibki siis paljalt. Ja eriti kehval päeval juhtub, et saab ka köha.)
Ja veel on igasugu mõtteid, et mis varrukatest võiks teha ja sokkidest. Ja et tütar tahaks ka endale sellist vesti (peab uusi villu hankima minema, pole kodus piisavalt sobivaid värve). Lapsed teevad ka oma väiksemaid asjandusi.
Villatööd on nii mõnusad. Meil on lasteaias villa õpitubasid olnud ja Lättes ka. Sealt olen mõned võtted ja põhialused saanud. Aitäh, Siiri Veensalu ja Merike Liidemaa!
2013 jaanuaris lisatud. Olen nüüd oma viltvesti aasta aega mõnuga kandnud. Ikka meeldib. Hiljuti viltisin ta küll üle, sest oli topiliseks ja muidu ripakile läinud. Tütre vest sai tookord valmis ja läks juba ka uuendamisele, tema kollasele vestile kinnitasin turja peale ühe vildist meisterduse, mille ta kunagi kotiks oli mõelnud, aga sinna vesti selja peale sobis see meie arust paremini. Ja ilus ja mõnus sai. No eks ta lihtsalt viltimise lustist selle tüki teinudki, kotte on niigi piisavalt. Nii me siis magame talveund, igaüks oma vildist pesas - või no poeg mitte, tema on kuum eesti mees, kes endale villa ümber ei vaja.
Ja vilditud sallid on mul ja tütrel ka kasutusel. Pojale kudusin soonikkoes salli, ta on eriti tundlik kareduse suhtes ja eesti lamba villa ei tahtnud. Sai siis eriti pehme väljamaa lõng valitud ja seda salli ta on ikka nõus kandma - vähemalt köha ähvardusel. Sest köhaga ei saa ju kuhugi toredasse kohta ja peab kodus passima.
TJT
Tellimine:
Postitused (Atom)