Raketiga ja õhutrammis

Noorte teadussaatel "Rakett 69" läheb juba kümnes hooaeg, võisteldakse teadusülesannete lahendamises kiiruse peale. Iga hooaja algul võisteldakse kolmes meeskonnas (igas viis liiget), igas saates langeb keegi välja ja alates teadusteatri voorust on võistlejad igaüks enda eest väljas.

Ma olen mõnel aastal kõik saated ära vaadanud, sel aastal olen kahte saadet näinud. Hooaja kolmandas saates oli palju stressi ja segaduse meeleolusid. Ühes võistkonnas oli järel kolm liiget, teises kahes viis liiget ja nii siis pingutati lingivistika teemalisi ülesandeid täita. Kõik ülesanded olid sellised, et tõenäoselt oleks kõik osalejad suutnud need mingi aja jooksul ka üksi lahendades õigesti ära teha. Kuna määravaks sai aeg, siis ikka jõudis mõni võistkond kiiremini ja keegi ei jäi kaotajaks. Paremusjärjestuse otsustas seega kiirus. Saate sõnum on juba kümnendat hooaega, et kiirus otsustab. Väljalangeja valimisel võetakse muid asjaolusid ka arvesse, aga ikkagi on lõpuks kiirus see, mis otsustab. Nojah. Ma olen siin vist juba nimetanud, et ma ei ole spordiinimene, kiirus ei ole minu sõber. Mulle meeldib olla aeglane. Mäletan, kuidas üks mu sõber kunagi nimetas enda positiivse omadusena aeglust ja see pani mind imestama, sest minusse kinnistatud mõttemallis oli positiivne ju kiire tegutsemine. Aastaid seda mõtet endas kandnuna ja tunnetanuna näen, kuidas just aeglus annab parimad tulemused maises elus asjade ajamisel. Aeglus koos armastava tarkusega toob võimaluse harmooniliseks arenguks, kõigi osapooltega arvestamiseks, täiuslikuks tulemuseks. Ma tahaksin rohkem aeglust. Kiirus annab, aeglus kannab.

Muidugi ei ole aeglus noortele (ja vanematelegi) teadust propageerida soovides atraktiivne. Noored tahavad kiirust, adrenaliini, põnevust. Mina tahan ilu ja tasakaalu. Mulle meeldiks, kui saaks lahenduse ilu nautida, mitte paanilist rabistamist pealt vaadata (see võimalus on õnneks ka täiesti olemas, "Raketi" kodulehel saab teadustoimetaja kommentaare ja lahenduskäiku jälgida). Mul on kahju, et alati peab keegi saatest lahkuma. Keegi armas ja tubli ja väga andekas. Keskpärased sinna saatesse üldse ei pääsegi, ainult nutikad ja võitjaloomuga inimesed läbi eelvõistluse.

Tallinna Linnaülikooli psühholoogiateadlane Grete Arro räägib oma loengutel, et tark on õppida aeglaselt ja seoseid leida püüdes. Siis saab õppimine olla tõhus, õpitu jääb kauaks meelde ja on kasutatav teistes olukordades ehk teisisõnu tekib uus teadmine (mitte lihtsalt järjekordne sooritatud kontrolltöö, millest järgmisel päeval midagi meeles ega tegelikult ka kasu pole). Oluline osa õppimisest on ka laste uskumustel enda kohta. Millise sõnumi võiks saada keskpäraste võimetega laps "Raketti" vaadates? Minule tundub, et hariduslikuks edenemiseks ebasoodsa mõtlemissüsteemiga õpilane leiab kinnitust oma ettekujutusele, et see asi on tema jaoks lootusetu, ta ei hakka kunagi sellise asjaga toime tulema. Mul on hea meel, et meil on noortesaade, mis on suunatud andekate noorte ambitsioonide kasvatamisele ja nende inspireerimisele (tavakool seda rolli eriti ei täida), usun, et "Rakett" sütitab armastust õppimise vastu ja võimalik, et see toob ka tippteadlasi juurde. Mulle nii väga meeldiks, et oleks sama kaasakiskuv saade keskmikele ja vähem sportliku hingelaadiga õpilastele, kes saaksid rahulikus tempos teaduse imedest rõõmu tunda ja uut hoogu teadmiste poole püüdlemisel. Ilmselgelt tuleks see suunata nooremale vaatajale, kes pole oma kutsumust veel ära tundnud (ja sobiva eeskuju puudusel halva õnne korral ei tunnegi). Ma väga loodan, et leidub ka nutikaid inimesi, kes sobiva formaadi välja mõtlevad ja teoks ka teevad. Ja vaataksin, mida on selleks vaja, et nt Tallinnas saaks hõljuktrammiga liigelda. Ja mis oleks sobiv sarnane lahendus Kohilas.

Vaatasin seda kirjutist ette valmistades ka neid Grete Arro videosid: ühe minuti loeng ja kahe minuti loeng miks mõned õpilased katkestavad haridustee liiga vara. Eks neid on seal veel ja ma olen teda saalis istudes ka kuulanud.

Hiljem lisatud. Et mitte jääda üldsõnaliseks kritiseerijaks, täpsustan, millist "Raketi" formaati mina naudiksin. Üks asi jääks samaks: ülesanded on aastaid saatest saatesse mulle väga põnevad tundunud ja tunnustan, et ikka veel suudetakse millegi uue ja põnevaga välja tulla (oletan, et motiveeritumad saatesse pürgivad noored on kõik varasemad hooajad keskendunult ära vaadanud ja üksipulgi endale selgeks teinud). Paistab, et teaduse maailm on lõputu ja sellisel viisil on ka minul tore sellest osa saada. Siin ma ei muudaks midagi ja imetlen praegust olukorda. Kohtunike areng võrreldes algusaegadega pakub ka suurt rõõmu. Kuidas saaks veel parem olla?

• Päris kindlasti ei kuku minu eelistatud "Raketis" keegi välja. Kui mõni kuldpea hakkab oma isiksuseomaduste tõttu kaaslastele närvidele käima, siis saab selle mingil kombel teemaks võtta ja leida talle rolli, kus tema panus on tervitatav. Võib-olla oleks võimalik kaasata ka psühholoogi, kes aitab vajadusel meeskonna suhteid mõtestada ja harutada.
• Iga nt viie saate järel loositakse või koostatakse muul viisil uued meeskonnad, nii et tuleb uute kaaslastega kohaneda ja rollijaotus otsast peale teha. Uus olukord annaks võimaluse ilmneda seni varjul olnud annetel (ja muidugi ka varjukülgedel).
• Auhindu oleks ilmselgelt rohkem. Nt igas viiendas saates võiks pakkuda praktikakohti ägedates ettevõtetes. Ägedad firmad ise valiksid, keda nad soovivad oma ettevõttesse. Ja preemiaks oleks ka kõiksugu muud kohtumised oma ala meistritega: mulle tuleb pähe kokakoolitus, mõne arhailise käsitööoskuse omandamine, loodusravi, looduses ellujäämise kursus, tuletõrjeõppus (sest ma tehnika ja loodusteaduste vallas olen lihtsalt harimata)... igatahes midagi sellist, mida see konkreetne inimene on ise soovinud auhinnaks saada ja see võib olla ka muu kui kitsalt erialaga seotud koolitus. Ega mina ei teagi, mida kõike Eestis ja lähimail õppida saab. Võimalusi oma silmaringi ja andeid arendada on igal juhul kuhjaga. Reisid ka muidugi. Pigem siis õppekallakuga reisid, nt teise maa firmasse. Auhindu võiks anda välja igas saates millegagi silma paistnud osalejale. Kuna selline formaat võimaldaks osalejatel end rohkem avada ja ka isiksuslikust küljest väljendada, oleks täitsa uus mõõde lisaks: osaleja kui inimene versus osaleja kui osav ülesannete lahendaja, praegu võib seda ainult aimata. 

Kahtlemata oleks selline hindamine subjektiivne, nagu elu üleüldse on (ma tegelikult siiamaale imetlen, et kohtunikud suudavad nii suure hulga noorte isiklikku panust iga ülesande juures märgata). Ega praegune formaat ka kõigi osalejate suhtes võrdselt õiglane ei ole, kuigi tulemuse määrab  eelkõige õige vastuse saamiseks kulunud aeg, mis tundub objektiivne.  Õnn jääb ikka oluliseks nähtamatuks osalejaks, aga ma arvan, et minu eelistatud viisil jagunes autasu ühtlasemalt ja vastaks võibla veidi enam osaleja soovile, sest oleks rohkem asju, mida võib auhinnaks saada. Mõnevõrra vast oleks kulukam ka, aga mitte kohutavalt palju. Kui praegu kulub 15 saate auhindadele 10 000 eurot ja kingitused reiside ja asjade näol, siis 70 euro eest eripreemiaid igas saates välja anda oleks sama suurusjärk. Sebimist oleks rohkem, aga eks noored võivad ise ka pingutada oma auhinna kättesaamiseks. Äkki koolitusfirmad pakuks saates osalejatele oma koolituste eest soodushinda, kui nad selle eest n-ö reklaami saaks? Nendest koolitustel osalemistest saaks lisasaate teha, et kus noored käisid ja mida kogesid. Võimalik, et ma vaataksin isegi mingeid spetsiifilisi tehnikakursustel osalemisi, kui keegi nende sisu mulle arusaadavalt lahti räägiks. Ma lubaksin küll endal rohkem teada.

Mina olen alati loova koostöö ja inimeseksolemise lõputu mitmekülgsuse jm hingeliste ja vaimsete rikkuste poolt, võistlemine pole mulle kunagi meeldinud. Sellegipoolest on "Rakett 69" haarav vaatemäng ja annab mh mulle võimaluse enda varjukülgedega tegelda, kui miski ei meeldi.

TJT