... viga on?

täis.

Miks meil sel sajandil (raamat näikse ilmunud olevat 2005) ikka veel niimoodi inimestesse suhtutakse? Muidu on see raamatupere ju üle mõistuse ontlik: lumesulamise aegu ostetud vana talumaja tehakse sama aasta emadepäevaks lausa elatavasse korda – peres, kus isa käib kellast-kellani tööl (ja kihutab õhtuti maja ehitama), koolilapsed huviringides ja ema kantseldab väikelast ja hoiab beebit. Nojah, vanaema on ka abiks. Ja võibla vanaisa. Kusjuures nad seal just kantseldavad last, selliseid negatiivse taustavarjundiga sõnu selles raamatus pidevalt kasutataksegi (autor tahaks ehk kasutada värvikat keelt, kuid pingutab minu maitse järgi üle), eks kogu aeg käib ka mingi närvitsemine ja muretsemine ja ohter (minu meelest asjatu ja vanainimeselik) piiride seadmine kogu elu juurde. Aga mis lugeva lapse töökasvatusse puutub, siis on need tegelased seal raamatus üleinimlikult tublid kõik (ma päriselus ei kujuta sellist olukorda ettegi, aga tore, las olla lasteraamatus ilus elu ja imeline laabumine).

 Ja paljudes teistes lastele suunatud kultuuritoodetes valitseb just niisamutine ebameeldiv suhtumine inimesse. Raske on leida sellist eesti autori raamatut, kus oleks selline kasvukeskkond, millist mina oma lastele sooviks – raamat on ju suur eeskuju ja pole midagi, kui see elust natuke parem juhtub olema. (Erandid on täiesti olemas, kõik Tomuski lasteraamatud, mida olen lugenud, ja vist Keräse omad ka. Aino Perviku omad. Aga neid on koguhulgas ikka jube vähe, kuigi kõik need autorid on usinad kirjutajad.) Ebameeldivad inimestevahelised suhted tunduvad olevat valdavad just linnainimeste kujutuses, maal elavaid tegelased on kirja pandud ikka helgemana. Aga ometi elab enamik eestlasi tänapäeval linnas. Ja ka enamik lasteraamatute tegelasi on linnainimesed.

Kui poes laps viriseb, kuulen ema talle ütlemas „Mis sul viga on?”. See ei ole ju küsimus. See on etteheide, näägutus. See ei ole mõistmine ega abipakkumine (äkki lapsel on lihtsalt palav ja mütsi äravõtmine aitaks?). See on pigem oma viha väljaelamine. Täiskasvanu on vihane, et tal ei lasta rahus olla ja rahusse saada. Ta on vihane, sest ta ei leia võimalust ennast tasakaalustada. Ilmselt on tal vähevõitu kontakti loodusega ja ülearu palju kontakti tehnika ja tasakaalust ära linnainimesega, kes võib vähesestki purtsatada midagi ebameeldivat. Selline keskkond ja selline elu sellises kujutuses.

Vahel tahaks küsida, mis teil kõigil viga on. Siis vaatan peeglisse, seda teksti siin üleval ja eriti toda eelmist lauset ja küsin, mis meil kõigil viga on?

Hiljem lisatud. Vastus sellele küsimusele on seotud meis oleva kurjuse ja kiskjalikkusega. Kõige aluseks on hirm, et kui nii ei tee, mis siis veel juhtub. Nt mulle tundub, et kirjanik püüab oma sellise suhtlemisstiili valikuga meelitada neid lasterühmi, kes selliselt tunnevad ja kõnelevad – kaubanduskeskustes logelemas, stressist ja armastuse puudusest vaevatuile võib see tõesti ollagi loomulik väljenduslaad. Aga sellised lapsed ei loe ju raamatuid nagunii – nad ei teagi sellise võimaluse olemasolust. Ja nad ei mõista ka loodust, neile see raamat tõenäoselt siiski ei kõnele. Kui kirjanik oleks lähtunud heledamatest eeldusest, kirjutanud loodust, inimest ja iseennast armastavale inimesele, oleks raamat saanud palju parem.

Põnev see raamat on küll – lugesin paksu raamatu isegi tervenisti läbi, lugemisvara kvaliteedi suhtes vähenõudlikum tütar nagunii.

TJT