Vaheaeg

Koolivaheaeg peaks olema võimalus teha midagi teistsugust kui argiselt. Alustasime ka seda koolivaheaega valge paberiga, kuhu lapsed kirjutasid oma soovid. Poeg oli kaunis uhke, et kirjutab juba kirjatähtedega ja temal seisis seal kinoskäik, jalgrattasõit ja sõprade küllakutsumine. Tütre nimekirjas olid pannkoogid, pirukad, jäätis ja kook ja minu sõbra koeraga jalutamine. Me ise, vanemad, olime omavahel arutanud, kas minna lastega mäesuusatama. Mina ei ole siiamaale mäesuuski alla saanud ega olnud mul ka nüüd selleks isu, tahtsin oma igapäevaseid linnatoimetusi jätkata, ja lapsed on juba nii suured, et saavad isaga ka asjad aetud. Tundus, et mind polegi sinna kaasa vaja.

Tütar sai aegsasti plaani pühendatud. Ma polnud kindel, kas see reis oleks tema jaoks hea valik või eelistaks ta pigem puhata. Sedasorti reis on üsna väsitav. Poja suhtes oli selge, et tema eelistaks suusasõitu ja et tal ootamise aega lühendada, siis sai tema reisiplaanist teada alles sama päeva hommikul. Tütar kaalus kaalumiseaja lõpuni. Auto oli tütre asjadega pakitud, kui ta äkki söögi ajal otsustas, et jääb ikka minuga koju. Võtsime siis tema asjad jälle maha ja isa-poega asusid teele.

Meil oli imeliselt vaikne aeg. Tütar tahtis lõunani voodis lugeda, vahepeal mängis viiulit, tegi mõne maiustuse, kuulasime muusikat ja läks jälle lugema. Eks vahepeal selgund, et tema telefoni laadija oli koos teiste laadijatega ära sõitnud, aga see ei paistnud teda karvavõrdki häirivat. Selline vaikuse paast oli. Ja üks kontserdilkäik, üks viiulitund, üks kooriproov. Vahepeal tegime käsitööd ka, aitäh, kes uue võtte õpetas! Jube vähe koristamist ja söögitegemist. Mul ka täielik puhkus.

Pirukaid tegime enne poiste ärasõitu. Tütar oleks tahtnud kilost taignast juustupulki teha, aga see mulle hinge ei mahtund, liiga ränk kogus rämpstoitu isegi puhkuse ajaks. Leppisime kokku, et pool sellest on kapsapirukad. Ja lisasin täidisesse nõgest. Väga head pirukad olid ja mahtusid hädapärast minu ettekujutusse inimeseväärilisest toidust (ma valget suhkrut ega nisujahu üldiselt ei tunnista). Jäätist sai Mareti õpetuse järgi tehtud, et vahukoor ja kondenspiim. Tütrele see ei meeldinud, aga minu meelest täitsa tore viis vahukoort säilitada – ma tahaks seda just vähehaaval ja harva, aga pole ju võimalik lusikatäit koort vahustada ega vahustatud koort säilitada muidu kui sügavkülmikus. Koogi tegi ta ikka topeltsuure. Ütlesin, et siis tuleb külalisi kutsuda ja vanaemale-vanaisale ka kooki viia, muidu läheb liiale. Vanaema-vanaisa muidugi rõõmustasid koogi üle ja lapselapse üle.

Poja vaheaeg oli täiesti teistsugune: kaks pikka päeva Kuutsemäel, üks täistööpäev Tartu AHHAAs. Lisaks väike 4D kinohetk Lõunakeskuses. Ja ma usun, et sinna vahele mahtus ka omajagu arvutimänge isa telefoniga. Kõik olid õnnelikud.

TJT