esmaspäev, 28. november 2011

Advendiaeg

Täna on waldorflasteaedades advendiring, kus iga laps süütab oma küünla ühisest suurest valgusest, olles kuuseokstest spiraali mööda liikunud ringi südamikku, mis sümboliseerib tema enda keset.

Sain mullu sellise läkituse, kus minu meelest on sees kõik need head asjad, mida mina oma jõuludelt olen oodanud. Ja võibla mõned lisakski. Heli loal jagan seda ka teiega.

MTÜ Rosma Haridusseltsi üldkoosolek

9. detsember 2010

Pühad annavad aastale rütmi. Varem olid pühad kalendriks. Aastapühad on pööripäevapühad, toimub valguse kvaliteedi muutus. Üleminekud ühelt seisundilt teise on alati äratava iseloomuga. Tekib uus olukord, midagi muutub, tekib uus võimalus. Samuti pole tänapäeva pühad kui loodusrütmide läbielamine. Kristlikke pühi tähistatakse päev-paar peale pööripäeva.

Pühad on inimeseks kasvamiseks õppimise võimalus. Vanasti elasid inimesed rohkem vaimses maailmas kui meeltemaailmas ja pühad tõid nad nn maisesse, lasid inimestel ärgata läbi meeltekogemuste. Pühade kaudu said inimesed teadlikuks neist jõududest, mis mõjuvad ülevalt alla, jumalikust maailmast maisesse maailma.

Tänapäeval peavad täiskasvanud endale looma pildi pühadest ja ise olema teadlik oma tegevusest. Tänapäeval tuleb meil taasleida pühade vaimne sisu, millega me saame ennast ühendada ja mis annab meile pühade mõtte. Igal pühal on kindlad meeleolud, hoiakud, nn teemad, millele tähelepanu pöörata. Iga püha vaimne sisu on inimeseks
kasvamine, inimlike omaduste arendamine.

Ainult traditsioonide täitmine ei ole piisav. Pühad jäävad sel juhul hingeliselt tühjaks ja ei toeta meie isiksuse kasvamist. Pühade tähistamine on tohutu sotsiaalne kogemus. Pühad seovad pered ühte, sest kõik vaatavad ühes suunas, kõik elavad ühiselt pühade tähendust läbi. Argipäeval on igaühel omad tegevused ja mured.

ADVENT

Advent on muusikaline sündmus. Kuidas tekib muusika?
Miski hakkab võbelema, võnkuma, seeläbi saab muusika ilmuda.
Muusika on liikumine, korrastatud võnkumine, mis paneb liikuma seiskunud mateeria. Advendiajal läheneb maale vaimne muusika, maailmasõna ja maailmavalgus. Läbi liikumise toimub puhastumine ja uuenemine. Täiskasvanute jaoks on oluline, et me suudaksime neid puhastusprotsesse - raskusi, vapustusi, elus ettetulevaid ootamatusi – jaatada. Kui me pole valmis muutusteks, siis ei saa elu muutuda ega
elus edasi liikuda.

Vaimne maailm ootab meilt, et me aktiivselt tegeleksime oma sisemiste hingeliste tahkudega ja annab selleks võimaluse ootamatute olukordade ning kitsaskohtade näol. Meil peab olema igatsus ja julgus kohata vaimset päritolu, oma eluteed. Julgus on mitte kaotada lootust. Meil on soov liikuda edasi kooskõla, rahu ja rõõmu poole elus. Lapsed õpivad meilt läbi matkimise, kuidas me olukordadega elus hakkame saame.

Advent on kuulamine. Et mõista ennast, tuleb osata sisemiselt kuulata - mida ma vajan, mida ma tahan teha, aga ka - miks ma ärritun, miks olen rahulolematu, mis mind rõõmustab, mis on mu igatsused jne. Advent läheneb vaikusele. Vaikuses on võimalik seestpoolt tulevaid impulsse kuulata. Loodus aitab sellele kaasa välise pimeduse ja väheste meelemuljetega. Muljed tulevad meist enestest. Kui elu kuulame, on võimalik leida optimaalsemaid lahendusi.

Advent on ettevalmistus. Me teeme midagi, kasutame oma tahet.
Puhastame oma hingeruumi, puhastame oma ümbrust. Advendiaeg sobib suurepäraselt suurpuhastuseks ja põhjalikuks inventuuriks igas mõttes.
Me mõtleme oma armsatele inimestele ja meil on rõõm neist nii suur, et teeme kingitusi. Me paneme ennast valmis kõige ilusamal viisil, mida me oskame.

Advent on ootamine. See on aktiivne ootus. Mitte käed rüpes jõulurõõmu ootamine, nagu peaks see kuskilt mujalt kui inimese seest tulema. Nagu peaks keegi teine inimene või olukord meile rõõmu kinkima. Ei saa pühitseda jõuluaega, kui pole advendiaja ootust, ettevalmistusi. See on kui lapseootus. Hingele antakse aega täituda andumustundega, samu mõtteid mõtleb lapseootel ema. Advendiajal
ootab kogu inimkond tervendavaid ja jõuduandvaid impulsse, mida toob kaasa endaga jõuluaeg. Tervendav ja jõuduandev impulss sünnib tänapäeval juba inimesest endast ja sõltub inimliku vabaduse astmest, tema kooskõlast enda ja maailmaga.

Ootus on enese teadlik tagasitõmbamine, enesevalitsemine. Ootust ja igatsust saab teadlikult hooldada. Ootus on oskus püsida oma sihil ja omada tulevikus täituvaid unistusi, pikemaajalisi sihte. Liikuda edasi kindlalt, samm-sammult. Lastel on hea omada advendikalendrit, kus iga päeva jaoks on üks aknake. Aastaaegade laual saab ingel igal päevas ainult ühe sammu maale lähemale teha. Täiskasvanu saab harjutada
oma hinnangute ja otsustega ootamist ning võtma asju, olukordi nii, nagu nad on. Elu tuleb rohkem usaldada. Kui kohe ei otsusta, siis võivad tekkida uued lahendused, avaned uutele võimalustele.

Advent on liikumine valguse poole. Inimese eluloo ülesehitamine sõltub suuresti sellest, kas ta oma sisemise valguse üle leidnud. Meie sisemine valgus on kontakt iseendaga, toimimine kooskõlas enda individuaalsusega. Valgus elus on rahu ja rõõmu leidmine sellest, missugune ma olen ja mida ma teen.

Vastasjõud tegutsevad, et inimene ei ärkaks sisemisele tunnetusele, ei tunnistaks oma mina.

Kiire elurütm – meil on raske aeglustuda, hiljem ärgata, sest meil on töökohustused jne. Tekib jõulustress, kiirustame veelgi enam.

Ere valgustus – looduses on hämarus, aga linnavalgustus pimestab meid ja takistab sissepoole vaatamast. Tekkib pimestumise efekt – midagi ei näe, kaotad sihi. Vali muusika ja lärm takistab kuulamist, lülitab kõrvad täiesti välja.

Tuimestav söök – ülemäärane magus teeb üliaktiivseks, liiga palju erinevat toitu, liiga raskesti seeditav toit kasutab kogu me jõu seedimisele.

Tugevad meelemuljed, kirevus – välised ärritajad võtavad kogu tähelepanu. Lastele mõeldud üritused on sageli eufoorilised, selle asemel et lapsi rohkem sisemiste piltidega rikastada. Jõuluvanad, päkapikud. Ilma sisuta traditsioonide täitmine – tekib protest, kui me ei tea, mida taotleda ja tekib soov kõike eitada, hävitada. tekib eraldatuse, maailmast väljaarvatuse tunne. Tunne, et peab kingitusi tegema.

Vastasjõududele tuleb teadlikult vastu astuda, mitte nende seatud lõksudesse astuda ja oma elu ise korraldada nii, et tekiks võimalus enese ja oma lähedastega kontaktis olla. Advendiajal me vajame ja võtame endale aega, vaikust ja rahu.

JÕULUD

Jõulud on aasta öö.
Öömüsteerium – õhtul heidame väsinult voodisse ja ärkame värskelt, puhanuna. Öösel tajume alateadlikult ülemeelelist vaimset maailma. See puudutus annab jõu. Jõulude ajal võib saada jõu ja tervise terveks aastaks. Või siis kaotada.

Jõulud on vaikuse püha. Ajaväline aeg. Rahu ja ilu, mis advendiajal on muusikana kõlanud, jõuab pausini. On täielik vaikus, et saaksime kuulata Sõna, sõnumit, mis maailmale kingitakse. 12 püha ööd – tervendav impulss kogu aastaks.

Iga sünd on ime. Iga inimene on ime. Iga ärkamine on ime. See on peegeldus suurest sündimisest. Inimkonna uus sündimine – seda sõna saame igal jõuluööl uuesti mõelda, läbi elada. Et saaksime seda tajuda, ei tohi me lasta ennast vastasjõududel eksitada.

Jõulud on armastuse püha. Inimeseks olemise püha. Inimese armastusvõime vaimse vastu, mis on ümbritsetus jumalikust armastusest. Inimesed peavad kohtuma läbi armastuse. Armastus pole emotsioon, see on olek. Meil on õnn ja rõõm olla inimene. Kristusimpulss on teinud selle võimalikuks. Armastame iseennast, oma elukäiku, aksepteerime oma vigu, vaatame lootusrikkalt tulevikku.

Jõulud on rõõm. Rõõm saab tekkida vaikusest ja rahust. Rõõm saab tõeliseks rõõmuks, kui me oleme selle endale kätte võitnud. Raske on, kui rõõm läheb kaduma. Ohtlik, kui leiame rõõmu ainult minevikust. Leidke tulevikust rõõm ja liikuge sinnapoole. Tähtis rõõmustada ka teiste inimeste rõõmu üle. Avaneme teistele inimestele läbi kaastunde, mõistmise. Igaüks on eriline, igal ühel käia oma tee. Mõistame teise
inimese rõõmu ja muret. Jõulude ajal saame kaasa elada laste rõõmule. Rõõmustame tõeliselt laste üle.

Läbi lapse sünni saame tajuda inimeseks olemise ja kasvamise tuuma, mina tahet teostada oma elusaatust siin maa peal kooskõlas enda ja maailmaga. Jõuluaeg on kõrgema mina sündimise aeg.

Kui oskame mõelda, et tänu Kristuse sünnile Maale on meil võimalus kohtuda iseendaga, siis jõuame samm-sammult lähemale jõulumüsteeriumi mõistmisele.

ILUSAT JÕULUAEGA!

Heli

2 kommentaari:

Ruudi ütles ...

aitàhh, et sa ikka veel kirjutad!

Kunagi ammu ma lugesin su blogi siis kui laps veel beebi oli ja kòik su jutt tundus selline armas aga kauge mull... Nùùd siis on mu laps valinud endale waldrof lasteaia ja pàrast esimese aasta umbusku ning hàmmingut olen ma ta lummuses! lasteaia lummuses muidugi!
Meie elame Itaalias, Reggio Emilia linnas kus peaks olema maailma parimad lasteaiad aga minu jaoks on maailma parim kasvataja meie waldorf lasteaia kasvataja Monica :) ja Reggio Emilia vòib ju idee poolest olla vàga hea kuid praktikas jààb w omale ikka korralikult alla!
Nùùd me juba arutame ja uurime, òigemini minu ùritan saada ka isa nòusse, et tema laps saaks ka kooliteed jàtkata sellises keskkonnas!

Blogiringil avastasin juhuslikult, et sina ju kirjutasid Steinerist ja ùldse lastest. aitàhh
Mari

Laps Eestis ütles ...

Aitäh heade sõnade eest!

Minu jaoks on waldorf olnud paljuski ka isikliku kasvamise kohaks, kuigi hakatuseks olen ta justkui laste tervikliku keskkonna pärast valinud. Sellist teadlikkust ma Eestis mujal küll ei tea, kust leida, vähemalt mis lastega koos kasvamist puudutab. Ja ma olen otsinud mitmelt poolt.

Ilusat jõuluaega! Rahu ja enese leidmist üha uuel ja sügavamal ja enam rõõmu pakkuval viisil!