Ekraanid, vardad ja veel midagi

Arvutisõltuvuse koll käib meiegi peres külas. Me oleme küll igasugu tõkkeid ta teele seadnud, aga ikka ta libiseb neist läbi. Ja siis on oluline vahe, mida muud on lapsele pakkuda. Tütar hakkas lugema enne kui arvutisõltuvuse koll ta kätte sai ja ta loeb siiani palju ja hea meelega (peamiselt küll krimkasid, aga etem ikka kui tuimalt nuppe klõpsida). Ja veel armastab ta kududa. Pimedal ajal on nii tore istuda diivanil ja vardaid liigutada ja ikka leidub jalgu, kes vajavad sokke. Kudumine aitas praegu mind ka arvutist kaugeneda: silmustele keskendumine on just sobiva raskusega haarav meditatsioon. (Kui liiga kerge tundub, võta keerulisem muster, rohkem värve või proovi harjutust pea peal seistes sooritada.)

Pojaga on palju raskem. Temast sai tõsisem lugemishuviline alles tänu Harry Potterile ja kuniks seitse tellist läbi sai, oli meil üsna rahulik ja tore elu (arvuti pommimine on sama tülikas kui selle liigkasutusest tekkivad kõrvalnähud). Üht-teist lugemist olen pojale veel leidnud, aga ta ise väga ei otsi ja eks suurem osa lastekirjandust olegi vanast ajast ja kannab selle piiratust või siis uuemast ajast ja kannab praeguse aja piiratust (ma ei teagi, kumba eelistada, nõukaaegset dogmaatilisust või praeguseaegse kirjanduse kurjust; ühed kitsad mõlemad).

Ja ega kogu aeg ei taha ju lugeda, võiks olla veel mingeid omaette tegemise tegevusi. Mis see võiks küll olla? Pojal on tehnika- ja meisterdamise huvi, aga mul ei ole kohe üldse ja see on nähtud, et laps vajab oma tegevustes täiskasvanu tuge. Tütrel olen saanud eksiläinud koemustreid parandada ja köögis järje kätte anda ning sellega algaja olukorrad päästa, pojaga on raskem. Kudumine ega köögitoimetused teda enam ei köida, võibla seepärast, et meie peres on see naiste rida. Liiga lihtne mõistatus ka kauaks huvi ei paku ja kui see mõistatus on pisut raskem kui inimene ise suudab lahendada, siis jääb ka tegelemine soiku. Isa tegeleb pojaga küll ja pigem palju, aga eks tal ole ka muid tegemisi (mina siiamaale imestan, kuidas on üldse võimalik, et vanematel on laste jaoks alati aega – meil ei ole või vahel napib ehk huvi ja vahel teevad lapsed ka etteheiteid, et me neile piisavalt seda või teist ei jaga, kuigi meie laste mõlemad vanemad üldiselt tegelevad lastega hea meelega ja pigem palju ja keskendunult ja no me oleme ju jube targad ja ilusad ka).

Õnneks me elame linnas ja poistel on olemas nt puutööringid loodetavasti inspireerivate ja toetavate juhendajatega. Kahjuks on meie poeg olnud uutes oludes aeglane kohaneja ega ole vaatamata ühendatud vanemlikele pingutustele sinna jõudnud. Mingeid kooliväliseid tegevusi tal ikka on ja vahel saab sõpradega kokku (mina luban alati ja toetan suhtlemist) ja kassid, aga ikkagi jääb jagu tühja aega, millega midagi mõistlikku peale ei oska hakata. Igavus võtab aga ikka ja jälle arvutinuiamise kuju, kuigi maailmas on ju ometi nii palju muud põnevat. Ja veel rohkem on loomata maailmasid, mis kõik ootavad, et üks inimene otsast pihta hakkaks.

Praegu mulle meenusid tangramid. Järgmine kord katsun nendega ta tähelepanu võita/köita. On veel legod, lauamängud. Meil on palju asju, aga seni pole sellele olukorrale head lahendust: mille arvutivälisega poeg võiks täita oma aega?

Arvuti teemadel rohkem arvuti teemasildi all. 

TJT