Ma ei ole nõus kõigega, mis Varro Vooglaid siin objektiivi artiklis kirjutab,
aga mõne asjaga küll. Uue lastekaitseseaduse kohta käivad kõlakad on hirmutavad, nagu ka teiste maade praktikate näited (kus laps on arusaamatutel põhjustel vanemate juurest ära viidud). Hirm ei ole hea kaaslane, niisiis tuleb sellega ikka ja jälle tegelda. Hirmuga elamine ega sellega pidevalt tegelemine pole ratsionaalne elamise viis, aga mul tuleb ikka ja jälle tegelda enda hirmuga nt riigi ees. Paremat elamise viisi ka ei tea, kust saaks. Kuidas see asi saaks olla paremini korraldatud?, tuleks küsida. Ja mida saan mina reaalselt selle parema korralduse saavutamiseks ära teha.
Kuidas saada inimlik, kõigi poolte huve arvestav lastekaitseseadus?
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar