Ma siin ikka vahel kirjutan, kui väga meil on vaja looduses käia. Linnainimestena tasakaalus püsimiseks peaks muidu ikka püsti guru olema, aga meie ei ole. Siis jääb plaan B, regulaarsed looduseskäigud. Kõik oleks väga lill, kui see oleks meie ühine eelistus. Aga nii lihtne ei pea elu olema mitte. Meie noorem laps oleks parema meelega kodus ja mängiks arvutimänge kui vaevaks end kehalist pingutust nõudva ja tülika metsaskäimisega. Nii on ikka nipp, et kuidas teda nüüd seekord suusatama kaasa saada, kange nagu ta on ja lisaks kõva ärimees ka. Suusatamine iseenesest ei ole muidugi mingi ülivajalik asi, aga lapse kaasatulemine on, sellest sõltub vanemate võimalus käia. (Ja samas ma mitte ei viitsiks olla innuka noorjalgpalluri ema – kui vaadata teiste perede kogemusi, kelle elu on tugevalt piiratud sellest, kus ja millal lapsel seekord võistlus on. Kuigi loomulikult pole suusatamine kuidagi parem kui jalgpall. See on lihtsalt meie eelistus.)
Niisiis nipid. Ärimehega ärimehe moodi. Varjatud kommiäri. Ekraaniajaga kauplemine. Meeldivad söögid. No ma teen ikka kõik, mis vähegi oskan, et need retked võiks kõigile toredad olla. Autoga sõitma asudes panen peale hoogsa lastelaulude plaadi, mis loob reipa ja hakkaja meeleolu, tagasiteel rahustav ja uinutav loodushäälte plaat. Ja varun märjakssaamise korraks tagavarariideid (nii saan ma neil lubada soovi korral turvaliselt ka talisuplust proovida – vabaduse tunne on samuti üks asju, mis lapsi ahvatleb). Ja kui lapsel on iga ilmaga võimalik nt vees solberdada, siis ta millalgi hakkab aru saama, et külmaga vette kukkumine võib tähendada tõsist ohtu. Teoorialoeng õhukese jää teemadel ei mõju pooltki nii tõhusalt.
Viimati kemples poeg isaga kelgutamise ümber. Poeg väitis, et tema selle katkise kelguga ei sõitvat, isa väitis vastu, et see toimib veel küll. Eks õigus old muidugi mõlemal, aga vaja ikka vaadata, kes peale jääb. Tavaliselt võidab nende kahe puhul vaidlus. Ja mina lubasin, et loomulikult ei pea sa kelgutama ega suusatama, kui ei taha. Meelitasin teda kuusekodumänguga. See on selline mäng, et madalate kuuseokste alla saab mängult kodu teha ja seal elada nagu päkapikk. Ja see on talle meeldinud. Ja lisaks tahab ta enamasti ikka õega koos olla, õega koos on kõik väga lahe, välja arvatud, et vahel neil läheb samade seisukohtade puudusel teravaks eriarvamuste vahetamiseks. Alatihti, võiks öelda. Aga seekord ei läinud kuusekodu mängu vajagi. Võibla õnneks, meie teised oleme kuusekodumänguks üsna liiga pikad ja üksi pole ju huvitav.
Kui Põhja-Kõrvemaale jõudsime, läksid isa ja tütar suusatama – mõlemad sellega rahul ja mina jäin pojaga aega veetma. Poeg leidis kohe ronimisseina ja jäi sinna paariks tunniks. Oligi laps hoitud. Suusatamast tulnud tütar ronis ka natuke seinal ja siis me läksime suppi ja kooki sööma. Söögid on üsna sama head nagu 12 aastat tagasi, kui me selles kohas esmakordselt käisime. Koht ise on kõvasti arenenud. Kunagi unistasin, et oleks seal lapsehoid. Nüüd ongi. Vähemalt kirjade järgi, ei hakanud uurima, sest endal polnud pika ringi isu (ja eks me vanasti saime ikka mõlemad oma sõidud kordamööda tehtud, teine oli siis lapse/lastega). Mingi laste saanisõit oli ka kirjas, aga seda tol päeval siiski ei pakutud. Ega ma sest mootorsaanisõidust midagi suuremat pea kah. Selles oleks poeg muidugi teist meelt. Mootorid on ägedad.
Pärast sööki pani tütar uuesti suusad jalga ja siis tahtis poeg ka. Teatas, et hakkab harjutama, sest koolis on vaja. Olin selle peale kohe päris üllatunud, et nii varane koolihirm, aga eks iga põhjus ole hea ja läksimegi rajale. Pojal on see viies talv suuskadega tutvust teha, aga ega ta ole suuremat hoolinud, suusatab paarsada meetrit, seekord võibla veidi rohkem ja ongi huvi otsas. Ja hädaldab iga asja peale. No et suusk läheb viltu all ja paha püsti saada ja mis need eluraskused ongi. Tütar meelitab nagu haldjas teda ja siis nad kahekesi ikka natuke sõidavad, haldjas ja troll. Tütar sõitis selles vanuses samade suuskadega viis kilomeetrit maha, temas oli seda tahtmist. Ja pojas ei ole. Ega ole kuskilt võtta ka. Mõni laps võibla ei hakkagi tahtma. Ega peagi. Peaasi, kui see meiega kaasatulek võiks nii enam-vähem tore olla. Ma ikka väga püüan.
TJT
8 kommentaari:
Mulle ka väiksena suusatamine ei meeldinud ja emale vist oli peavalu, sest talle meeldis :) Aga samas mulle meeldis niisama metsas kuugata, olgu siis suuskadega või ilma. Äkki leiaks ka mingi muu alternatiivse metsa-tegevuse...
Aga teisest küljest, kui inimesele mets ja loodus ei ole südamelähedased, kas peab sundima? Mul on küll mõned tuttavad, kes on ütlenud, et "ükskõikseks jätab", et lihtsalt ei saa aru, mida teised leiavad mitte-inimloomelises keskkonnas....
Hm, kas Sulle jäi mulje, et meie sunnime oma lapsi suusatama? Või on midagi sellist juhtunud Sinuga Sinu lapsepõlves?
Olles ise tolle metsaskäigu osaline, tahaksin kinnitada, et me ei sundinud siis ega minu mälu järgi ka kunagi varem lapsi suusatama. Mees pani poja suusad autosse, et äkki läheb vaja, mina aitasin need jalga ja tütar meelitas teda sõitma, aga initsiatiiv tuli ikka lapselt endalt. Eks ta oli üsna tundide viisi eri kordadel teiste suusatamist vaadanud. Ja mõne korra aastas on ikka ise ka proovinud. Meelitasime - kes otse, kes kaude - küll, aga see on täiesti teine asi kui sundimine ja meelitamine tundub mulle lapsevanemana suht paratamatu - et enda huve kaitsta ja pere terviklikkust hoida.
Ma olen nõus, et kõigile suusatamine ei sobi, nagu mulle ei paku jalgpall huvi. Aga selle nautimise eelduseks on piisav jõud ja mõningane oskus - esimestel kordadel pole kellelgi mõnus ja nooremalt alustanutel on eelis.
Jah, ma vist hakkan leppima, et sellele lapsele suusatamine ei meeldi ja võibla ka looduses üldse. Vähemalt mitte määral, mis mulle meeldiks (kahtlemata täiesti isekatel ajenditel: see võimaldab minul rohkem loodusretki nautida). Aga me ei saa nii noort ka pikemaks ajaks üksi koju jätta - pealegi on looduses käimisega kaasnevat tasakaalustamist sageli kõige enam vaja just neile, kes sellest kõige vähem hoolivad. Elu paradoksid. Meie kõigi ühine õnn sõltub sellest, kui hea on igal pereliikmel olla. Kui peres kellelgi on halb näiteks stressi ja rahutuse tõttu, on ebamugav ka teistel. Ülejäänud kolmel hakkab looduses hea ja tegelikult ka sellel ühel, kes ise vabatahtlikult sinna ei läheks.
No need hüpoteetilised teised inimesed, kellele Sa viitad, ma jätaks seekord arutluse alt välja - minu ellu nad suuremat ei puutu.
Jäin oma mõtteavalduse üle järele mõtlema, kuigi see sai kõigest sulgudes ära märgitud (see "kahtlemata isekatel põhjustel"). Tegelikult ma arvan, et see on pikas perspektiivis isegi eelkõige lapse huvides, et tal oleks tervislikud harjumused. See muidugi on peen ja keeruline teema, millised harjumused on kellelegi tervislikud ja kust läheb meelitamise, manipuleerimise ja sunni piir.
Ma tean kindlasti, et minu varase ea kasvatuse juurde kuulusid tervislik toit, liikumisharjumuse kujundamine (mis on minu meelest liikumisest naudingu saamise eelduseks) ja kultuuriline haridus. Neist esimesed kaks tunduvad mulle jätkuvalt väga vajalikud ja kolmas kulub ka vahel marjaks ära, aga ei sega kunagi. Praeguses vanuses tundub mulle tervislik eluviis pakkuvat paremaid võimalusi kui ebaterved, aga tunduvalt ahvatlevamad harjumused. Seepärast ma ikka jätkuvalt olen laste tervislikkusele meelitamise liinil. Ja kohati pean vajalikuks ka piirangute kehtestamist ebatervislike harjumuste tekkimisele.
Praegu mulle tundub, et olen ka selle esimesi magusaid vilju saanud maitsta. Näiteks kui laps ise eelistabki tervislikumat toitu, kuigi ma lubaks ka pooletoobist varianti (suits, narko ja alko jääb minu poolt veel mõneks ajaks keelatuks). Kui ta on ise ära proovinud, mis tähendab, kui süüa kõht sünnipäeval täis kartulikrõpse ja pärast oksendab, sest need harjumatud lisaained mõjuvadki vähe harjutanule halvasti. Ja ma siis omalt poolt teen praekartulit alati, kui laps soovib. Ilma lisaaineteta (E621) on see täitsa ok roog ja laps õnnelik: need on sama head kui krõpsud ja friikartulid. Ja samuti on arvutimängudel piir peal, suusatamisele roheline tuli.
Eks see või olla minu piiratus ka, aga ma ei kujuta ette toimivat kasvatust ilma toimivate piiranguteta. Kõikelubamise tee viib rappa.
Korraks: ma olen absoluutselt veendunud, et sa jõuga ei sunni oma lapsi millekski, muidu ma ei võtakski ju sõna :)
Teine märkus: koolis mind sunniti suusatama ja ma kasutasin igasuguseid huvitavaid nippe, et sellest kõrvale hiilida - noh, edukalt, ma olin sportlik tüdruk, aga suusatamine lihtsalt ei ole kunagi sobinud. Ma üldse eelistan suve talvele, sellepärast ma elan absoluutselt kaasa inimesele, kes suusatamise asemel tahaks arvutimängu mängida :)
Edasi, ma olen täiesti nõus, et mingid piirid peavad olema ja harjumused peavad ka kuidagi tekkima. Küsimus on pigem see, et kui eesmärgiks on "füüsiline tegevus", siis see võib ju olla midagi muud kui suusatamine, sellest kirjutisest jäi mulje, et poisil ei olegi kuidagi kaasarääkimisõigust selle suhtes, milline füüsiline tegevus talle kõige enam meeldiks... See "suusk all viltu" virisemine võib olla üks tunnus sellisest alateadlikust "minul ei ole siin hea olla, ma teen siis teil ka olemise ebaheaks, siis te teinekord enam ei tee seda".
Samas, ülelugemisel see mulje enam nii tugev ei tundu, tegelikult ta ju sai oma ronimisseina. Ja oma last ning tema vajadusi sa kindlasti tunned paremini ja kui sa oled kindel, et ta tegelikult vajab loodust, siis on ju hästi :)
Aga... "looduses käimisega kaasnevat tasakaalustamist sageli kõige enam vaja just neile, kes sellest kõige vähem hoolivad." lausega ma ei tahaks mitte nõus olla. Mina lugematuid põlvi linnalapsena vajan näiteks tasakaalustamiseks arhitektuuri, inimmasse, kollaseid laternaid ja vaateaknaid :) Loodust ma armastan ka, aga teistmoodi, pigem "enese proovilepanek" ja "neutraalse vaatleja imetlus", ma ei arva, et looduseskäik tasakaalustaks. Ja "need, kes kõige vähem hoolivad" muutuvad tihti looduses kurjaks, lähevad stressi täis ja mossitavad veel tükk aega - kokkuvõttes ei kasu neile, ega kellelegi teisele.
Kokkuvõttes.... tervislik eluviis ei pea ju tingimata olema kõigi jaoks seesama. Ma mõtlen oma lapsepõlvele, me tegime palju asju perega koos, aga see, mis puutub füüsilisse tegevusse, seal oli kõigil oma eelistus ja kõik tegelesid sellega omaette (ok, päris väiksena ikka käisin isaga koos jalutamas, aga kooliealisena tulid omad tegevused); pere tegi terviklikuks just see, et kõik tegid midagi, mida nad olid ise endale valinud ja kõik suhtusid teise tegevusse huvi ja rõõmuga. Õhtusöögilaua juures oli kõigil toredaid kogemusi jagada ja see liitis.
Noh, ja tegelikult pole mul aimugi, kui palju on tänapäeva lastel võimalik päev otsa väljas mängida, nagu see minu lapsepõlve kuulus, ilmselt sellepärast ka oli vähem oluline, et mina ei suusatanud :)
Aitäh üle lugemast ja täiendamast-täpsustamast ja üha kaasa mõtlemast!
Mina arvan küll, et mul on ükspuha, kuidas talle meeldib metsas olla, ma aktseptiks neid kõiki võimalusi, peaasi, et tema oleks natuke aega looduses ja no et mina saaks ka olla. Suuremas koguses arvutimänge ei mõju lapsele hästi, see on olekust näha.
Jah, eks ta ole sedamoodi ka, nagu Sa linnainimestest kirjutad. Olen vist näinud mõnd, kellel ei ole looduses hea olla. Siin tuleb mängu see, et kuueaastast ei saa terveks päevaks ega ammugi mitmeks üksi koju jätta. Ja ise ta ka veel kuhugi ei lähe. Allamägesuusatamine talle nt meeldib, aga seda siin Tallinna kandis teha ei saa. Ja teisalt: ma olen tänulik, et ma ei pea teda tõenäoselt kunagi mingisse jalkatrenni vedama, mis oleks minu jaoks ajaraisk (sest ma ei näe pojas neid omadusi, mis tuttavates noorjalgpallurites domineerivad). Iseasi, et mingi liigutamine võiks ikka olla ja milline teda võiks inspireerida, ma veel ei tea.
Nojah, olgu. Nõus, et linnainimestel on mingi teistsugune elu ja oma tasakaalustamise viisid. Aus täiendus oleks, et nad püsivad tasakaalukatena olukordades, mis minu jaoks on väga häirivad.
Ega ma oma suhteliselt kivistunud elukeses ja eelistustes tegelikult ju täisvereliste linnainimestega enam palju kokku puutugi - kuivõrd linnainimesed eriti maakohta ei lähe, sest kord on seal külm, siis jälle sääsed - nagu ka mina ei lähe asja ees, teist taga linna kohtadesse. Ja kui eriti ei tea, võibla oleks siis parem mitte sõna võtta. Aga seekord juhtus nii. Näen nüüd, et milliseid eelarvamusi on kujunenud. Sattusin stereotüüpe toitma. Aitäh märku andmast!
Tegelikult ma tahtsin lihtsalt kirjeldada, kui raske on erinevate eelistuste ja suurte egodega inimestel üheskoos luua toimivat harmoonilist keskkonda - või mugavustsooni, ja meil on ainult kaks last, mida rohkem inimesi ja eelistusi, seda keerulisem elu kõigile sobivaks seada. Egode suurusest rääkimata. Mis siis rääkida veel harmoonilisest ühiskonnast.
Aga sattusin mingisse eneseõigustuste rappa. Seekord nii. Võimalus näha, kuidas tekstid lähevad elama omaenda elu.
Aitäh sulle ka kaasa mõtlemast, eks mina ka aeg-ajalt kipun asju liiga "oma mätta otsast vaatama", sinu vaatenurgad teevad alati maailma laiemaks ja huvitavamaks :)
Jõudu ja rõõmu (ja ma loen siis ka, kui ma alati ei kommenteeri)
Postita kommentaar