Minu jõulujutt

„Sa võiksid ka seda raamatut lugeda, see meeldiks sulle,“ arvas mu 13-aastane tütar. Palacio „Ime“ räägib 10-aastasest haruldase geneetilise haiguse tõttu kummalise näoga poisist, tema 15-aastasest õest, nende koerast ja vanematest ja New Yorgi rikaste linnaosa erakoolist. Selle raamatu esimest osa loeti millalgi ERR-is ette ka, arhiivist on see järelkuulatav vast praegugi.

See raamat meeldis mulle tõesti. Ma nautisin raamatut, kus peategelased armastavad üksteist ja vanemad toetavad last. Selle raamatu peresuhted on kahjuks tohutu erinevad eesti tavalise lastekirjanduse peresuhetest, kus vanemad on sageli empaatiavõimetud tööst vaevatud tüübid, kel pole üldse jõudu lastele tähelepanu pöörata (eks see ole sel kurnatud põhjamaal eluline ka, aga ikkagi – lasteraamatud loovad eeskujudena meie tulevikku). „Ime“ vanemad toetavad oma erilise väljanägemisega poega jäägitult ja loovad oma armastusega põhja tema isiksuse õitselepuhkemisele. See põhimõte kehtib küll päriselus ka – need kümned eesti pered, keda ma olen näinud oma lapsele sisukat armastavat tähelepanu pööramas, kasvatavad ka just  selliseid inimesi, võimsaid ja imeilusaid loojaid, kelle kätte just tahakski oma tuleviku usaldada.

Teine asi, mis raamatus rõõmustas, oli see, et Ameerika rikaste erakooli tegevus on eelkõige suunatud lastes inimlikkuse kasvatamisele. Skeptik minus ei jäänud seda viimast küll päriselt uskuma – sest minu jaoks kehastab Manhattani rikaste kultuur peamiselt edukultust, kus inimlikkusele on vähe kohta, aga seda enam oli see ikkagi köitev lugemine, just tuleviku loomise mõttes. Kooli direktor on äärmiselt sümpaatne tegelane, samuti emakeeleõpetaja ja negatiivseid õpetajakujusid pole*. Kuivõrd raamat tuleb angloameerika taustaga kultuurist, siis muidugi on sisuks ikkagi hea ja kurja võitlus – ja kas pole tähelepanuväärne, et see on saavutatud peagu ilma negatiivsete tegelasteta? Kurjus on igas inimeses ja igas inimeses tuleb see isiklike jõupingutustega võita. Igas inimeses on ka heledad jõud, millele ta oma võitluses saab toetuda. Mulle meeldis, et raamatu tegevus oli avatud erinevate tegelaste vaatepunktist ja igaühe sisemised võitlused olid hästi nähtavaks tehtud.

Edukultus oli raamatus samuti kesksel kohal nagu see ilmselt on tolles kohati äärmuslikult välisele orienteeritud ühiskonnas. Siin on mul Eesti üle hea meel, et meil tunduvad need asjad paremini olevat. Küsisin tütre käest üle, kas tema üheski klassis on lapsi jagatud populaarseteks, sportlasteks, tarkuriteks, nohikuteks või veel kellekski, aga ei ole. Minu kooliajal olid ka inimesed ikka inimesed. Ameerika lasteraamatus on selline sildistamine nii läbiv, et tundub nende normaalsusena. Ja peategelase suur võit on ronida kooliaasta jooksul populaarsuse alumiselt astmelt kõrgeimale. Omamoodi liigutav muidugi, aga samas kahju, et kirjanik arvab, et see  tegelane ainult populaarsuse tipul lugeja poolehoiu  ära suudab teenida. Inimõiguslane minus eelistaks vähem välist sära kui „Ime“ molto grande finales – et eluõiguse saaksid ka need, kes sellisesse tippu kunagi ei küüni. Ameerika kultuurist pärinenuna arvaksin sellise enda kohta ilmselt, et kahju, et ma argliku eestlasena ei julge avalikult täiel rinnal rõõmustada ja sellist edukogemust vastu võtta ja nautida. Sest ma ju olen seda väärt.

Mulle meeldis veel see, et sündmustik oli hästi konstrueeritud, laitmatult. Kohati ehk natuke liigagi  hästi, sest mulle tuli ette pilt toimetajatest, kes sisu väljamõõdetud šnittide järgi paika seavad, ja oletan, et selle all võis isikupära kannatada. Aga edu on ju selles kultuuris keskne mõõdupuu ja on ju välja mõõdetud, millised käigud kuidas lugejale mõjuvad. Igal juhul pakkus see raamat mulle äratundmishetki, üleelamisi ja mõtlemisainet. Ma kohtusin enda sisemiste kollidega ja sain nendega tuttavaks, selle eest olen tänulik.

Kui me tütrega sellest raamatust rääkisime, arvas 9-aastane poeg, kes on seda järjejutuna ERR arhiivist kuulnud, et tema tahaks ka selle raamatu  läbi lugeda. Mul oleks selle üle väga hea meel. Soovitan kõigile, alates u 8. eluaastast.

* Tegelikult ma olen ju ühte sellist imelist avara maailmatajuga Ameerika inglise keele ja kirjanduse õpetajat kohanud (ja teistsugusi ameerika õpetajaid ei olegi kohanud), nii et miks ei peaks neid siis rohkemgi olema... mõnes piirkonnas ilmselt ongi ja igal pool on ehk mõni selline kool päriselt ka olemas.

Tükk aega hiljem lisatud. Oma poja käitumisi ja mõtteavaldusi jälgides sain aru, et see populaarsuse teema on Eesti koolis ka ikka täitsa olemas, ilmselt on alati olnud. Me lihtsalt elame mõnevõrra eraldatuna kõrvuti justkui eri maailmades ega pane tähelegi, kuidas ka asjalood kellegi jaoks on. Kellegi jaoks on see uus arusaam. Maailm on iga päev uus.

Sisukat pühadeaja jätku ja mõnusat endassesüüvimist soovides,

TJT