Otsisin lastega koos pöffi filmi, mis meile kõigile meeldiks
ja sobiks. Narko ja vägivalla teemad tundusid sisukirjeldustes nii valdavana,
et loobusin. Lapsed käisid minu vanematega „Pellet ja Sebastiani” vaatamas („poisi
ja koera” filmi järg, eelmisel pöffil oli selle esimene osa), ema ümberjutustusest
sain aru, et ka seal oli hirmus palju põnevavõitu seiklusi.
Tom Valsber kirjutas loo kunstnike vastutusest: inimene vajab
positiivse emotsiooniga teatrietendusi ja filme, sest positiivse emotsiooni varal
muutub tema meel rõõmsamaks ja selle varal muudab ta oma elu rõõmsamaks ja
ühtlasi ka kõigi ümbritsevate elu. Lühidalt: maailm on seejärel parem paik, mitte ainult kujutluses, vaid päriselt ka.
Mina võtan lapsevanemana ka vastutuse üleval hoida ja toetada nii enda kui lapse rõõmsat meelt – eriti just laps võtab otse ja kaalutlemata vastu selle, mida ta näeb (Valsbergi tekstis on viide ka reklaamidele, mida ta täiskasvanueas on enda teadmata omastanud). Laps õpib esimesed kuus aastat peamiselt jäljendamise kaudu ja edaspidi läheb ka tükk aega ja mitmesugust erilist juhatamist, enne kui inimene hakkab taipama, kuidas väline maailm tema sisemust (ja seejärel jälle tema ise välismaailma) mõjutab. Ma arvan, et teadlikumatelgi täiskasvanutel pole sellest kõigest täit aimu, sest need mõjud on laiaulatuslikumad kui argiteadvuse tasandil saab hoomata. Niisiis juhtub tavaelus ikka ja jälle, et kui emotsioonid üle pea kokku löövad, kaob mõistus sügavale peitu. Ei tea, kust need emotsioonid tulid ja miks nad tulid ja mida sellega ülepea peale hakata.
Igatahes mina ei toeta depressiivset kirjandust ka kodulugemisena. Aga kust seda
elutoetavat kultuuri saab... polegi teist eriti. Positiivsed leiud olen osalt
siia bloggi kirja pannud (kultuuri ja raamatu siltide alt on neid kerge leida),
rõõmust tähistada kultuurisaavutusi, mis loovad head meeleolu. Ma olen väga tänulik vihjete eest, mis aitavad selliseid filme-raamatuid-etendusi leida.
Enam teadlikkust ja häid valikuid!
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar