Seekord jälle seljataga. Suurema lapse sünnipäev. Tütar tahtis seekord oma sünnipäeva pidada liikumismängudega. Ta rääkis sellest juba sügisel. Meil üldse hakkab sünnipäevapidamisele mõtlemine vahel juba septembris pihta. Otsisin siis sobiva tühja ruumi, panime koos paika kava, mida teha. Laps ise tegi kutsed, kutsutud olid tema klassiõed (teised külalised olid teisel päeval).
Minu jaoks oli see idee hea võimalus tihendada sidemeid ja luua harmooniat sõprade vahel - koos midagi tehes. Aga nii oli see muidugi eelkõige unistustes, kus kõik innustuvad just nendest samadest asjadest. Mulle hirmsasti meeldib lastega seonduvat idealiseerida, eks siis tegelik elu lööb vahel sõrmede pihta.
Sünnipäevapidamine on mh hea võimalus õppida teostama oma unistusi. Kõigepealt on soov, siis kindlad tegevused selle saavutamiseks. Ma muidugi aitan omalt poolt kõrvalt, millega laps ise hakkama ei saa. Nt näitasin, kuidas vähese vaevaga kümme kutset teha (lõikab põhjad välja, kleebib pildid peale ja arvutiga tehtud teksti sisse). Pilte sai mh ka vanadest akvarellidest välja lõigata. Ma jätan osad poolõnnestunud kuntstükid sedasorti asjanduste toormaterjaliks alles. Osa tegi õlipastellidega siuhti juurde.
Koogid tegime ka ise. Punasesõstra plaadikoogi koos pojaga, kirju koera tütre ja pojaga, lisaks hommikust jäänud minu tehtud õunapirukad.
Mängudega oli mõnes mõttes kõige keerulisem. Meie tütar on väga liikuv ja kehaliselt osavam kui temaealised tüdrukud. Sellised mängud, mis talle meeldivad, mõnele teisele väga ei meeldinud. Ja ma siis ei käinud peale ega meelitanud ka, austades inimese õigust mitte osaleda. Ja keegi teine ei tahtnud võistlusi - mida me siis ka ei teinud. Mulle meeldis kõige rohkem laulumäng "Need haldjad tulevad kaugelt maalt", tütrele naermaajamismäng "Vaene väike kiisu", üldiselt meeldis lastele "Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm" ja lihtsalt õhupallidega mürada. Sedasorti võistluslikuma elemendiga mängus nagu "Heeringas..." tuli väga teraselt kohtunikuametit pidada, et kellegi õiglusmeel riivatud ei saaks. Natuke ikka sai. Vähese vilumuse viga - ei oska kõiki ohukohti ette näha ja ära hoida. Aga palgalist mängujuhti ma ka ei tahtnud. Need Pipid ja muud, keda mina kunagi kusagil olen näinud, pole eriti meeldinud. Aga see kindlasti ei ole kerge amet, võõraste lastega kõigile meeldivaid lõbusaid mänge korraldada.
Veidi mind üllatas, et osa lapsi tahtis lauas istuda ja süüa. Et juba nii vanad. Või oli see sellepärast, et need lapsed ei tahtnud liikuda ja muud meil kavas polnud? Tänapäeval on seitsme-kaheksaaastased ju täiesti isiksused oma eelistustega. Ma arvan, et üldiselt oli tore üritus. Meie tütar sai, mis oli soovinud, ja mina rõõmustasin, et sain tal aidata seda teoks teha.
Poja sünnipäeva pidasime Skypargis. See oli tal esimene tema valitud sõpradega sünnipäev. Kuna peagu kõik lapsed olid omavahel tuttavad, mängiti lastelinnakus koos kulli ja see oli ka tore.
TJT
Varem:
Esimesed sünnipäevad möödusid kodus lähemate sugulastega, lisaks on lisaks olnud teine pidu lapse kutsutud külalistega.
Tütre nelja aasta sünnipäev möödus vastsündinud vennakese imetlemise tähe all, kutsutud olid ainult lähimad sugulased.
Viie aasta sünnipäeval kehastusid tüdrukud neljaks haldjaks ja tantsisid "Nelja helde haldja" plaadi järgi (Liina Olmaru loeb "12 kuu" muinasjuttu ja vahel on klaveripalad). Ainuke poiss sel peol oli aastane väikevend, kes istus keset põrandat maas nagu päkapikk ja imestas ümberringi hõljuvat haldjate tantsu.
Kuue aasta sünnipäeva pidasime mängujaamas ja tegime ise näidendit (mh valmistasime martsipanist tegelaskujud).
Seitsme aasta sünnipäev oli NNM loodusmajas (võimalus ainult omainimestele).
pühapäev, 31. jaanuar 2010
Külluse masin
Mul ei tulnud kook nii välja nagu ma oleksin tahtnud, põhja ja täidise vahekord ei meeldinud. Poeg ütles selle peale, et aga temal on võlumasin. Paned koogi sisse, ütled puulum-saalum-miilum, siis käib plahvatus ja ongi kook selline, nagu ma tahan. Praktilise meelega õde arvas selle peale, et mis sellest koogist järele jääb, kui plahvatus käib, aga poega see muidugi ei heidutanud, igatahes peab ema saama, mis tahab. Ja see kahtlemata lohutab. (Kuigi kook tuli sellisena ära süüa nagu ta oli, eks ta ikka kõlbas.)
Meie pojal on üldse lõpmata palju masinaid. Meil on kogu aed neid täis. Kui ma üritan mingit defitsiidijuttu ajada, no et hommikusöögihelbeid pole selleks, et neid lihtsalt songerdada ja ära visata, siis teatab tema, et tal on õues lumehanges üks masin, mis neid teeb. Ja kui ta midagi katki teeb, siis on tal masin, mis ära parandab või uue teeb - ja just seda värvi, mis mina tahan. Veel on tal masin, mis teeb veetakistust terve Läänemere jaoks (mõtle, terve Läänemere jaoks teeb veetakistust - seda on ju hästi palju, eks, teatab ta ise seejuures säravi silmi). Ja muidugi õhupallimasin ja ega mul ei seisagi meeles, mis kõik veel. Bensiinimasin ja ajamasin on tal ka. Igati väärt leiutised, kust me muidu aega saaksime?
Poeg räägib meile oma liigutaval moel küllusest. Sellest, et kõike on piisavalt ja alati saab juurde teha. Ma juba hakkangi uskuma, et nii ongi.
TJT
Meie pojal on üldse lõpmata palju masinaid. Meil on kogu aed neid täis. Kui ma üritan mingit defitsiidijuttu ajada, no et hommikusöögihelbeid pole selleks, et neid lihtsalt songerdada ja ära visata, siis teatab tema, et tal on õues lumehanges üks masin, mis neid teeb. Ja kui ta midagi katki teeb, siis on tal masin, mis ära parandab või uue teeb - ja just seda värvi, mis mina tahan. Veel on tal masin, mis teeb veetakistust terve Läänemere jaoks (mõtle, terve Läänemere jaoks teeb veetakistust - seda on ju hästi palju, eks, teatab ta ise seejuures säravi silmi). Ja muidugi õhupallimasin ja ega mul ei seisagi meeles, mis kõik veel. Bensiinimasin ja ajamasin on tal ka. Igati väärt leiutised, kust me muidu aega saaksime?
Poeg räägib meile oma liigutaval moel küllusest. Sellest, et kõike on piisavalt ja alati saab juurde teha. Ma juba hakkangi uskuma, et nii ongi.
TJT
neljapäev, 21. jaanuar 2010
Iluuisutamisest ja probleemidest
Meile tütrega meeldib iluuisutamist vaadata. Mäletan, kuidas ma ise väikse tüdrukuna harjutasin ütlema tollaste tippude Irina Rodnina ja Saša Zaitsevi nimesid - eesti lapsele paras pingutus ja keeleharjutus. Nüüd vaatame uisutamist koos ja see on hariv nagu mistahes asi, mida keskendusega ja avatult teha.
Esiotsa rõõmustasin, et ETV teeb palju ülekandeid ja loodetavasti on neis pädev eestikeelne kommentaar (vast ongi), et saan sellest ilusast spordialast rohkem teada. Aga kaua ma seda juttu kuulata ka ei taha. Mulle tundus, et meie kommentaatorid räägivad mitu korda enam sellest, mis on halvasti (milline tõste ebaõnnestus või kuidas just mingit vigurit peaks tegema). Ja palju vähem sellest, mis hästi - minu meelest võiks vaatajat harida heade soorituste kirjeldamise kaudu. Ja Anu Säärits armastas toodest nimetada surmasõlmeks - tore küll, kui võõramaistele terminitele omamaiseid püütakse leida, aga see surmasõna mulle seal ikka ei meeldinud. Nagu ihaldaks noorte andekate inimeste verd.
Ja eile õhtuks sai mulle juba küllalt sellest, et need Euroopa parimad paarid kogu aeg kukuvad. Valus vaadata. Pirisesin natuke, et miks nad ei võiks teha ilusaid kavasid, mis hästi välja tulevad, et mul oleks kena vaadata (jah, ma tõesti pole spordimeelne inimene, endas tegelikult ei tunneta, mis mõte oleks olla kellestki parem). Nemad seal teevad just viimase peal keerulised kavad, mida keegi ei suuda koperdamata esitada.
Siis tütar ütles, et talle just meeldib, et nad kukuvad. Et kui nemad, kes nad ometi on aastaid harjutanud, võivad eksida, siis see annab talle ka eksimiseks loa. See on nüüd minu poolt kokku võetud tema arvamus.
Ahah. Olen vist liiga range teiste suhtes. Endale ma ju luban mõningast ebaõnnestumist (aga avalikult areenile kukkuma pigem ei läheks ikka). Et siis lapsele ka. Rohkem ebatäiuslikkust! Ja oma negatiivsete mõtetega peaks ilmselt ka midagi ette võtma, siis teiste omad ehk enam ei häiri.
TJT
Esiotsa rõõmustasin, et ETV teeb palju ülekandeid ja loodetavasti on neis pädev eestikeelne kommentaar (vast ongi), et saan sellest ilusast spordialast rohkem teada. Aga kaua ma seda juttu kuulata ka ei taha. Mulle tundus, et meie kommentaatorid räägivad mitu korda enam sellest, mis on halvasti (milline tõste ebaõnnestus või kuidas just mingit vigurit peaks tegema). Ja palju vähem sellest, mis hästi - minu meelest võiks vaatajat harida heade soorituste kirjeldamise kaudu. Ja Anu Säärits armastas toodest nimetada surmasõlmeks - tore küll, kui võõramaistele terminitele omamaiseid püütakse leida, aga see surmasõna mulle seal ikka ei meeldinud. Nagu ihaldaks noorte andekate inimeste verd.
Ja eile õhtuks sai mulle juba küllalt sellest, et need Euroopa parimad paarid kogu aeg kukuvad. Valus vaadata. Pirisesin natuke, et miks nad ei võiks teha ilusaid kavasid, mis hästi välja tulevad, et mul oleks kena vaadata (jah, ma tõesti pole spordimeelne inimene, endas tegelikult ei tunneta, mis mõte oleks olla kellestki parem). Nemad seal teevad just viimase peal keerulised kavad, mida keegi ei suuda koperdamata esitada.
Siis tütar ütles, et talle just meeldib, et nad kukuvad. Et kui nemad, kes nad ometi on aastaid harjutanud, võivad eksida, siis see annab talle ka eksimiseks loa. See on nüüd minu poolt kokku võetud tema arvamus.
Ahah. Olen vist liiga range teiste suhtes. Endale ma ju luban mõningast ebaõnnestumist (aga avalikult areenile kukkuma pigem ei läheks ikka). Et siis lapsele ka. Rohkem ebatäiuslikkust! Ja oma negatiivsete mõtetega peaks ilmselt ka midagi ette võtma, siis teiste omad ehk enam ei häiri.
TJT
reede, 15. jaanuar 2010
Armastuse jutud
Olen vahel mõelnud, et kust need lapsed meil need armastuse jutud on võtnud, kui me vanad siin sellised vanaaegsed põhjamaalased oleme. Tütre esimesi lauseid oli kaheaastaselt "ema on armastus". Ma siiralt imestasin, et kus ta sellist sõna üldse on kuulnud või selle tähendust teab. Siiamaale ei oska arvata. Ja nüüd poja "armujutud". Üks tuttav lapsevanem ütles, et tema lasteaialaps oli emale öelnud, et armastagu ennast, muidu ta ei saa elada vms. Ahah. Et siis selles on asja mõte. Et tuleb ennast armastada. Kohe ja päriselt. Minu taustaga inimesele - no et elu mõte on umbes et hästi tööd teha, õpetas mu isa - mõni aeg tagasi veel suhteliselt uudne, aga kaalumistväärt idee.
Hästi töötamise poolt hääletan ka, aga elu mõtteks jääb sellest natuke väheks.
TJT
Hästi töötamise poolt hääletan ka, aga elu mõtteks jääb sellest natuke väheks.
TJT
Sotsiaalsetest töökohtadest
Käisin eile bussiga sõitmas (asja pärast ikka) ja nautisin imetabaseid härmas puuokste vaateid, mis isegi Tallinna kesklinnas silma rõõmustasid. Reisisaatja kurvastavalt mõttetut tööd nähes (kuigi mina olen selles ametis seni ainult suht püüdlike ja meeldivate inimestega kokku puutunud) meenus tuttavate jutt.
Tuttavad jagasid oma lasteaiakogemust: palju väikseid lapsi ja üleväsinud õpetaja, kes muidu küll igati kena inimene, kuid ei tule nendes oludes oma tööga hästi toime. Ja arvasid, et selle 100 000 töötu hulgast võiks ju ometi leida kenasid puhtaid korralikke hoolivaid ja armastavaid inimesi, kes saaks rühmas õpetajal abiks olla. Ja meenus ka ühe tuttava (noore ja energilise) lasteaedniku jutt, kes rääkis, et tal on rühmas paar last, kellega tuleks 15 korda päevas omavahel tegelda. Aga tal ei ole seda võimalust, sest ta ei saa ju rühma kogu aeg omapäi jätta. Nii ei ole tal võimalik tegelda nende probleemidega laste olukordade sisulise lahendamisega, kuigi ta tahaks ja tal ilmselt oleks selleks ka annet. Kujutan ette, kui frustreeriv võib olla töötada aastaid sellises olukorras. Pidevalt näha lapse probleemide süvenemist ja pidevalt tunda enda jõuetust selle olukorraga tegelda. Mina vist kaotaksin töörõõmu ja see mõjutaks tublisti töö kvaliteeti. Ma vist natuke mõistan seda esimeses näites toodud õpetajat, keda ma pole ise kunagi näinud.
Ma usun, et sel sotsiaalse töökoha täitjal oleks ka selles ametis hea olla - kui talle lapsed meeldivad nagu suurele osale naistest. Ta saaks iga hetk olla kasulik ja kedagi aidata ja jagada armastust ja vastu võtta laste oma. See võiks olla paljudele rõõmus kogemus: lastele, õpetajatele, vanematele ja abidele.
Iseasi, et kindlasti on palju eeskirju, mis seda ei luba ega võimalda. Aga unistada ikka võib, vähemalt omaette enda blogis.
TJT
Tuttavad jagasid oma lasteaiakogemust: palju väikseid lapsi ja üleväsinud õpetaja, kes muidu küll igati kena inimene, kuid ei tule nendes oludes oma tööga hästi toime. Ja arvasid, et selle 100 000 töötu hulgast võiks ju ometi leida kenasid puhtaid korralikke hoolivaid ja armastavaid inimesi, kes saaks rühmas õpetajal abiks olla. Ja meenus ka ühe tuttava (noore ja energilise) lasteaedniku jutt, kes rääkis, et tal on rühmas paar last, kellega tuleks 15 korda päevas omavahel tegelda. Aga tal ei ole seda võimalust, sest ta ei saa ju rühma kogu aeg omapäi jätta. Nii ei ole tal võimalik tegelda nende probleemidega laste olukordade sisulise lahendamisega, kuigi ta tahaks ja tal ilmselt oleks selleks ka annet. Kujutan ette, kui frustreeriv võib olla töötada aastaid sellises olukorras. Pidevalt näha lapse probleemide süvenemist ja pidevalt tunda enda jõuetust selle olukorraga tegelda. Mina vist kaotaksin töörõõmu ja see mõjutaks tublisti töö kvaliteeti. Ma vist natuke mõistan seda esimeses näites toodud õpetajat, keda ma pole ise kunagi näinud.
Ma usun, et sel sotsiaalse töökoha täitjal oleks ka selles ametis hea olla - kui talle lapsed meeldivad nagu suurele osale naistest. Ta saaks iga hetk olla kasulik ja kedagi aidata ja jagada armastust ja vastu võtta laste oma. See võiks olla paljudele rõõmus kogemus: lastele, õpetajatele, vanematele ja abidele.
Iseasi, et kindlasti on palju eeskirju, mis seda ei luba ega võimalda. Aga unistada ikka võib, vähemalt omaette enda blogis.
TJT
esmaspäev, 11. jaanuar 2010
Sa oled armas
Ma just kirjutasin, kuidas meie väike poeg on mh natuke õpetaja ka. Ja vahel veel otsesemalt. Viimasel ajal on tal kombeks küsida minult: "Kas ma pole siis armas?" ja "Kas ma pole siis kallis?" ja sama õe ja isa kohta. Ja muidugi ma vastan ikka jaatavalt. Ja mu süda sulab iga kord. Vahel kümneid kordi päevas (on ikka, mida sulatada). Ja tema omakorda kinnitab, et mina olen talle ka väga-väga kallis ja armas.
Siis ka, kui ta on just lõhkunud ära mu lapsepõlvest pärit armsa kuuseehte ja see on mu meelt kurvastanud. Kui ta ronib mu sülle ja teatab, et on ju ta ikka armas, kuigi ta vahel lõhub asju, siis ma tunnen tõesti, et nii see on.
Ma hakkan juba ise ka sellest aru saama. Ja uskuma. Et meie oleme armsad.
(Praegu ta teatab isale, et ta lubab endal raamatusse joonistada. Ja nad vaidlevad selle üle. Poeg väidab, et sinna on kirjutatud, et võib sinna teha, ja kui ei taha, siis ei pea tegema. Ja isa vaidleb vastu. Aga me oleme ikka armsad.)
TJT
Siis ka, kui ta on just lõhkunud ära mu lapsepõlvest pärit armsa kuuseehte ja see on mu meelt kurvastanud. Kui ta ronib mu sülle ja teatab, et on ju ta ikka armas, kuigi ta vahel lõhub asju, siis ma tunnen tõesti, et nii see on.
Ma hakkan juba ise ka sellest aru saama. Ja uskuma. Et meie oleme armsad.
(Praegu ta teatab isale, et ta lubab endal raamatusse joonistada. Ja nad vaidlevad selle üle. Poeg väidab, et sinna on kirjutatud, et võib sinna teha, ja kui ei taha, siis ei pea tegema. Ja isa vaidleb vastu. Aga me oleme ikka armsad.)
TJT
Kojuminekud
Jäin oma eelmise postituse üle järele mõtlema (nagu seda vahel ikka juhtub, pärast kirjutamist saan ise ka millestki aru). Et kas ma olen rahul selle meeleoluga, milles ma elan ja lapsi kasvatan. Ja vastus on, et ega ei ole küll. Ma mõtlen sellest palju ja kirjutan sellest palju - sest see on probleemiks.
Pühad läksid suht lepselt, ei saa väga kurta, aga siis oli ka üks toreüritus teise otsa ja lastel kogu aeg mingi präänik nina ees. Ja endal oli seekord aega. Aga argielu võiks ju sama tore olla? (Kuigi mis mõte siis pühadel enam oleks.)
Mõnel päeval tundub, et kõik teised vanemad lähevad oma lapsukesele lasteaeda järele, saavad kojumineku osas kokkuleppele ja lahkuvad sõbralikult. Mõnel võtab see kõik ka kauem aega, aga vanem ei kaota kannatust ja kõik laheneb ikkagi sõbralikult. Laps ise otsustab riietumise ja kojumineku kasuks. Ainult mitte meil.
Ma ei viitsi sellest kirjutadagi, kui tüdinud ma sellest olen. Ja ma ei viitsi kannatlik kah olla. Proovin äri ajada (et lähme koju, saad juustu riivida) ja meelitada jms. Aga üldiselt vahet pole, üks läbikukkumine kõik.
Mulle absoluutselt ei meeldi selline jauramine ja jonn. Siiamaale tassisin vääniku sageli lihtsalt autosse ja minek. Aga nüüd on sellest ka kõrini. Jopp seljas on kombekas last ka tülikas tassida (koos varustusega u 20 kg). Lubasin, et edaspidi hakkan teda autos ootama ja käin vahepeal vaatamas, kas ta juba on nõus koju tulema (seekord ei julgenud, sest lapsel oli pissihäda, aga ta ei nõustunud lasteaias ka ära käima).
Lihtsalt kodus olles hakkab jälle igavusest mingi jama peale, kuigi alguses on kõik väga tore. Ja kui ta/nad omapäi toimetavad, siis kaasneb sellega ka suurem koristamine. Suurem kui nad ise toime tulevad.
Kes tahab läbikukkumise tunnet kogeda, võiks proovida lapsevanema ametit (õpetaja ja arsti ametis on ka mõningane läbikukkumine vist paratamatu). Ma ei kujuta ette last, kes ühtegi sellist kogemust ei pakuks. Aga meie omad ikka hulgi. Ainus hea asi, mis mulle praegu selle juures pähe tuleb, on see, et kui ma just pean kannatlikkust ja eiteamida veel õppima, siis vähemalt on mul õpetajaks kenad, terved ja normintellektiga lapsed. Mõnel ei lähe niigi hästi.
TJT
Pühad läksid suht lepselt, ei saa väga kurta, aga siis oli ka üks toreüritus teise otsa ja lastel kogu aeg mingi präänik nina ees. Ja endal oli seekord aega. Aga argielu võiks ju sama tore olla? (Kuigi mis mõte siis pühadel enam oleks.)
Mõnel päeval tundub, et kõik teised vanemad lähevad oma lapsukesele lasteaeda järele, saavad kojumineku osas kokkuleppele ja lahkuvad sõbralikult. Mõnel võtab see kõik ka kauem aega, aga vanem ei kaota kannatust ja kõik laheneb ikkagi sõbralikult. Laps ise otsustab riietumise ja kojumineku kasuks. Ainult mitte meil.
Ma ei viitsi sellest kirjutadagi, kui tüdinud ma sellest olen. Ja ma ei viitsi kannatlik kah olla. Proovin äri ajada (et lähme koju, saad juustu riivida) ja meelitada jms. Aga üldiselt vahet pole, üks läbikukkumine kõik.
Mulle absoluutselt ei meeldi selline jauramine ja jonn. Siiamaale tassisin vääniku sageli lihtsalt autosse ja minek. Aga nüüd on sellest ka kõrini. Jopp seljas on kombekas last ka tülikas tassida (koos varustusega u 20 kg). Lubasin, et edaspidi hakkan teda autos ootama ja käin vahepeal vaatamas, kas ta juba on nõus koju tulema (seekord ei julgenud, sest lapsel oli pissihäda, aga ta ei nõustunud lasteaias ka ära käima).
Lihtsalt kodus olles hakkab jälle igavusest mingi jama peale, kuigi alguses on kõik väga tore. Ja kui ta/nad omapäi toimetavad, siis kaasneb sellega ka suurem koristamine. Suurem kui nad ise toime tulevad.
Kes tahab läbikukkumise tunnet kogeda, võiks proovida lapsevanema ametit (õpetaja ja arsti ametis on ka mõningane läbikukkumine vist paratamatu). Ma ei kujuta ette last, kes ühtegi sellist kogemust ei pakuks. Aga meie omad ikka hulgi. Ainus hea asi, mis mulle praegu selle juures pähe tuleb, on see, et kui ma just pean kannatlikkust ja eiteamida veel õppima, siis vähemalt on mul õpetajaks kenad, terved ja normintellektiga lapsed. Mõnel ei lähe niigi hästi.
TJT
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
Pühadeaeg
Pühadeaeg veel kestab, kuigi suuremad sündmused on möödas. Aga kuusk seisab veel toas ja suuremal lapsel on koolivaheaeg.
Mul on hea meel, et see pühadeaeg on olnud selline nagu minu meelest üks pühadeaeg võiks olla. Minu jaoks on tähtsaim meeleolu, kõik muud asjad on teed selle saavutamiseks.
Oma lapsepõlvest mäletan, et rõhk oli välistel atribuutidel. Et söögid saaks uhkemad kui muidu (kuigi meil söögiga liialdamist pole kunagi olnud) ja kingid hangitud-pakitud. See on pereemale raske koorem, kui tuleb pingelise täisajalise töö kõrvalt teha. Isegi, kui kaasa on toeks, nagu minu isa on minu emale alati olnud - kuuske toomas ja ehtimas ja sööke ostmas ja tegemas ja laste järele vaatamas. Sellele vaatamata mäletan oma ema ikka stressis ja ma ei tundnud pühadest suuremat rõõmu. Asjade suhtes olen alati üsna ükskõikne olnud, nii olid ka jõulukingid lihtsalt mingid asjad, mida ma suuremat ei oodanud (aga eks oli ikka tore neid saada).
Meenus, et ma oleksin igatsenud meie pühadeaega rohkem soojust ja lähedust. Ja vähemalt oma praeguses elus olen püüdnud nii teha. Vähemalt sel aastal, kui mul pühadeajal koduväliseid kohustusi polnud (eelmisel aastal oli teisiti, siis lohistasin end lihtsalt väliseid kontrollpunkte pidi pühadeajast läbi - ja polnud suurem asi kogemus).
Hiljem lisatud. Omamoodi pingutav on pühadepidamine ikka. Kui lapsed kahekesi kuuske ehivad, siis mulle on keskendumist nõudev ülesanne leppida sellega, mis välja tuleb – ja et tulemus üldse minu maitse järele ei ole. Meie kolmene arvab, et parim viis kuuske ehtida on tekitada kuulipesasid e laduda ühte kohta nii palju kuule kui mahub. Ja meie seitsmesel on teine kontseptsioon. Minul mingi kolmas, aga ma ei üritanud seda ellu viia. Ehtimise ajal olin lihtsalt ligi ja hoidsin meeleolu, mh tegin „ämma harjutust”, et las noored teevad ja mina lihtsalt lepin sellega. (Kui poeg ei saa oma mänguasju kuuse külge riputatud, siis ta ühel hetkel loobub ise ka. Ja mina pühin okkad kokku ja lohutan teda pettumuses ja tutvustan oma vaatenurka, et ongi ilma ilusam.) Peaasi, et teevad. Ja kui nad omapäi piparkooke küpsetasid, pani väiksem taignapätsi pähe ja tegi sellest endale mütsi. Ja nagu kuulda oli, pani suurem ka omale väikse pätsi pähe. Väiksemalt sai üsna palju kuivanud tainast juustest välja lõigata.
(Täiendatud. Ega see meeleolu hoidmine ole minusuguse emotsionaalse inimese jaoks nii kerge midagi kui selle kirjapandu järgi võiks arvata. Nii sugulastega kohtumised kui kodused toimetused toovad vahel esile pingeid, millega tegelemine ei ole kuigi meeldiv. Aga seda vajalikum. Nii et pühad on minu jaoks ka omamoodi tervendamise aeg - kui seda sellena võtta.)
Eks pühade teevad ka traditsioonilised toidud ja ehtimised ja kingid. Nendega tegelen ka, ja võimalikult aegsasti: kingid valmis enne novembri lõppu ja esimesed kaunistused seekord juba enne advendiaja algust. Ühel päeval kuusk sisse, siis tasapisi ja jõudumööda ehime. Iga päev midagi, sedamööda, kuidas tuju ja jaksu on. Et lapsed saaks kõigega kaasas olla ja kõike saaks teha õiges meeleolus. Sest meeleolu teeb pühad.
Kena pühadeaja lõppu ja toredat uut aastat! Rõõmu ja rahu!
TJT
Mul on hea meel, et see pühadeaeg on olnud selline nagu minu meelest üks pühadeaeg võiks olla. Minu jaoks on tähtsaim meeleolu, kõik muud asjad on teed selle saavutamiseks.
Oma lapsepõlvest mäletan, et rõhk oli välistel atribuutidel. Et söögid saaks uhkemad kui muidu (kuigi meil söögiga liialdamist pole kunagi olnud) ja kingid hangitud-pakitud. See on pereemale raske koorem, kui tuleb pingelise täisajalise töö kõrvalt teha. Isegi, kui kaasa on toeks, nagu minu isa on minu emale alati olnud - kuuske toomas ja ehtimas ja sööke ostmas ja tegemas ja laste järele vaatamas. Sellele vaatamata mäletan oma ema ikka stressis ja ma ei tundnud pühadest suuremat rõõmu. Asjade suhtes olen alati üsna ükskõikne olnud, nii olid ka jõulukingid lihtsalt mingid asjad, mida ma suuremat ei oodanud (aga eks oli ikka tore neid saada).
Meenus, et ma oleksin igatsenud meie pühadeaega rohkem soojust ja lähedust. Ja vähemalt oma praeguses elus olen püüdnud nii teha. Vähemalt sel aastal, kui mul pühadeajal koduväliseid kohustusi polnud (eelmisel aastal oli teisiti, siis lohistasin end lihtsalt väliseid kontrollpunkte pidi pühadeajast läbi - ja polnud suurem asi kogemus).
Hiljem lisatud. Omamoodi pingutav on pühadepidamine ikka. Kui lapsed kahekesi kuuske ehivad, siis mulle on keskendumist nõudev ülesanne leppida sellega, mis välja tuleb – ja et tulemus üldse minu maitse järele ei ole. Meie kolmene arvab, et parim viis kuuske ehtida on tekitada kuulipesasid e laduda ühte kohta nii palju kuule kui mahub. Ja meie seitsmesel on teine kontseptsioon. Minul mingi kolmas, aga ma ei üritanud seda ellu viia. Ehtimise ajal olin lihtsalt ligi ja hoidsin meeleolu, mh tegin „ämma harjutust”, et las noored teevad ja mina lihtsalt lepin sellega. (Kui poeg ei saa oma mänguasju kuuse külge riputatud, siis ta ühel hetkel loobub ise ka. Ja mina pühin okkad kokku ja lohutan teda pettumuses ja tutvustan oma vaatenurka, et ongi ilma ilusam.) Peaasi, et teevad. Ja kui nad omapäi piparkooke küpsetasid, pani väiksem taignapätsi pähe ja tegi sellest endale mütsi. Ja nagu kuulda oli, pani suurem ka omale väikse pätsi pähe. Väiksemalt sai üsna palju kuivanud tainast juustest välja lõigata.
(Täiendatud. Ega see meeleolu hoidmine ole minusuguse emotsionaalse inimese jaoks nii kerge midagi kui selle kirjapandu järgi võiks arvata. Nii sugulastega kohtumised kui kodused toimetused toovad vahel esile pingeid, millega tegelemine ei ole kuigi meeldiv. Aga seda vajalikum. Nii et pühad on minu jaoks ka omamoodi tervendamise aeg - kui seda sellena võtta.)
Eks pühade teevad ka traditsioonilised toidud ja ehtimised ja kingid. Nendega tegelen ka, ja võimalikult aegsasti: kingid valmis enne novembri lõppu ja esimesed kaunistused seekord juba enne advendiaja algust. Ühel päeval kuusk sisse, siis tasapisi ja jõudumööda ehime. Iga päev midagi, sedamööda, kuidas tuju ja jaksu on. Et lapsed saaks kõigega kaasas olla ja kõike saaks teha õiges meeleolus. Sest meeleolu teeb pühad.
Kena pühadeaja lõppu ja toredat uut aastat! Rõõmu ja rahu!
TJT
teisipäev, 29. detsember 2009
Aasta kokkuvõte
Uus aasta hiilib lähemale. Algul läheb "kõlblik kuni" tähtaeg uude aastasse võipakil, siis munadel, hapukoorel ja lõpuks piimal. Aga enne, kui uus aasta päriselt käes, võiks vana kokku võtta.
Mis halbadesse asjadesse puutub, siis ma loodan siiralt, et 2009 läheb ajalukku kui sajandi kõige lastevaenulikum aasta Tallinnas. Raha võeti ära kõikjalt, mis laste elukvaliteeti puudutab: huviringid, lasteaiad, koolid, nukuteater. Ma siiralt loodan, et jäähallid ikka jäävad avatuks, aga sedasorti asutuste kättesaadavus väheneb tublisti. Ja ma loodan, et kui nüüd ehk on põhi saavutatud, siis edaspidi läheb ainult paremaks.
Kui sellistel arengutel mingeid häid tagajärgi võiks olla, siis võib-olla hakatakse enam ka laste elu sisulise kvaliteedi peale mõtlema. Just igas peres. Ehk mõeldakse eluväärtused enda jaoks läbi ja järgmised KOV valimised tulevad teistsugused. Valijate ootused on teistsugused. Ja poliitikutel tuleb võimule saamiseks nendega arvestada. Ja ehk on siis pärast järgmisi valimisi midagi teisiti. Paremini. (Nojah, sellesse ma ei usu ise ka, kuigi tahaks. Aga ma ei näe praegu muud võimalust ka, kuidas sedasorti asju oleks võimalik muuta. Ehk on see kõigest minu piiratus - et alati kuidagi saab teha kvaliteetseid huviringe kättesaadava hinnaga ka ilma KOV toeta. Aga ikka: kes maksaks siis nt logopeedidele palka?)
Mis peaks selleks juhtuma, et inimeste prioriteedid muutuksid? Kui halb peaks olema, et tekiks muutusi toimepanev igatsus teistsuguste väärtuste järele? Parem elu tuleb ikka ise endale teha, keegi seda kandikul ette ei kanna. Ja lapsed on täiesti sõltuvad täiskasvanutest.
Kuigi ma endale sooviks ka kergemaid aastaid, oli mul isiklikus elus suuremaid ja väiksemaid kordaminekuid. Meelde jäi kohtumisi merega. Aegna saarel käik. Mereteemaline laulu- ja tantsupidu.
Suur muutus leidis aset minu suhtumises kooli. Ma olen sügavalt tänulik kõige selle eest, mida meie tütar on koolis kogenud. Väga väheste eranditega on need rõõmsad ja rahulikud kogemused. Mulle meeldib, et lapsel on koju jõudes kodutööd enamasti tehtud ja õpetaja annab lastele tunnis lisatöid, et kiirematel midagi teha oleks. Ja kui vahel ongi igav, siis meisterdab ta näiteks matemaatika tunni ajal väikese (2x3 cm) raamatukese nukule, 26 lk armsaid pildikesi. Mina tundsin end kahjurina, kui ma tunni ajal kõrvalise asjaga tegelesin (aga tegelesin ikka, kes neid kodutöid oleks kodus viitsinud teha - mitte mina igatahes). Aga tema tundub selle juures rõõmus ja vaba. Ma arvan, et õpetaja lubab tal vaikselt nokitseda.
Ja neil on palju toredaid üritusi. Enne jõulupühi olidki ainult toredad asjad. Minu ajal oli enne veerandi lõppu minusugustel korralikel lastel koolis ainult üks konutamine, sellal kui teised järele vastasid. Aga minu lapsel on ühised lugemised ja piparkoogimajade võistlus jms. Elu on mõne koha pealt ikka väga teiseks läinud, pean vaatama, et oma hoiakutega ajale jalgu ei jääks.
TJT
Mis halbadesse asjadesse puutub, siis ma loodan siiralt, et 2009 läheb ajalukku kui sajandi kõige lastevaenulikum aasta Tallinnas. Raha võeti ära kõikjalt, mis laste elukvaliteeti puudutab: huviringid, lasteaiad, koolid, nukuteater. Ma siiralt loodan, et jäähallid ikka jäävad avatuks, aga sedasorti asutuste kättesaadavus väheneb tublisti. Ja ma loodan, et kui nüüd ehk on põhi saavutatud, siis edaspidi läheb ainult paremaks.
Kui sellistel arengutel mingeid häid tagajärgi võiks olla, siis võib-olla hakatakse enam ka laste elu sisulise kvaliteedi peale mõtlema. Just igas peres. Ehk mõeldakse eluväärtused enda jaoks läbi ja järgmised KOV valimised tulevad teistsugused. Valijate ootused on teistsugused. Ja poliitikutel tuleb võimule saamiseks nendega arvestada. Ja ehk on siis pärast järgmisi valimisi midagi teisiti. Paremini. (Nojah, sellesse ma ei usu ise ka, kuigi tahaks. Aga ma ei näe praegu muud võimalust ka, kuidas sedasorti asju oleks võimalik muuta. Ehk on see kõigest minu piiratus - et alati kuidagi saab teha kvaliteetseid huviringe kättesaadava hinnaga ka ilma KOV toeta. Aga ikka: kes maksaks siis nt logopeedidele palka?)
Mis peaks selleks juhtuma, et inimeste prioriteedid muutuksid? Kui halb peaks olema, et tekiks muutusi toimepanev igatsus teistsuguste väärtuste järele? Parem elu tuleb ikka ise endale teha, keegi seda kandikul ette ei kanna. Ja lapsed on täiesti sõltuvad täiskasvanutest.
Kuigi ma endale sooviks ka kergemaid aastaid, oli mul isiklikus elus suuremaid ja väiksemaid kordaminekuid. Meelde jäi kohtumisi merega. Aegna saarel käik. Mereteemaline laulu- ja tantsupidu.
Suur muutus leidis aset minu suhtumises kooli. Ma olen sügavalt tänulik kõige selle eest, mida meie tütar on koolis kogenud. Väga väheste eranditega on need rõõmsad ja rahulikud kogemused. Mulle meeldib, et lapsel on koju jõudes kodutööd enamasti tehtud ja õpetaja annab lastele tunnis lisatöid, et kiirematel midagi teha oleks. Ja kui vahel ongi igav, siis meisterdab ta näiteks matemaatika tunni ajal väikese (2x3 cm) raamatukese nukule, 26 lk armsaid pildikesi. Mina tundsin end kahjurina, kui ma tunni ajal kõrvalise asjaga tegelesin (aga tegelesin ikka, kes neid kodutöid oleks kodus viitsinud teha - mitte mina igatahes). Aga tema tundub selle juures rõõmus ja vaba. Ma arvan, et õpetaja lubab tal vaikselt nokitseda.
Ja neil on palju toredaid üritusi. Enne jõulupühi olidki ainult toredad asjad. Minu ajal oli enne veerandi lõppu minusugustel korralikel lastel koolis ainult üks konutamine, sellal kui teised järele vastasid. Aga minu lapsel on ühised lugemised ja piparkoogimajade võistlus jms. Elu on mõne koha pealt ikka väga teiseks läinud, pean vaatama, et oma hoiakutega ajale jalgu ei jääks.
TJT
reede, 18. detsember 2009
Lapse arendamisest kokkuvõtlikult
Ma olen siin blogis vähehaaval ikka esitanud oma seisukohti laste arendamisest. Tiiu Kuurme vaimustav artikkel annab hea põhjuse sellest kokkuvõtet teha. Et mis on lapse arendamisel seda väärt ja mis nagu mitte. Eks igaüks muidugi tee nii, nagu targemaks peab. Nagu Kuurme ütleb, on meil lastekasvatamine sisemise tarkuse asi. Igal vanemal on justkui... mingi teadmine.
Mis on minu meelest oluline nt laste kooliküpsuse saavutamisel (hilisemast on ka veel vara rääkida)?
Esimesel eluaastal tundus mulle oluline olla lapsega koos. Ma ei tahtnud lapse juurest ära olla (mingi hormonaalne värk). Kuna meie esimene laps oli väga rahutu, siis me võimlesime temaga hästi palju. Vähemalt aitas minul lapsega süsteemne tegelemine rahu ja selgust hoida. Ma käisin temaga natuke beebikoolis ka, massaaži ja võimlemist õppimas. Ujulas tundis ta end väga halvasti, sinna jõudsime alles lapse kolmandal eluaastal. Ainus võimalus teda ärkvelolekul omaette olema saada oli parkida tema vanker kuhugi puu alla. Puude võrasid uuris ta keskendunult tunde (no umbes tunni päevas, kui täpne olla; aga hiljem tuli selleks ikka jalutada selle tunni - ja ta keeldus siis ka uinumast, sest lihtsalt puuvõrad pakkusid talle tohutut huvi; aga pärast tunniajalist liikuvate puuvõrade keskendunud jälgimist ta siiski uinus).
Teisest eluaastast, kohe kui jalad alla said, keeldus ta aga kärusõidust ja puude jälgimine jäi ära. Sealtmaalt ma vaatasin, et lapsel oleks midagi sõrmitseda. Soojal ajal käisime liivakastis, külmal ajal mängis ta liivaga vahel toas. Ja ainus võimalus nt telefoniga rääkida oli anda talle kätte tükk voolimisainet. Meil oli neid palju ja erinevaid ja pooleteistaastaselt oli tema jaoks igapäevane tegelda nt saviga tund-poolteist järjest - kui mina olin samas toas. Ma arvan, et kõik voolimistegevused, nagu ka liivaga mängimine on aju arenguks vajalikud. Aga siltide pealt sõnade õppimine ei tundu mulle oluline. Ma korra proovisin seda ka, aga tundus jama. Beebide loovustoas käisime ka mõne korra, aga minu meelest oli seal tõsine lapse ülestimuleerimine. Tegevused vahelduvad väga kiiresti, samal ajal on veel muusika taustaks mängimas. Kuidas saab nii üldse millelegi keskenduda? Ega siis lapsed keskendunudki, niisama plätserdasid. Ja pärast oli meie lapsel raskusi ümbritseva maailmaga suhestuda. Nii et palju me seal ei käinud. Aga natuke ma ikka puhkust sain. Sest meie esimene laps tahtis kogu aeg väga palju tähelepanu ja ühest inimesest seda nii palju välja ei pigista. Võimlemas käisime rohkem, aga seal ta kaasa ei teinud. Vaatas niisama. Jälle oli tegevus tema jaoks liiga kirju ja kiiresti vahelduv. Ma arvan, et ka väiksele lapsele on keskendumiseks vaja võimaldada rahu. Keskendumisoskus on meie lastel justkui endal olemas olnud, mina kahtlustan, et kui mõnel lapsel seda üldse pole, võib häda olla tema arengukeskkonnas, mis on olnud liialt kaootiline ja rahutu.
Teisest eluaastast hakkas tütar hoidjatega jääma ja nemad ka ikka tegelesid lapsega. Kes meisterdas, kes mängis mingeid mänge. Hooliva täiskasvanu tähelepanu on hea tugi väikelapse arenguks minu meelest. Mulle meeldis, et lapsega tegelevaid inimesi oli rohkem. Selles vanuses me last teleka ette ei lasknud. Mina ise ka ei vaadanud.
Kogu aeg käisime üsna palju looduses ka. Paar nädalat aastas elasime erinevates kohtades telgis. Väljas käisime palju (see oli minu puhkamiskoht, õues oli lapsel midagi uurida või tegelda, toas oli ainult minu peal kogu lootus).
Takkajärgi olen aru saanud, et laps kuulis esimestel aastatel kõnet vähevõitu. Mina olin alailma liiga väsinud, et kõnelda ja me mõistsime üksteist nagunii ilma sõnadeta. Kui laps oli kahene, läksin mina vägivallatu suhtlemise koolitusele. Et paremini oma lapsega toime tulla. Võib küll öelda, et tema mind sinna saatis. Ma ei osanud selle tundliku ja suurte tunnetega lapsega lihtsalt suhelda. Seepärast ma julgen väita, et täiskasvanu töö enda tunnetega on lapsele väga kasulik, pakkudes lapsele eeskuju ja võimalust enda tunnetega paremini toime tulla. Rääkimata sellest, kui tore asi on lapse arenguks üks tasakaalukas täiskasvanu.
Üldse kõik, mis täiskasvanu enda heaks teeb, on ühtlasi lapse heaks. Seepärast on abi väikelaste emadele minu meelest väga suur abi ka nende laste arengule. Ja abiks on ka see, kui emad enda vajadusi teadvustavad. Me vajame peale söögi, une ja rahuliku keskkonna veel paljusid asju (aga mitte vidinaid, neid me võib-olla tahame, kuid tegelikult ei vaja; tahtmisi ei peaks vajadustega segi ajama, nagu see praegu nii üldine tundub).
Kolmeaastaselt hakkas laps käima poolepäevamänguringis. Neljaselt kolm päeva nädalas lasteaias. Neljaselt said oluliseks sõbrad ja hoo sisse sotsiaalsete oskuste areng.
Ma olen pidanud alla seitsmeaastase lapse jaoks kehalist arengut kogu ülejäänud arengu aluseks (osalt kahtlemata dr. Silbaumi loengute ja raamatu "Laps" mõjul). Seepärast on kehalised tegevused meil ka põhiline premeerimisvahend olnud. Ujuma, uisutama, loodusseminek on meie esimesele lapsele olnud stiimulid, miks end kokku võtta. Igal võimalikul viisil oleme neid ronitanud ka. Mulle tundub, et lapsed tahavad seda ise ka, väga sageli lihtsalt ei lubata. Kui nt kuulata, kuidas linnapered oma lastega looduses või linnapargis käivad, siis "äramääriendärajutt" on ikka väga domineeriv minu kõrva jaoks. Meie seda ei räägi. Aga kuidas see laps siis ronima peaks, kui ta ei tohi millegi vastu puutuda?
Kõiki ohutuid katseid püüame ka lubada. See käib eelkõige meie poja kohta, kes ei vaja eriti mingit täiskasvanu abi, toimetab algusest saati väga uljalt ise. Temaga siis arutame füüsikaseaduste üle (mh ka seda, et miks mõni asi aknast välja visates kaugemale lendab kui teine). Ja ühtlasi murran endamisi pead, kuidas saaks nii, et me ei peaks tema vabadust väga palju piirama, aga ta ikka enam-vähem kuulekaks kodanikuks kasvaks. Ehk teisisõnu, kuidas selgitada möödapääsmatuid piire viisil, mis tegutsemise ja eluisu ära ei võtaks. (See on jälle täiskasvanu tundekasvatuse teema.)
Lugemaõppimisest ma olen siin aeg-ajalt kirjutanud ka. Ma olin väga selle vastu, et mu vanemad sunniks viieaastast last lugema (sest targad lapsed selles vanuses juba oskavad). Sel teemal pidasime mitu tüli maha. Praegu seitsmeselt loeb ta iga päev hea meelega vähemalt tunni muinasjuturaamatuid. Tuleb lihtsalt see aeg ära oodata.
Ja teisalt ma olen väga päri Tiiu Kuurmega, et niisama olemise aeg on ka oluline. See annab võimaluse asjadel settida, selles on hingerahu ja tasakaalu juured. Tühjusest tulevad head mõtted.
TJT
Mis on minu meelest oluline nt laste kooliküpsuse saavutamisel (hilisemast on ka veel vara rääkida)?
Esimesel eluaastal tundus mulle oluline olla lapsega koos. Ma ei tahtnud lapse juurest ära olla (mingi hormonaalne värk). Kuna meie esimene laps oli väga rahutu, siis me võimlesime temaga hästi palju. Vähemalt aitas minul lapsega süsteemne tegelemine rahu ja selgust hoida. Ma käisin temaga natuke beebikoolis ka, massaaži ja võimlemist õppimas. Ujulas tundis ta end väga halvasti, sinna jõudsime alles lapse kolmandal eluaastal. Ainus võimalus teda ärkvelolekul omaette olema saada oli parkida tema vanker kuhugi puu alla. Puude võrasid uuris ta keskendunult tunde (no umbes tunni päevas, kui täpne olla; aga hiljem tuli selleks ikka jalutada selle tunni - ja ta keeldus siis ka uinumast, sest lihtsalt puuvõrad pakkusid talle tohutut huvi; aga pärast tunniajalist liikuvate puuvõrade keskendunud jälgimist ta siiski uinus).
Teisest eluaastast, kohe kui jalad alla said, keeldus ta aga kärusõidust ja puude jälgimine jäi ära. Sealtmaalt ma vaatasin, et lapsel oleks midagi sõrmitseda. Soojal ajal käisime liivakastis, külmal ajal mängis ta liivaga vahel toas. Ja ainus võimalus nt telefoniga rääkida oli anda talle kätte tükk voolimisainet. Meil oli neid palju ja erinevaid ja pooleteistaastaselt oli tema jaoks igapäevane tegelda nt saviga tund-poolteist järjest - kui mina olin samas toas. Ma arvan, et kõik voolimistegevused, nagu ka liivaga mängimine on aju arenguks vajalikud. Aga siltide pealt sõnade õppimine ei tundu mulle oluline. Ma korra proovisin seda ka, aga tundus jama. Beebide loovustoas käisime ka mõne korra, aga minu meelest oli seal tõsine lapse ülestimuleerimine. Tegevused vahelduvad väga kiiresti, samal ajal on veel muusika taustaks mängimas. Kuidas saab nii üldse millelegi keskenduda? Ega siis lapsed keskendunudki, niisama plätserdasid. Ja pärast oli meie lapsel raskusi ümbritseva maailmaga suhestuda. Nii et palju me seal ei käinud. Aga natuke ma ikka puhkust sain. Sest meie esimene laps tahtis kogu aeg väga palju tähelepanu ja ühest inimesest seda nii palju välja ei pigista. Võimlemas käisime rohkem, aga seal ta kaasa ei teinud. Vaatas niisama. Jälle oli tegevus tema jaoks liiga kirju ja kiiresti vahelduv. Ma arvan, et ka väiksele lapsele on keskendumiseks vaja võimaldada rahu. Keskendumisoskus on meie lastel justkui endal olemas olnud, mina kahtlustan, et kui mõnel lapsel seda üldse pole, võib häda olla tema arengukeskkonnas, mis on olnud liialt kaootiline ja rahutu.
Teisest eluaastast hakkas tütar hoidjatega jääma ja nemad ka ikka tegelesid lapsega. Kes meisterdas, kes mängis mingeid mänge. Hooliva täiskasvanu tähelepanu on hea tugi väikelapse arenguks minu meelest. Mulle meeldis, et lapsega tegelevaid inimesi oli rohkem. Selles vanuses me last teleka ette ei lasknud. Mina ise ka ei vaadanud.
Kogu aeg käisime üsna palju looduses ka. Paar nädalat aastas elasime erinevates kohtades telgis. Väljas käisime palju (see oli minu puhkamiskoht, õues oli lapsel midagi uurida või tegelda, toas oli ainult minu peal kogu lootus).
Takkajärgi olen aru saanud, et laps kuulis esimestel aastatel kõnet vähevõitu. Mina olin alailma liiga väsinud, et kõnelda ja me mõistsime üksteist nagunii ilma sõnadeta. Kui laps oli kahene, läksin mina vägivallatu suhtlemise koolitusele. Et paremini oma lapsega toime tulla. Võib küll öelda, et tema mind sinna saatis. Ma ei osanud selle tundliku ja suurte tunnetega lapsega lihtsalt suhelda. Seepärast ma julgen väita, et täiskasvanu töö enda tunnetega on lapsele väga kasulik, pakkudes lapsele eeskuju ja võimalust enda tunnetega paremini toime tulla. Rääkimata sellest, kui tore asi on lapse arenguks üks tasakaalukas täiskasvanu.
Üldse kõik, mis täiskasvanu enda heaks teeb, on ühtlasi lapse heaks. Seepärast on abi väikelaste emadele minu meelest väga suur abi ka nende laste arengule. Ja abiks on ka see, kui emad enda vajadusi teadvustavad. Me vajame peale söögi, une ja rahuliku keskkonna veel paljusid asju (aga mitte vidinaid, neid me võib-olla tahame, kuid tegelikult ei vaja; tahtmisi ei peaks vajadustega segi ajama, nagu see praegu nii üldine tundub).
Kolmeaastaselt hakkas laps käima poolepäevamänguringis. Neljaselt kolm päeva nädalas lasteaias. Neljaselt said oluliseks sõbrad ja hoo sisse sotsiaalsete oskuste areng.
Ma olen pidanud alla seitsmeaastase lapse jaoks kehalist arengut kogu ülejäänud arengu aluseks (osalt kahtlemata dr. Silbaumi loengute ja raamatu "Laps" mõjul). Seepärast on kehalised tegevused meil ka põhiline premeerimisvahend olnud. Ujuma, uisutama, loodusseminek on meie esimesele lapsele olnud stiimulid, miks end kokku võtta. Igal võimalikul viisil oleme neid ronitanud ka. Mulle tundub, et lapsed tahavad seda ise ka, väga sageli lihtsalt ei lubata. Kui nt kuulata, kuidas linnapered oma lastega looduses või linnapargis käivad, siis "äramääriendärajutt" on ikka väga domineeriv minu kõrva jaoks. Meie seda ei räägi. Aga kuidas see laps siis ronima peaks, kui ta ei tohi millegi vastu puutuda?
Kõiki ohutuid katseid püüame ka lubada. See käib eelkõige meie poja kohta, kes ei vaja eriti mingit täiskasvanu abi, toimetab algusest saati väga uljalt ise. Temaga siis arutame füüsikaseaduste üle (mh ka seda, et miks mõni asi aknast välja visates kaugemale lendab kui teine). Ja ühtlasi murran endamisi pead, kuidas saaks nii, et me ei peaks tema vabadust väga palju piirama, aga ta ikka enam-vähem kuulekaks kodanikuks kasvaks. Ehk teisisõnu, kuidas selgitada möödapääsmatuid piire viisil, mis tegutsemise ja eluisu ära ei võtaks. (See on jälle täiskasvanu tundekasvatuse teema.)
Lugemaõppimisest ma olen siin aeg-ajalt kirjutanud ka. Ma olin väga selle vastu, et mu vanemad sunniks viieaastast last lugema (sest targad lapsed selles vanuses juba oskavad). Sel teemal pidasime mitu tüli maha. Praegu seitsmeselt loeb ta iga päev hea meelega vähemalt tunni muinasjuturaamatuid. Tuleb lihtsalt see aeg ära oodata.
Ja teisalt ma olen väga päri Tiiu Kuurmega, et niisama olemise aeg on ka oluline. See annab võimaluse asjadel settida, selles on hingerahu ja tasakaalu juured. Tühjusest tulevad head mõtted.
TJT
kolmapäev, 16. detsember 2009
Kes on päkapikk?
Ma olen päkapikundusega natuke hädas. Mulle tundub, et neid ei ole olemas. Päriselt. Ma kahtlustan, et päkapikud on kaupmeeste väljamõeldised. Ja ma mõneti ei usu kaupmehi, kuigi nad on kahtlemata olemas ja täiesti vajalikudki veel sealjuures. Kuidas ma saaksin siis päriselt uskuda päkapikkudesse?
Ma tean, et minult oodatakse, et ma tekitaks laste uneajal kommid aknalauale. Ja nagu aamen kirikus, igal aastal ma vähemalt korra, pigem kaks jään sellega jänni. Unustan või magan sisse. Aga kindlasti ei unusta seda lapsuke, kes esimese asjana hommikul uneseguselt aknalauda kontrollima läheb. Ja mul on siis räbal tunne. Et mis päkapikk ma õieti olengi. Tavaline inimene, kel läheb vahel midagi rappa.
Mõnel korral olen proovinud lastele päkapikuluuletusi ette lugeda. Või endamisi mingit päkapikuraamatut - kasvõi poes sirvides üldhariduse mõttes. No ei hakka külge. Täielik tühjus.
Inglite ja haldjatega on ikka täitsa teine lugu. Inglid on valguseolendid ja haldjad loodusevaimud. Olgu neil siis keha või mitte, aga nad on päriselt ja minu jaoks kogetaval viisil olemas. Kuigi neil ilmselt pole maises mõttes keha ja sellega ka paljude jaoks muid olemasolemise tunnuseid. See mind ei sega. Nendega on võimalik suhelda ja see loeb. Päkapikkudega ma suhelda ei oska. Võib-olla sellepärast, et ma ei usu neisse. Olgu neil legend kuitahes ilus. Aga ma ei suuda seda legendi ka enda jaoks põhjapanevalt selgeks teha. Ma kahtlustan, et see on kõik üks kaupmeeste väljamõeldis.
Aga samas on päkapikud ikkagi väga olemas meie väiksema lapse jaoks, kes neid liigutava järjekindlusega joonistab. Hiigelsuure mütsiga ja rohkete kingikottidega. Ta lausa õppis käsi joonistama selleks tarbeks. Kõrval on alati porgandikujulise tüvega kuusepuu, vahel ehetega kaunistatud. Vahel on mõni täheke kõrval säramas.
Tipp Ja Täpp
Ma tean, et minult oodatakse, et ma tekitaks laste uneajal kommid aknalauale. Ja nagu aamen kirikus, igal aastal ma vähemalt korra, pigem kaks jään sellega jänni. Unustan või magan sisse. Aga kindlasti ei unusta seda lapsuke, kes esimese asjana hommikul uneseguselt aknalauda kontrollima läheb. Ja mul on siis räbal tunne. Et mis päkapikk ma õieti olengi. Tavaline inimene, kel läheb vahel midagi rappa.
Mõnel korral olen proovinud lastele päkapikuluuletusi ette lugeda. Või endamisi mingit päkapikuraamatut - kasvõi poes sirvides üldhariduse mõttes. No ei hakka külge. Täielik tühjus.
Inglite ja haldjatega on ikka täitsa teine lugu. Inglid on valguseolendid ja haldjad loodusevaimud. Olgu neil siis keha või mitte, aga nad on päriselt ja minu jaoks kogetaval viisil olemas. Kuigi neil ilmselt pole maises mõttes keha ja sellega ka paljude jaoks muid olemasolemise tunnuseid. See mind ei sega. Nendega on võimalik suhelda ja see loeb. Päkapikkudega ma suhelda ei oska. Võib-olla sellepärast, et ma ei usu neisse. Olgu neil legend kuitahes ilus. Aga ma ei suuda seda legendi ka enda jaoks põhjapanevalt selgeks teha. Ma kahtlustan, et see on kõik üks kaupmeeste väljamõeldis.
Aga samas on päkapikud ikkagi väga olemas meie väiksema lapse jaoks, kes neid liigutava järjekindlusega joonistab. Hiigelsuure mütsiga ja rohkete kingikottidega. Ta lausa õppis käsi joonistama selleks tarbeks. Kõrval on alati porgandikujulise tüvega kuusepuu, vahel ehetega kaunistatud. Vahel on mõni täheke kõrval säramas.
Tipp Ja Täpp
esmaspäev, 14. detsember 2009
Minu paradiis
Lapsed läksid eile vanavanematega välja. Ja mina võtsin raamatu ja hakkasin lugema. Tõnu Õnnepalu "Paradiisi" (Paradiis on mh küla Hiiumaa tagumises servas, kus Õnnepalu tosinkond aastat elas). Vahepeal sõin kõhu kooki täis (võist ja speltast põhi ja punastest sõstardest ja hapukoorest kate, nagu suvel). Jõin teed, vaatasin langevat lund ja lugesin. Kui hämardus, vaatasin lihtsalt punast küünalt aknalaual ja õues sadavat lund ja lumiseid puid ja hämardumist. Tunne, nagu oleks pensionil. Kohe ei peagi midagi tegema.
Seda raamatut just nii peabki lugema. Et on vähemalt tunne, nagu oleks lõpmata palju aega. Et jõuaks kõik need kujundid ükshaaval ja korraga läbi elada, pildid üle vaadata. Tunnetada. Sisse ja välja hingata. Ehk haistagi. Siis saab küll kogemuse võrra rikkamaks, enda ja kirjaniku kogemuse võrra. Mina sain. Ma sain oma vanad läbielatud tunded ka läbi tuulata. Mõned ikka. Ja selgust "Paradiisi" selgusest ja rahu tema rahust.
Õhtul lugesin "Paradiisi" lapsele ette. Tükk aega lugesin. Mulle õudsalt meeldib talle lugeda - neid raamatuid, mis mulle meeldivad. Talle meeldib see raamat ka. Ükskord ma lugesin talle pool tundi "Paradiisi" ja see meeldis talle rohkem kui "Jääaeg", mida ta oli isaga vaadanud. Rändasime lugedes läbi selle Hiiumaa küla ja kirjaniku hinge valguste ja hämaruste. Mõnus oli koos olla.
Reedel vaatasime telekast "Meeletut". See Rain Simmuliga film, natuke sarnasel teemal. Kuidagi mõnus on lapsega koos neid asju teha, jagamise tunne. See on meil uus asi, et ta minu raamatutest juba aru saab. Ja talle vist meeldib natuke suur olla. Või mine tea, mida see laps sellest raamatust võiks saada.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 5. detsember 2009
Energia määrab kõik
Sisemised jõuvarud määravad elukvaliteedi, mida see kellegi jaoks ka ei tähendaks.
Haiguse ajal oli mul võimalik jälgida, kuidas suhted peres muutusid. Eks ikka kehvemaks. Kriitilisele hulgale vajalikest asjadest ei jagunud piisavalt hoolivat tähelepanu ja tumedad käitumised said jõudu. Lapsed hakkasid omavahel naaksuma. Nende omavaheline suhtluskultuur kukkus mõne kuuga tublisti allapoole. Kui varem domineeris loov suhtlemine, siis nüüd sai valdavaks kraaksumine, käskimine-keelamine ja jõuga nt asja äravõtmine, aga ka lõhkumine ja kiusamine. Eks minu eeskuju olnud ka selline. Polnud piisavalt jõudu, et vaadelda, uurida põhjusi, selgitada vajadusi. Selle asemele tuli käsk olla sõbralik. Ja see ei toiminud sugugi. Selle väljenduseks hakkasid lapsed hoopis üksteist käsutama ja ärritusid kergesti. No ootuspärane tulemus muidugi, kui nii võtta.
Mõni aeg tagasi küsisin ma selle blogi lugejatelt, miks väikse lapse ema peaks tööle minema. Ja enamik vastas, et ega ei peagi. Ma siiamaale olen selle üle järele mõelnud. Et kas tõesti võibki olla, et ei peagi. See on mulle lihtsalt nii suur uudis (kuigi mina olin ka üks neist vastanuist). Minu kõrvade vahel on ikka selge teadmine, et kui tööealine inimene ei tööta, siis ta on luuuuuuuseeeeer. Ja see on väga kole.
Aga samas tundub nii väärtuslikuna see võimalus end suuremalt jaolt kodus hoida - kui aitab säästa energiat kõigi kasvueas olulisemate küsimuste lahendamiseks. Pärast, kui lapsed suured, on juba hilja, siis väntavad lapsed edasi sama oravaratast, mis kaduvad põlvkonnad enne neid. Ja kellelgi pole aega küsida, kas võiks ehk midagi teha teistmoodi. Mõtisklemiseks enam energiat pole, ammugi selleks, et muudatusi ellu viia. Sest energia määrab kõik.
Jääb üle ainult uskuda, et mul on piisav hulk jõudu, teadmist ja armastust teha paremaid valikuid ja anda elu edasi heledamana kui see, mis mulle on antud. Ja ikkagi kaasneb sellega uskumatult suur pingutus.
TJT
Haiguse ajal oli mul võimalik jälgida, kuidas suhted peres muutusid. Eks ikka kehvemaks. Kriitilisele hulgale vajalikest asjadest ei jagunud piisavalt hoolivat tähelepanu ja tumedad käitumised said jõudu. Lapsed hakkasid omavahel naaksuma. Nende omavaheline suhtluskultuur kukkus mõne kuuga tublisti allapoole. Kui varem domineeris loov suhtlemine, siis nüüd sai valdavaks kraaksumine, käskimine-keelamine ja jõuga nt asja äravõtmine, aga ka lõhkumine ja kiusamine. Eks minu eeskuju olnud ka selline. Polnud piisavalt jõudu, et vaadelda, uurida põhjusi, selgitada vajadusi. Selle asemele tuli käsk olla sõbralik. Ja see ei toiminud sugugi. Selle väljenduseks hakkasid lapsed hoopis üksteist käsutama ja ärritusid kergesti. No ootuspärane tulemus muidugi, kui nii võtta.
Mõni aeg tagasi küsisin ma selle blogi lugejatelt, miks väikse lapse ema peaks tööle minema. Ja enamik vastas, et ega ei peagi. Ma siiamaale olen selle üle järele mõelnud. Et kas tõesti võibki olla, et ei peagi. See on mulle lihtsalt nii suur uudis (kuigi mina olin ka üks neist vastanuist). Minu kõrvade vahel on ikka selge teadmine, et kui tööealine inimene ei tööta, siis ta on luuuuuuuseeeeer. Ja see on väga kole.
Aga samas tundub nii väärtuslikuna see võimalus end suuremalt jaolt kodus hoida - kui aitab säästa energiat kõigi kasvueas olulisemate küsimuste lahendamiseks. Pärast, kui lapsed suured, on juba hilja, siis väntavad lapsed edasi sama oravaratast, mis kaduvad põlvkonnad enne neid. Ja kellelgi pole aega küsida, kas võiks ehk midagi teha teistmoodi. Mõtisklemiseks enam energiat pole, ammugi selleks, et muudatusi ellu viia. Sest energia määrab kõik.
Jääb üle ainult uskuda, et mul on piisav hulk jõudu, teadmist ja armastust teha paremaid valikuid ja anda elu edasi heledamana kui see, mis mulle on antud. Ja ikkagi kaasneb sellega uskumatult suur pingutus.
TJT
kolmapäev, 2. detsember 2009
Losakil
Natuke tõbised oleme ja losakil. Ja see on omamoodi mõnus. Mulle on tegelt alati meeldinud haige olla. Tervena ma ju ei luba endale ometigi sedasorti lihtsaid lõbustusi ja täielikku mittetegemist, aga haigena tohib. Nii ma olen detsembris hea meelega losakil. Just detsembris mul puudub sageli igasugu tahtlus asjalikuks tegevuseks, paremal juhul võib natuke mõnuleda (väga kole, et paljudes asutustes peavad just naised veel siis ka piduüritusi korraldama). Praegu ma olen nii haige, et ei viitsi isegi korrektselt kirjutada. Et tegelikult mulle on meeldinud haige olla. See korralikkus ja püüdlikkus tüütab mind ikka aeg-ajalt ära ka.
Kui pea on liiga paks, et heledamate tegevustega tegelda, vaatame hunnikus internetist mingit tilu-lilu. Süüa eriti ei tee (heeringale hapukoore ja sibula peale panemine vist ei ole ikka söögitegemine?). Ei korista. Üldse midagi asjalikku ei tee. Muu püüdlikult arengulise elu foonil kena vaheldus. Ja tüütab varsti ära ka.
Siis hakkan jälle oma tervistavate segudega pihta. Ei jaksa enam kaua haigustele vastu panna, nagu Kunksmoor selle kohta ütles. Või on see mingi edufriikluse väljendus?
[Lastevabal hetkel käisin ikka igaks juhuks kontrollimas, kas jõulukinke ikka jagub kõigile. Ja et kas kõik on üles leitavad. Leidusid ja peaks nagu jaguma, nii et selle poolest võib loselda. Ja piparkooke tegi meil tütreke oma sõbrannaga, mulle jäi ainult kätteandmise ja koristamise vaev :-)]
TJT
Kui pea on liiga paks, et heledamate tegevustega tegelda, vaatame hunnikus internetist mingit tilu-lilu. Süüa eriti ei tee (heeringale hapukoore ja sibula peale panemine vist ei ole ikka söögitegemine?). Ei korista. Üldse midagi asjalikku ei tee. Muu püüdlikult arengulise elu foonil kena vaheldus. Ja tüütab varsti ära ka.
Siis hakkan jälle oma tervistavate segudega pihta. Ei jaksa enam kaua haigustele vastu panna, nagu Kunksmoor selle kohta ütles. Või on see mingi edufriikluse väljendus?
[Lastevabal hetkel käisin ikka igaks juhuks kontrollimas, kas jõulukinke ikka jagub kõigile. Ja et kas kõik on üles leitavad. Leidusid ja peaks nagu jaguma, nii et selle poolest võib loselda. Ja piparkooke tegi meil tütreke oma sõbrannaga, mulle jäi ainult kätteandmise ja koristamise vaev :-)]
TJT
teisipäev, 24. november 2009
Kirik keset küla
Mõni vahel ikka ütleb mulle, et ma teen endale selle lapsepidamisega hirmsaste tüli. Nt siis, kui ma üritan kõigile seda sööki pakkuda, mis neile sobib ja mida nad vajavad*. Ja vahel on sellest tõesti hirmsasti tüli ja tagajärg eriti rõõmu ei tee. Aga on ka paremaid päevi, mil õnnestub pere nii ära toita, et kõigil tuju hää ja kõht täis.
Näiteks täna lõunaks tegin hakklihakastet kartuliga ja õhtuks tahtsid lapsed makarone juustuga. Neile meelepärane menüü, mis minu üsna nälga jätaks. Aga seekord tegin endale ühe tomatisupileiutise (palju tänu inspireerijale!) ja jätsin hakklihakastme ja juustu puutumata. Tomatisupileiutis on inspireeritud gazpachost ja käib nii, et saumikseriga purustatakse tomat ja (hapu)kurk tomatimahlas (Salvestil on üks porgandipüree ja paprikaga mehu, mis minu meelest väga hästi sobis) ja maitsestatakse oliiviõli (mulle meeldib arbequina) ja piprakastmega. Ja sinna vedela sisse ma uputasin lõunal hea hulga mungoa ja lutserniidusid, sooja kartulit sõin kõrvale. Õhtul panin natuke spagette sisse ja peale jälle palju idusid ja natuke rohelisi oliive. Jube ilus ja maitsev. Ja nii tervislik, et hoidke alt!
Ja kui idud juba laual, siis söövad lapsed ka. Lõunal kaunistasin lutserniidudega tomatisalatit ja õhtul tegi tütar omale spagetitordi: kaunistas oma taldriku tomati ning lutserni- ja rohelise läätse idudega. Uhke sai. Maitseks kõva laabijuust ja pesto. Mõlemad jäime väga rahule.
Idandid on mu pimeda aja toit. Minu meelest kõige odavam, kõige lihtsam teha ja vist ületamatult tervislik ka. Ainus viis talvel midagi elusat süüa. Ja me sööme neid talve jooksul vist paar ämbritäit ära (sellest paari supilusika jutust mina aru ei saa, meil pole küll midagi juhtunud, kui rohkem sööme). Ise idutamine on väga lihtne. Vaja ainult pooleks ööpäevaks likku panna, siis umbes viis korda päevas loputada (kraanivee ja heade soovidega) ja pärast jahedas hoida. Hoian neid algul pimedas köögikapis ja pärast sahvris. Ja loputan alati enne söömist, sest seal võib hallitusseeni kasvama hakata. Aga lutserni, mungoa, rohelise läätse ja rohelise hernega mul probleeme pole olnud. Seda olen ka märganud, et idusid süües ei teki rämpstoidu isu. Viimane kõneleb vist sellest, et organismil on mingit ainet puudu. Ja meie lemmikidud muutuvad aja jooksul. Vahel meeldib üks, siis teine. Lisan idusid kõigile soolastele toitudele, ka leivakatteks ja söön paljalt vahepalaks või siis, kui ei viitsi üksi olles süüa teha. Ja siis, kui jõud kulub mingite hingeasjadega sügavuti tegelemisega väga ära.
* Aga mis mul üle jääb, kui mu söömiseelistused on nii mittestandardsed ja lapsed on küll äärmiselt avatud uusi maitseid proovima, aga mõni asi neile siiski ei meeldi või ei sobi. Ja teisalt ma võin ju teha neile hakklihakastet, kui see neid rõõmustab, aga ise ma seda süüa küll ei taha. Selles mõttes mulle meeldib kokk olla, et saab seda süüa teha, mis endale sobib, aga pereema peab ühtlasi pere ka ära toitma.
TJT
Näiteks täna lõunaks tegin hakklihakastet kartuliga ja õhtuks tahtsid lapsed makarone juustuga. Neile meelepärane menüü, mis minu üsna nälga jätaks. Aga seekord tegin endale ühe tomatisupileiutise (palju tänu inspireerijale!) ja jätsin hakklihakastme ja juustu puutumata. Tomatisupileiutis on inspireeritud gazpachost ja käib nii, et saumikseriga purustatakse tomat ja (hapu)kurk tomatimahlas (Salvestil on üks porgandipüree ja paprikaga mehu, mis minu meelest väga hästi sobis) ja maitsestatakse oliiviõli (mulle meeldib arbequina) ja piprakastmega. Ja sinna vedela sisse ma uputasin lõunal hea hulga mungoa ja lutserniidusid, sooja kartulit sõin kõrvale. Õhtul panin natuke spagette sisse ja peale jälle palju idusid ja natuke rohelisi oliive. Jube ilus ja maitsev. Ja nii tervislik, et hoidke alt!
Ja kui idud juba laual, siis söövad lapsed ka. Lõunal kaunistasin lutserniidudega tomatisalatit ja õhtul tegi tütar omale spagetitordi: kaunistas oma taldriku tomati ning lutserni- ja rohelise läätse idudega. Uhke sai. Maitseks kõva laabijuust ja pesto. Mõlemad jäime väga rahule.
Idandid on mu pimeda aja toit. Minu meelest kõige odavam, kõige lihtsam teha ja vist ületamatult tervislik ka. Ainus viis talvel midagi elusat süüa. Ja me sööme neid talve jooksul vist paar ämbritäit ära (sellest paari supilusika jutust mina aru ei saa, meil pole küll midagi juhtunud, kui rohkem sööme). Ise idutamine on väga lihtne. Vaja ainult pooleks ööpäevaks likku panna, siis umbes viis korda päevas loputada (kraanivee ja heade soovidega) ja pärast jahedas hoida. Hoian neid algul pimedas köögikapis ja pärast sahvris. Ja loputan alati enne söömist, sest seal võib hallitusseeni kasvama hakata. Aga lutserni, mungoa, rohelise läätse ja rohelise hernega mul probleeme pole olnud. Seda olen ka märganud, et idusid süües ei teki rämpstoidu isu. Viimane kõneleb vist sellest, et organismil on mingit ainet puudu. Ja meie lemmikidud muutuvad aja jooksul. Vahel meeldib üks, siis teine. Lisan idusid kõigile soolastele toitudele, ka leivakatteks ja söön paljalt vahepalaks või siis, kui ei viitsi üksi olles süüa teha. Ja siis, kui jõud kulub mingite hingeasjadega sügavuti tegelemisega väga ära.
* Aga mis mul üle jääb, kui mu söömiseelistused on nii mittestandardsed ja lapsed on küll äärmiselt avatud uusi maitseid proovima, aga mõni asi neile siiski ei meeldi või ei sobi. Ja teisalt ma võin ju teha neile hakklihakastet, kui see neid rõõmustab, aga ise ma seda süüa küll ei taha. Selles mõttes mulle meeldib kokk olla, et saab seda süüa teha, mis endale sobib, aga pereema peab ühtlasi pere ka ära toitma.
TJT
pühapäev, 22. november 2009
Jumala kirik ohus
Meil oli teise lapse sünnini tavaks igal laupäeval kusagil looduses käia. Peagu igal aastaajal ja peagu iga ilmaga. Laupäeva hommik on iseenesest ju kodu koristamise aeg, aga mina kolisin koristamise muile päevadele/õhtutele. See looduseskäimine oli minu jaoks tähtis hingekoristamise päev ja seda ei saanud töine inimene sageli muil aegadel toimetada. Ja pühapäevani lihtsalt polnud võimalik kõigi inimlike pingete maandamisega oodata – pealegi peaks mõni päev ikka puhkamiseks ka olema.
Looduses käimine on minu jaoks tähtis siiamaale. Loodus on ainus jumala loodud kirik terves maailmas, kõik ülejäänud on inimeste tehtud ja natuke vähem täiuslikud. Ja mitte ainult mina ei pea looduses puhkamist oluliseks (nt siin blogis küsitlusele vastanuist üle poole arvab, et nende lapsel peaks olema rohkem võimalust looduses olla). Loodusturism on eestlaste jaoks tavaline vaba aja veetmise viis – peagu palverännak – paljud tahavad kohtuda mägede või ookeaniga või kogeda mingeid erilisi looduskohti. Loodusretk on tänapäeva linlase retk jumala ja iseenda juurde. Seepärast ma natuke mõistan neid inimesi, kes sõidavad nädalaks kuhugi sooja mere äärde liiva peale lebama. See on nende inimeste viis loodusega kohtuda – kui väheteadlik see kohtumine ka poleks. Ja just looduse kaudu on eestlased ka jumalaga suhelnud. Kui ainult sõnade tähendusi vaadata, siis kas pole nii, et loodus on looja looming? Või religioossemas variandis Loodus on Looja Looming.
Looduse abil on minu meelest võimalik inimkeskkonnast tulev pahameel ja negatiivsed tunded muuta millekski heaks ja ilusaks. Ja mida rohkem inimesi, seda rohkem on ka pingeid. Seepärast on linnade sees ja ümber eriti tähtis kõiksugu rohealade olemasolu. Näiteks eile käisime korraks Pääsküla rabas jalutamas. Seal on nüüd uhke loodusõpperada. Kevadel valmis ilus vaatetorn, kuhu pääseb kasvõi karkudega. Praegu on puudealune võsast ja mahakukkunud okstest puhastatud ja rohetav samblavaip paitab silma. Tee läheb üle puhastatud kallastega allika. Nii puhtaid ja heas korras loodusparke just ülearu ei ole. Ja lõpuks ometi on meil ka laudteed, mis võimaldavad enam-vähem puhta ja kuivana ka märjemat raba ületada. Kas tõesti kõik see pingutus lastakse tuulde?
Parklas olid puude küljes, et sinna tahetakse nüüd maju ehitama hakata. Tundub uskumatu, et just äsja korda saanud roheala, mis on linnaliinibussiga saavutatavas läheduses (lähedal on busside nr 5 ja 33 lõpppeatus) võidaks linlaste jaoks jälle ära kaotada. Meenub 17. novembri artikkel Eesti Päevalehest, kus meie linnaosapealik Vakra ütles, et midagi pole veel kindlat ja otsustatakse hiljem ja tema üldse midagi ei tea. Ja nagu vanemad kodanikud mäletavad, pärast on hilja. Tuleval reedel on arutelu (vt info Tallinna kodulehelt). Siis otsustelu.
Selline suur ja uhke ja heas korras linnapark on koht, kus koolilapsed ja lasteaialapsed peaksid matkamas käima. Meie poeg on oma lasteaiaga juba käinudki. Tore oli, kuigi ilm oli vastu: tuuline ja vihma sadas. Peaasi, et lapsed said loodusega kohtuda. Eilegi oli vihmasel novembripäeval jalutajaid üksjagu.
Kelle pime mõte see küll oli kaaluda sinna eramajaehitust?
Linnaloodus peaks ikka kõigile kasutada olema.
TJT
Looduses käimine on minu jaoks tähtis siiamaale. Loodus on ainus jumala loodud kirik terves maailmas, kõik ülejäänud on inimeste tehtud ja natuke vähem täiuslikud. Ja mitte ainult mina ei pea looduses puhkamist oluliseks (nt siin blogis küsitlusele vastanuist üle poole arvab, et nende lapsel peaks olema rohkem võimalust looduses olla). Loodusturism on eestlaste jaoks tavaline vaba aja veetmise viis – peagu palverännak – paljud tahavad kohtuda mägede või ookeaniga või kogeda mingeid erilisi looduskohti. Loodusretk on tänapäeva linlase retk jumala ja iseenda juurde. Seepärast ma natuke mõistan neid inimesi, kes sõidavad nädalaks kuhugi sooja mere äärde liiva peale lebama. See on nende inimeste viis loodusega kohtuda – kui väheteadlik see kohtumine ka poleks. Ja just looduse kaudu on eestlased ka jumalaga suhelnud. Kui ainult sõnade tähendusi vaadata, siis kas pole nii, et loodus on looja looming? Või religioossemas variandis Loodus on Looja Looming.
Looduse abil on minu meelest võimalik inimkeskkonnast tulev pahameel ja negatiivsed tunded muuta millekski heaks ja ilusaks. Ja mida rohkem inimesi, seda rohkem on ka pingeid. Seepärast on linnade sees ja ümber eriti tähtis kõiksugu rohealade olemasolu. Näiteks eile käisime korraks Pääsküla rabas jalutamas. Seal on nüüd uhke loodusõpperada. Kevadel valmis ilus vaatetorn, kuhu pääseb kasvõi karkudega. Praegu on puudealune võsast ja mahakukkunud okstest puhastatud ja rohetav samblavaip paitab silma. Tee läheb üle puhastatud kallastega allika. Nii puhtaid ja heas korras loodusparke just ülearu ei ole. Ja lõpuks ometi on meil ka laudteed, mis võimaldavad enam-vähem puhta ja kuivana ka märjemat raba ületada. Kas tõesti kõik see pingutus lastakse tuulde?
Parklas olid puude küljes, et sinna tahetakse nüüd maju ehitama hakata. Tundub uskumatu, et just äsja korda saanud roheala, mis on linnaliinibussiga saavutatavas läheduses (lähedal on busside nr 5 ja 33 lõpppeatus) võidaks linlaste jaoks jälle ära kaotada. Meenub 17. novembri artikkel Eesti Päevalehest, kus meie linnaosapealik Vakra ütles, et midagi pole veel kindlat ja otsustatakse hiljem ja tema üldse midagi ei tea. Ja nagu vanemad kodanikud mäletavad, pärast on hilja. Tuleval reedel on arutelu (vt info Tallinna kodulehelt). Siis otsustelu.
Selline suur ja uhke ja heas korras linnapark on koht, kus koolilapsed ja lasteaialapsed peaksid matkamas käima. Meie poeg on oma lasteaiaga juba käinudki. Tore oli, kuigi ilm oli vastu: tuuline ja vihma sadas. Peaasi, et lapsed said loodusega kohtuda. Eilegi oli vihmasel novembripäeval jalutajaid üksjagu.
Kelle pime mõte see küll oli kaaluda sinna eramajaehitust?
Linnaloodus peaks ikka kõigile kasutada olema.
TJT
reede, 20. november 2009
Soojust ja valgust
Täna nõudis poeg jõulukaunistusi. Hakkasime siis koristama, mis tema jaoks muidugi liiga kaua aega võttis ja minu jaoks vajalikule tasemele ei jõudnud, aga kuhugile tuleb see kokkulepe teha ja lõpuks võis elektrilambid üles panna. Lapsed riputasid kodus innukalt kõik kuusekaunistused kuhugi rippuma ja sekka muid käepäraseid vidinaid ka (nt mänguhobune uksekäepidemele, suur punane muna kaelas). Kõik kapinupud ja ukselingid said ära tähistatud. Pärast ma siis käisin ja korjasin õrnemad ära, need, mis kindlasti varsti katki läheks.
Mulle ka jõuluvalgustus meeldib. Selline, mis ei plingi. Pimedal ajal on kena, kui kogu aeg on hämar valgus toas. Mõni aasta ma olen selle pärast suurtes poodides käinud, et oleks palju valgust. Kodu on kuidagi nii väike, et sinna lihtsalt nii palju valgust ei mahu. Muidugi on see enesepettus, aga kui see meele rõõmsamaks teeb, siis võib ju petta.
Sellest ajast peale, kui suurem laps peab kooliminekuks hämaras tõusma, olen talle ärkamisel küünla akna peale pannud. Et oleks mingi valgus. Ja me sööme ka sügise hakust alates sageli küünla paistel. Ja mõni päev teen kaks korda ahjutoitu. Justkui saaks niimoodi rohkem sooja krae vahele.
Ja vahel keedan soojendavatest vürtsidest leent, mida vähehaaval mahla või muu tee sisse valada. Ja neid vürtse satub muu toidu sisse ka sagedamini. Ja tee ei maitse kunagi paremini kui hingedeajal.
Põhiline on muidugi leida seda soojust ja valgust endast ja inimestest enda ümber. See teeb praeguse aja tõeliselt rõõmsaks ja mõnusaks, sest inimeste heleduse vastu ei saa ükski novembrivihm.
Tipp Ja Täpp
Mulle ka jõuluvalgustus meeldib. Selline, mis ei plingi. Pimedal ajal on kena, kui kogu aeg on hämar valgus toas. Mõni aasta ma olen selle pärast suurtes poodides käinud, et oleks palju valgust. Kodu on kuidagi nii väike, et sinna lihtsalt nii palju valgust ei mahu. Muidugi on see enesepettus, aga kui see meele rõõmsamaks teeb, siis võib ju petta.
Sellest ajast peale, kui suurem laps peab kooliminekuks hämaras tõusma, olen talle ärkamisel küünla akna peale pannud. Et oleks mingi valgus. Ja me sööme ka sügise hakust alates sageli küünla paistel. Ja mõni päev teen kaks korda ahjutoitu. Justkui saaks niimoodi rohkem sooja krae vahele.
Ja vahel keedan soojendavatest vürtsidest leent, mida vähehaaval mahla või muu tee sisse valada. Ja neid vürtse satub muu toidu sisse ka sagedamini. Ja tee ei maitse kunagi paremini kui hingedeajal.
Põhiline on muidugi leida seda soojust ja valgust endast ja inimestest enda ümber. See teeb praeguse aja tõeliselt rõõmsaks ja mõnusaks, sest inimeste heleduse vastu ei saa ükski novembrivihm.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 14. november 2009
Munev kukk ja taksikass
Paar päeva tagasi joonistas poeg ilusa kana, munad kõhus ("see suur muna on õde ja see väike muna olen mina"), aga nimetas selle siis kukeks ümber ja tegi talle pika saba ja eriti uhke harja. Õde arvas selle peale, et see on paabulind.
Täna mängis poeg, et ta on isakotkas ja tegi endale teki alla pesa. N-ö läks muru alla. Kaevas endale koopa ja pani muru peale. Tahtis mõnusasti muru all olla see isakotkas, aga hiired tulid segama – õe käed, kes teda kõdistama tükkisid. Isakotkas oli hiirtega hädas. Tuletasin talle meelde, et kotkad ju söövad hiiri ja sellest murest peaks kergesti lahti saama. Selle peale ütles ta, äh, ma olen parem taksikass.
Nii nad meil mängivad. Ja mina ühelt poolt naudin poja loovust ja põnevaid üllatavaid kujundeid, teiselt poolt jälle... hm. Ühel päeval tuleb kindlasti keegi ja ütleb, et kuidas sa siis ei tea, et isaslindudel pole mune kõhus ja kõik need teised asjad. Mina ütlen neid asju natuke ka, aga mulle sobib, et nad niimoodi mängivad. Et vähemalt mängus võib kõik olla võimalik. Tal on veel nii vähe aega jäänud neid mänge mängida, enne kui päriselu asjalikkuse terror tast üle sõidab – nagu meist kõigist. Teaduslik põhjendatus ikka ennekõike?
Tegelikult me tahaksime lennata ja oma unistusi teoks teha, aga selleks peab kõigepealt neisse uskuma.
TJT
Täna mängis poeg, et ta on isakotkas ja tegi endale teki alla pesa. N-ö läks muru alla. Kaevas endale koopa ja pani muru peale. Tahtis mõnusasti muru all olla see isakotkas, aga hiired tulid segama – õe käed, kes teda kõdistama tükkisid. Isakotkas oli hiirtega hädas. Tuletasin talle meelde, et kotkad ju söövad hiiri ja sellest murest peaks kergesti lahti saama. Selle peale ütles ta, äh, ma olen parem taksikass.
Nii nad meil mängivad. Ja mina ühelt poolt naudin poja loovust ja põnevaid üllatavaid kujundeid, teiselt poolt jälle... hm. Ühel päeval tuleb kindlasti keegi ja ütleb, et kuidas sa siis ei tea, et isaslindudel pole mune kõhus ja kõik need teised asjad. Mina ütlen neid asju natuke ka, aga mulle sobib, et nad niimoodi mängivad. Et vähemalt mängus võib kõik olla võimalik. Tal on veel nii vähe aega jäänud neid mänge mängida, enne kui päriselu asjalikkuse terror tast üle sõidab – nagu meist kõigist. Teaduslik põhjendatus ikka ennekõike?
Tegelikult me tahaksime lennata ja oma unistusi teoks teha, aga selleks peab kõigepealt neisse uskuma.
TJT
teisipäev, 10. november 2009
Koosloomise keskus
Indigoaalase blogis oli haarav sissekanne sellest, mida kirjutaja teeks, kui saaks kolm miljardit eurot. Võtsin selle mõtte endasse, et mida mina teeks. Esimene asi oleks võib-olla jah võtta lapsehoidja, kokk ja koristaja, sest selle raha kasutamise kõrvalt mul nende tööde jaoks eriti aega ei oleks. Aga mida edasi? Minu jaoks on valus koht lasteaednike palgad ja lasteaedade olukord, aga kui ma annaks selle raha õpetajate palkadeks, oleks see mõne aja pärast otsas, nagu ka kuus või kaksteist miljardit eurot ja elu ei läheks sellest märkimisväärselt paremaks. Siis mõtlesin, et kui rajaks selliseid lasteaedu, nagu meie lastel. Aga tekkis kahtlus, et need jääksid tühjaks, sest enamik inimesi eelistab selliseid lasteaedu, nagu neil praegu kasutada on – ja kus kahtlemata töötavad pühendunud inimesed ja püüavad anda oma parima. Ja et see sobib enamiku lapsevanemate maailmavaatega paremini.
Siis mõtlesin, et teeksin hoopis koosloomise keskuse. See oleks koht, kus inimesed, kes on unustanud, et nad on põhiolemuselt loojad, saaksid käia seda endale meenutamas. Võtaksid pere kaasa ja elaksid mõne nädala või kuu või aasta selles harmoonilises ja inspireerivas kohas, osaleksid kursustel, õpiksid midagi uut, taastaks oma tervist ja õpiks toetavaid inimsuhteid. Ja panustaks oma oskuste ja annete ja tegevusega keskuse toimimisse ja kasvu.
Selles kohas oleks tore lasteaed ja kool, mis meenutab neid teisi edasijõudnud õppeasutusi nagu Šetinini kool Venes ja mõned sarnased Ameerikas. Ma käiksin koha peal vaatamas, kuidas sellised asutused töötavad ja mis on nende vaimseks vundamendiks. Seni olen ainult lugusid kuulnud.
Toit oleks seal ka väga puhas ja öko, toodud lähedalasuvast ökokülast, mis toimib kogukondliku põhimõtte järgi ja varustab koosloomise keskust kõige vajalikuga.
Natuke ma olen ise sellistes koosloomise keskustes olnud ja see atmosfäär on tekitanud kustumatu igatsuse kunagi ise sellises elada – mõttekaaslaste keskel, vajalikku asja tehes: luues atmosfääri, kus inimesed ärkavad loomingule, üksolemise mõistmisele ja hoolivale koostoimimisele.
Majad oleks tehtud savist ja õlgedest ja puidust. Nii et ka maine atmosfäär oleks hästi mõnus ja inimesed saaks inspiratsiooni enda majade ehitamiseks looduslikest materjalidest. Spetsiaalseid ökoehitamise kursusi oleks seal ka.
Koosloomiskeskus oleks kohtumispaik ka. Nt masu tõttu töötajäänud inimesed saaksid rõõmsas keskkonnas end koguda, välja puhata, areneda ja leida uusi kontakte, kelle kaudu oma koju naastes luua uusi töökohti endale ja teistele.
Põhiosa kolmest miljardist eurost kuluks siis nende inimeste keskuses viibimise doteerimisele, kes seda kõige enam vajavad: lastega töötavad inimesed ja väikeste lastega pered, töötud. Ega neid nii hirmsasti ka doteerida poleks vaja, sest vabatahtliku töö kasutamisel loodaks ühelt poolt sotsiaalseid töökohti ja selles keskuses viibijad panustaks ka millegi maisega, nii et mittetulundusliku üksuse ülevalpidamine ületamatult kallis ka poleks.
Ja mulle endale meeldiks selle kõige juures kõige rohkem see võimalus koos mõttekaaslastega luua midagi tõeliselt suurt, ilusat ja vajalikku. Ma loodan, et see kunagi nii läheb ka. Sest tegelikult ei olegi koosloomise keskuse loomiseks kolme miljardit eurot vaja. Sedasorti loomise juures on piirangud ainult inimeste sees.
Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".
Tipp Ja Täpp
Siis mõtlesin, et teeksin hoopis koosloomise keskuse. See oleks koht, kus inimesed, kes on unustanud, et nad on põhiolemuselt loojad, saaksid käia seda endale meenutamas. Võtaksid pere kaasa ja elaksid mõne nädala või kuu või aasta selles harmoonilises ja inspireerivas kohas, osaleksid kursustel, õpiksid midagi uut, taastaks oma tervist ja õpiks toetavaid inimsuhteid. Ja panustaks oma oskuste ja annete ja tegevusega keskuse toimimisse ja kasvu.
Selles kohas oleks tore lasteaed ja kool, mis meenutab neid teisi edasijõudnud õppeasutusi nagu Šetinini kool Venes ja mõned sarnased Ameerikas. Ma käiksin koha peal vaatamas, kuidas sellised asutused töötavad ja mis on nende vaimseks vundamendiks. Seni olen ainult lugusid kuulnud.
Toit oleks seal ka väga puhas ja öko, toodud lähedalasuvast ökokülast, mis toimib kogukondliku põhimõtte järgi ja varustab koosloomise keskust kõige vajalikuga.
Natuke ma olen ise sellistes koosloomise keskustes olnud ja see atmosfäär on tekitanud kustumatu igatsuse kunagi ise sellises elada – mõttekaaslaste keskel, vajalikku asja tehes: luues atmosfääri, kus inimesed ärkavad loomingule, üksolemise mõistmisele ja hoolivale koostoimimisele.
Majad oleks tehtud savist ja õlgedest ja puidust. Nii et ka maine atmosfäär oleks hästi mõnus ja inimesed saaks inspiratsiooni enda majade ehitamiseks looduslikest materjalidest. Spetsiaalseid ökoehitamise kursusi oleks seal ka.
Koosloomiskeskus oleks kohtumispaik ka. Nt masu tõttu töötajäänud inimesed saaksid rõõmsas keskkonnas end koguda, välja puhata, areneda ja leida uusi kontakte, kelle kaudu oma koju naastes luua uusi töökohti endale ja teistele.
Põhiosa kolmest miljardist eurost kuluks siis nende inimeste keskuses viibimise doteerimisele, kes seda kõige enam vajavad: lastega töötavad inimesed ja väikeste lastega pered, töötud. Ega neid nii hirmsasti ka doteerida poleks vaja, sest vabatahtliku töö kasutamisel loodaks ühelt poolt sotsiaalseid töökohti ja selles keskuses viibijad panustaks ka millegi maisega, nii et mittetulundusliku üksuse ülevalpidamine ületamatult kallis ka poleks.
Ja mulle endale meeldiks selle kõige juures kõige rohkem see võimalus koos mõttekaaslastega luua midagi tõeliselt suurt, ilusat ja vajalikku. Ma loodan, et see kunagi nii läheb ka. Sest tegelikult ei olegi koosloomise keskuse loomiseks kolme miljardit eurot vaja. Sedasorti loomise juures on piirangud ainult inimeste sees.
Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".
Tipp Ja Täpp
esmaspäev, 9. november 2009
Väikese lapse raamatud
Meie väiksem laps saab talvel neljaseks, aga raamatulugemine on temaga endiselt vaevaline. Ta ei malda lihtsalt juttu kuulata, tahab kogu aeg kõigega suhestuda.
Kui ongi suur soov talle raamatut lugeda, siis tuleb seda ümber nurga teha. Viimati ta näiteks valis endale raamatukogust "Väikese hiire töise nädala", mis on üks hästi armas pildiraamat, kus neljarealised salmikesed seitsmel lehel on kogu jutt. Vaatasin siis seda suurema lapsega: mind köitis see, et pildid olid vist mingist voolimismassist tehtud, hästi detailirikkad ja mõnusad. Ja lugesime seda üksteisele ette. Väiksem siis vaatas vahepeal kõrvalt, et ju on hea raamat, kui meile nii meeldib. Ja talle sobib, et raamat saab kohe otsa :-)
Esimene laps ei tahtnud ka sugugi väiksena raamatutest midagi teada ja mina pidin kõik see aeg oma vanematelt kuulama, kuidas mulle olla vastsündinuna juba midagi ette loetud. Aga meie lapsed pole tahtnud ja ma siis pole lugenud ka.
Esimene juturaamat, mis tütrele meeldis, oli lapskunstnik Kadi Lii Järve ja Leelo Tungla "Pururikas laps". Võib-olla võlus mu tütart kolmeaastaselt selle raamatu juures see, et luuletused on inspireeritud armsatest väikse lapse piltidest. Igatahes olid mul vahepeal paljud selle raamatu pikad luuletused peas ja ma lugesin neid talle ette pärast tule kustutamist. Sama lugu on praegu "Volgi värsiaabitsaga".
Poeg tahab enamasti loomaraamatuid, nii ma siis jutustan talle neid ümber. Lugemist ta seni veel ei tunnista (waldorfpedagoogika ütlebki, et lastele peaks jutustatama ja nii ma olen püüdnud ka teha). Mina olen valinud sellised loomaraamatud, millel oleks hästi rahulik ja selge kujundus, nagu "Kohtumine loomadega" ja "Tunne loomi". Viimase eeliseks on väiksem formaat ja kergem kaal, lisaks on seal lapsele arusaadavam tekst ka. Pojale meeldib näiteks veel Fred Jüssi "Linnuaabits". Selle tekst on küll ka algklassilapse jaoks ületamatult keeruline ja igav, aga pildid on ilusad akvarellid ja midagi ümberjutustamiseks tekstist ikka leiab.
Tütar jälle tahtis väiksena "Jipi ja Jannekese" lugusid. Paks raamatutäis lühikesi lookesi ühe poisi ja tüdruku sõprusest ja igapäevastest toimetustest Viplala raamatu autorilt. Neid lugusid me lugesime tütrele kunagi vast terve aasta, kuniks ta keerulisemate lugude jaoks küpses. Pildid on seal koleldased ja formaat meie pojale isevaatamiseks liiga suur - võib-olla selle pärast see väärt raamat meil praegu seisab. Aga poodides on välja müüdud, sest see on ka paljude teiste laste lemmik.
TJT
Tellimine:
Postitused (Atom)