neljapäev, 10. november 2011

Päheõppimisest

Meil oli tütrega üks paras rongisõit ees ja võtsime kodutööd kaasa. Muusikas oli vaja üks tekst pähe õppida. Vaatasin, et ahah, marssi tutvustav tekst. Ja vaja pähe õppida. Ma pakkusin, et aitan lapsel sellest aru saada ja selle üle mõtiskleda, aga see ainult ärritas teda. Pähe on vaja õppida. Kevadel tuleb mingi tasemetöö ja e-koolis oli ka niiviisi kirjas. Nojah. Mis mul siis ikka öelda. Eks ta siis õppis selle teksti pähe, iseasi, kas aru ka sai. Aga mälu on lapsel ju hea.

Meenus, kuidas mu tuttav nelja poja ema kord arvas, et võib-olla kannatavad tüdrukud kooli all enam kui poisid (kuigi tüdrukud on samas vastupidavamad), sest nad võtavad igasugu korraldusi otsesemalt täitmiseks. Ja saavad seeläbi rohkem mõjutatud - ka sellest, mis neile minu hinnangul hea ei ole. Poistes on rohkem iseolemist ja tugevam side ajatu tarkusega. Aga eks nad või siis selle tõttu muidugi süsteemi rünnaku ohvriks sattuda, kui ikka tuleb teha nii nagu kord ette näeb.

Päheõppimine iseenesest on muidugi ohutu ajaviide ja milleks see mälu siis inimesele on antud, kui mitte meeldejätmiseks. Rongisõidust jagus ka inglise keele sõnade õppimiseks ja kirjalikke töid õnneks selleks päevaks polnud.

TJT

4 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Päheõppimine mälutreeninguks ei ole ju paha... Ma mäletan, kunagi mingis psühholoogialoengus kõneldi, kuidas päheõppimine kuidagi toetab ka analüüsivõime kasvu (ja vastupidi ka), et mõlemat peaks tegema.

Aga lapsena ma keeldusin kategooriliselt kahest asjast: nende reeglite täitmisest, millest ma aru ei saanud ja nõudsin, et reeglite esitaja mõtet mulle seletaks (no ja see on praeguseni sees) ning abist õppimisel, mida ma ei olnud küsinud. Kunagi olevat isegi emale ütelnud "kui sa paremini oskad, siis tee ise see harjutus". Täiskasvanuna olen ma küsimata pakutud abi osas siiski kordi leebem.

Kuigi, lapsena võis see asi ka olla, et kool ja õppimine oli "minu asi" ja mulle ei meeldinud, kui teised ennast sinna segasid. Ma tahtsin, et see jupp maailmast oleks minu kontrolli all. Huvitavatest asjadest võis niisama ka rääkida ja küsimusi suutsin esitada ka...

Vahest su tütar lihtsalt tol hetkel ei tahtnud tegeleda selle teksti mõtestamisega - või siis oli selle enda jaoks juba nii ära mõtestanud, et sa segasid :) Miks ta ei pidanud sellest aru saama?

Mis puutub tüdrukutesse ja poistesse, siis äkki poistepoolset korralduste ignoreerimist võetakse kuidagi leebemalt?

Laps Eestis ütles ...

Aitäh!

Täpsemalt oli see küll nii, et kuna me niigi rongis kõrvuti istusime, siis ta palus mult abi päheõppimisel. Lihtsalt koosolemise ja -tegemise mõttes. Me üldiselt naudime teineteise seltsi, kuigi ta õpib pigem omaette või isaga, kui vaja. Aga sellise asja päheõppimist toetada oli mulle paraku üle mõistuse ja seetõttu ma keeldusin ja ta sai ise ka selle päheõppimisega toime. Natuke võibla kurvastas.

Minu arust on ikkagi nõme seuksi asju pähe õppida, aga ma püüdsin oma seisukohta võimalikult vähe väljendada, et laps saaks oma kooliasjas võimalikult õnnelik olla. (Mulle jäi mulje pigem, et teda selle asja mõte ei huvita, teeb ära, mis kästi. Eks ta midagi kahtlemata saigi aru, aga see oli siiski väga piiratud kuuelauseline tekst.)

Laps Eestis ütles ...

Mis poistesse ja tüdrukutesse puutub, siis kuivõrd mulle tundub, et meil siin on stereotüüpsed soorolli jaotused, siis üks e poiss lihtsalt ongi väga palju kangem oma asja ajaja ja teine e tüdruk kuulekam. Ja jumal tänatud. Ikka lihtsam nii. Sest paljude asjade põhjendused võtavad väga palju aega ja ega laps neid sellegipärast ei pruugi aktseptida, et mina nii arvan. Mõnikord ma ikka teatan küll, et nüüd on nii. Mingi taipamine saabub kolmeselt ja mingi viieselt, aga ega me kõigis asjades ei hakkagi vist ühel meelel olema (nt kui palju arvutimänge või plastmassvidinaid või suhkrut ja rämpstoitu on paras). Siis jääb nii, nagu mina ütlen. Kusjuures ma arvan, et kuigi mingis vanuses nad lähevad oma teed, on nad vähemalt õrnas eas söönud tervislikku toitu ja sellega loodetavasti harjunud ning mänginud närvisüsteemi ja muud arengut toetavate mänguasjadega jms. Neid asju mõistab alles võibla täiskasvanueas. Aga laps hakkab mingis vanuses aktseptima vanema seisukohta ja loobub vähemalt osast võitlusest.
(Ja eks mina anna ka järele, kui nad vanemaks saavad, suuremale lapsele on rohkem jama lubatud kui väiksele.)

Laps Eestis ütles ...

Tegelikult see mu viimane kommentaar tegi mu üsna mõtlikuks.
Viimati vaatasin Haapsalus Iloni imedemaal Ilon Wiklandi filmi ja mõtisklesin, et vahest ma olen liiga range oma hea ja kurja piiride tõmbamisega.
Et väike Ilon elas vanavanemate pool või üsna omapäi ja sõi vahel mitu päeva ainult šokolaadiküpsiseid ja tellis restoranis ainult erinevaid magustoite, mida siis pärast ära ei jaksanud süüa. No ma võibla ei raatsi niiviisi raha põletada ka (aga ei ütle, et ei ole raha, kindlasti oleks võimalik, kui see sihiks võtta), aga ikka tundub üle mõistuse ise niiviisi elada. Samas teisalt - milline vabadus ja elu mõnu - just see, mida ma ise Lindgereni raamatute juures nii väga hindan. Ja Iloni pilte olen ka siiralt imetlenud.

Ja siis mõeld, et vahest ma olen mõttetult range selle juures, et kuidas käib ja kuidas on õige. Võibla nad ise hakkavad pärast rohket sobimatu toiduga liialdamist tervislikumat eelistama? Nt pärast pannkoogikõhutäit hakkab ühel kõht valutama ja pärast krõpsusünnipäeva on teine rohkelt oksendanud - mööndes, et see võib olla seotud krõpsusöömisega. Tal ikka hakkab vahel neist paha tõesti.

Ja võibla kui noorem saaks endale plastmassvidinaid kokku kuhjata ta tüdiks neist kunagi lõplikult? (Ilmselt oleks väga peagi suuremat kodu ka vaja.) Aga see katse jääb ära, sest ma lihtsalt ei raatsi selliste asjade peale raha kulutada ja no nagu mille arvelt siis...

Nii et ikka on nii, nagu mina ütlen. Tervislik toit ja võimalikult vähe plastmassi. Ma oleks hea meelega vähem füürer, aga ma lihtsalt ei tea, kuidas seda endale külge tegemata korraldada.

Nii palju siis seekord päheõppimisest... mis kunstilisi tekste ja välismaa keeli puudutab, siis olen kahe käega päheõppimise poolt. Iga kell.