Meid on tabanud villastamishooaeg. Innustusin tuttava viltjakki nähes ja tegin endale ühest vanast kampsunist ümber vildise vesti. Kodukampsuni varrukad olid nagunii tobedalt laiad ja paha oli nendega kodutöid teha, istusid ka halvasti. Lõikasin siis varrukad maha ja katsin vestiosa värvilise villaga, kinnitasin nõelaga e kuivviltisin. Just selline sai, nagu tuju oli. (Ja kui uus tuju tuleb, saab võibla osa villa maha võtta ja uuesti katta.) Ise olen väga rahul, nii soe ja mõnus siuhti hommikul peale võtta. Eest käib lahti ja hea pikk on ka. Mugav. Pehme ja armas nagu kallistaks kogu aeg. No ja soe. Tali võib tulla.
Ja eriti rahul olen sellega, et vana kampsunit põhjaks võttes pääsesin õmblemisest, mida ma üldse ei armasta ja villa õmblemine on üldse üks kahtlane ettevõtmine mu meelest.
Lastele tegin sallid märgviltimisega (hästi õrnalt vilditud, siis on ikka pehme naha vastas). Eks näis, kas kandma ka hakatakse, aga meeldisid küll mõlemale, ise valisid värvid. Meil mullu oli ka üks viltsall ja seda poiss kandis küll, aga ära kadus. Muidu on rist ja viletsus talle miskit pähe ja kaela saada, selga samamoodi. (Käibki siis paljalt. Ja eriti kehval päeval juhtub, et saab ka köha.)
Ja veel on igasugu mõtteid, et mis varrukatest võiks teha ja sokkidest. Ja et tütar tahaks ka endale sellist vesti (peab uusi villu hankima minema, pole kodus piisavalt sobivaid värve). Lapsed teevad ka oma väiksemaid asjandusi.
Villatööd on nii mõnusad. Meil on lasteaias villa õpitubasid olnud ja Lättes ka. Sealt olen mõned võtted ja põhialused saanud. Aitäh, Siiri Veensalu ja Merike Liidemaa!
2013 jaanuaris lisatud. Olen nüüd oma viltvesti aasta aega mõnuga kandnud. Ikka meeldib. Hiljuti viltisin ta küll üle, sest oli topiliseks ja muidu ripakile läinud. Tütre vest sai tookord valmis ja läks juba ka uuendamisele, tema kollasele vestile kinnitasin turja peale ühe vildist meisterduse, mille ta kunagi kotiks oli mõelnud, aga sinna vesti selja peale sobis see meie arust paremini. Ja ilus ja mõnus sai. No eks ta lihtsalt viltimise lustist selle tüki teinudki, kotte on niigi piisavalt. Nii me siis magame talveund, igaüks oma vildist pesas - või no poeg mitte, tema on kuum eesti mees, kes endale villa ümber ei vaja.
Ja vilditud sallid on mul ja tütrel ka kasutusel. Pojale kudusin soonikkoes salli, ta on eriti tundlik kareduse suhtes ja eesti lamba villa ei tahtnud. Sai siis eriti pehme väljamaa lõng valitud ja seda salli ta on ikka nõus kandma - vähemalt köha ähvardusel. Sest köhaga ei saa ju kuhugi toredasse kohta ja peab kodus passima.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar