"Vaata, kui tubli kiisu!”
Poeg tuli minu juurde, surnud hiirepoeg käes. Kass oli
selle vist meie köögist leidnud. Ütlesin, et viska see palun prügikasti ja pese
käed puhtaks. Siis selgus, et ta elab veel. Süda tuksub. Aga ei liiguta.
Pakkusin, et viib ehk välja kuhugi põõsaste vahele. Seda poeg ei tahtnud: „Siis
ta sureb ju ära, ma ei taha, et loomad surevad. Äkki me võime võtta ta
koduloomaks?”.
Oeh. Ei, me ei võta koduloomaks hiirt. Kuigi seda on
varem juhtunud. Isaga nad püüdsid kunagi hiire kinni ja panid kolmeliitrisse
purki. See elas seal tükk aega ja viidi ükskord kaugele loodusse ja lasti
lahti. Tuppa sattunud putukad püütakse ka meil kinni ja lastakse õue. Elusana.
Siis mõtlesin, et kuidas me nüüd edaspidi hiiri püüda
saame, kui lapsed nii tundelised on. Liimpüünises hiired pealegi piiksuvad tükk
aega. Aga lõksuga püüdmisele nad ei reageerinud ja ega seda vist pärist laste
nina all toimetatudki.
Poeg pani hiire purki ja pesi mu tungival palvel käed
ära. Purk on köögilaual. Hiir liigutab juba. Poeg käis süüa panemas.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar