Kurjus on maailmas olemas

Ma olen leidnud enda meelest hea viisi, kuidas reageerida poja kooli- ja trenniteemalistele kaeblustele. Seni ma arvasin, et oluline on hoida positiivset suhtumist nt õpetajasse. Arvasin, et oluline on olla kooli suhtes avatud ja vastuvõtlik ning selle väljenduseks toetada õpetaja tegemisi, aga kuidas seda siiralt teha, kui õpetaja teeb midagi sellist, mida ma ei saa heaks kiita? Seda enam, kui neid tegemisi juhtub pigem palju? Lapsevanemana ma tahan olla eelkõige aus iseenda ja oma sisemise tõe vastu. Ja muidugi tuleb toetada last, kes on praegu hädas. Aga minu meelest mitte selle hinnaga, et kaotada lugupidamine selle inimese vastu, kes selle häda nähtavaks tegi. „Ärge tapke sõnumitoojat!” ütlevad targemad inimesed.

Nüüd ma ütlen pojale, et jah, sul on õigus, see õpetaja käitus halvasti, kui ta nii tegi või ütles. Kurjus on maailmas olemas ja see elab inimeste sees. Rumalus, hoolimatus, kadedus, mõistmisvõime piiratus ja mitmesugused kontrolli teemad ja võimu avaldused on kõik kurjuse lapsed ja need on meis kõigis vähemal või rohkemal määral esindatud. Õpetaja on inimene nagu kõik teisedki. Selle inimese käitumise järgi me saame kurjuse lapsed ära tunda, neile nime anda. Kui me need omadused teistes ära tunneme, siis võtame selle teadmiseks. Ja meis endas on need samad kurjuse lapsed ja nendega tuttavaks saada on kergem just teise inimese kaudu. Teise teguviisi vaadeldes ja enda tundeid teadvustades on kerge näha, mismoodi kurjus avaldub ja mida see inimene tunneb, kes kurjuse teele jääb. Kusjuures ma ise olen pärast sellist teadaannet või kasvõi vaikset äratundmist palju kaastundlikum ja hoolivam selle inimese suhtes, kes minu meelest midagi valesti tegi. Ja ma suudan olla palju jaatavam oma lapse suhtes, kelle virisemine ju muidu pigem ära tüütaks või ka abituse tunnet tekitaks.

Kui me tunneme ära väiksed argised kurjused ja need nimetame, pole meil ehk vaja kokku puutuda suurte kurjuse avaldustega. Sellistega, millest nt päevalehed kirjutavad. Tuleb küll tunnistada, et sellise hulga kurjuse äratundmine ja nimetamine on minu jaoks veel pingutav ja vastumeelt tegevus. 

Mida aeg edasi, seda enam hakkan mõistma, milline tähendus on sisemisel rahul. Mitte et seda oleks selle pärast kergem leida, vaid sellele vaatamata. Ja kuidas selles olekus püsida kõigis oma tegemistes ja kontaktides. Kurjuse äratundmine ja nimetamine on mulle rahu leidmisel abiks.

Lugu musta ja valge hundi võitlusest on ka hea viis seda teemat lapsele arusaadavaks teha.

TJT