Vaheaja aeg

Kevadvaheaeg on käes. Ma olen eluaeg olnud seda meelt, et märtsi keskpaik või lõpp on kõige mõttetum aeg vaheaega pidada. Talve enam ei ole, kevadet veel ei ole. Vanal ajal logeles laps selle niisama maha, mina õppisin selle toel hiljem mediteerima, tänapäeva laps vedeleb oma tervist rikkudes arvutis. Inimese tervise aluseks on loodusega koostoimimine ja kohati tundub, nagu hävitaks haridussüsteem selle võimalusi lausa süsteemselt.

Jõuluvaheaja ja märtsivaheaja (kevadest ei ole ju praegu väga põhjust rääkida) vahele jääb pikk kooliaeg. Liiga pikk. Paljudes koolides on tänapäeval seitsmenädalased õppeperioodid, sügisel satub vaheaeg just selle järele ja siis tuleb pärast järgmist seitsmenädalast õppeperioodi jõuluvaheaeg. Oleks ju ülimalt loogiline, et sama jätkub ka talvel, periood lõpeb just vabariigi aastapäeva kandis, kus ongi paras aeg puhata. See on ka tore õuespordi aeg paljudel aastatel, päevad on juba pikad. Vähemalt mõned waldorfkoolid nii teevadki, peavad veebruaris vaheaega ja siis käivad suvel kauem koolis.

Olen südamest tänulik oma laste koolile, kes on leidnud võimaluse sel ajal korraldada aktiivõppe nädala, kus koolitundide asemel käiakse suusatamas-uisutamas ja saab hommikuti ka kauem magada. Ma arvan, et see on tervise hoidmisel väga suureks toeks, pealegi – kus see tänapäeva laps muidu üldse uisutama õpiks. Aga olen aru saanud, et paljudes koolides läheb õppetöö tavalisel moel edasi ja lapsed lihtsalt haigestuvad, väsimusest ja stressist. Kevadväsimus ei ole loomulik, vajalik ega normaalne. See on vale töökorralduse tagajärg. Põhja rahvad on alati osanud pimeda ajaga toime tulla – ka siis, kui toitu, soojust ja valgust oli oluliselt raskem saada kui praegu. Mitte külm ja pimedus pole probleemiks, vaid rumal elukorraldus.

Kui päris kevad peale hakkab, mõnel aastal lihavõtte aegu oleks tore looduses käia. Ammutada värsket energiat päikesest ja tuulest ja kõigest tärkavast, aga selle asemel närtsivad lapsed klassiruumis ja õpivad mingeid inimese väljamõeldud „tarkusi”. Looduse, kõige elava suure õpetajaga kontakti ei sünni. Ja koolisüsteem hoiab lapsed kuidagi väga süsteemselt looduse vaatemängudest eemal.

Tegelikult meeldiks mulle lausa kahenädalane vaheaeg nii sügisel, talvel kui kevadel lihavõtete aegu, jõuluvaheaeg nagunii. Selle arvel tuleks siis suvel muidugi kauem koolis käia, aga mulle tundub, et töö ja puhkuse vahekord oleks paremini paigas. See oleks muidugi suurem muutus, mis tooks kaasa riburadamisi palju teisi muutusi. Ja muutused on ikka tülikad, isegi siis, kui teenivad häid eesmärke.

TJT