Vaatasin eile filmi „Race
to nowhere“ – see on haridusteemaline dokfilm Ameerika koolist ja selle
puudustest, sellest, kuidas lapsed maast-madalast pingutavad, et saada
mainekasse kõrgkooli, kurnavad end ära ja jõuavad „tööturule” tühjakspigistatud
sidrunitena. Selline töötaja pole motiveeritud ega suuda leida loovaid
lahendusi, mida igapäevaelu mistahes valdkonnas nõuab.
Pärast 2001. aasta haridusreformi, kui Ameerikas kehtestati hariduses
oluliselt kõrgemad standardid, on sealsetes koolides keskendutud testideks
õppimisele. Õppija põhiküsimuseks on millised on testi küsimused ja millisesse
kasti tuleb linnuke teha. Sisulisi teadmisi ei omandata ja teistsugusel viisil
esitatud küsimusele ei oska sellisel viisil treenitud õpilane üldse vastata. Õpetajad
lähevad välisel survel lihtsalt vooluga kaasa, sest nende palk sõltub
testitulemustest. Inimestena saavad nad muidugi aru, et see süsteem hävitab
inimlikkuse, loovuse ja toob tegelikult kaasa puudulikud teadmised. Samuti on
sellisest uuendatud koolisüsteemist tulnud töötajatega hädas tööandjad.
Filmis nimetati, et uuringute tulemusel ei toeta palju
kodutööd tegelikult õpitulemuste paranemist, lausa vastupidi. Põhikoolis on pärast
seitsmetunnist koolipäeva paras teha kuni tund aega kodutöid,
keskkooliõpilastel kuni kaks tundi. Nii jääb aega ka elamiseks: harrastusteks
ja piisavaks ööuneks. Aega igavleda ja iseennast leida. Aega rõõmu ja armastust
kogeda ning jagada. Paljud lapsed armastaks kooli, kui neil poleks kodutöid.
Mõtlesin selle üle. Meie tütar on varasematel aastatel
pääsenud üsna vähese kodutööga, esimestel aastatel sai poole tunniga nädala
kodutööd tehtud (selle poolest on mitteeliitkoolid head ja küllap on meil ka
õpetajaga vedanud, õppimisega üle ei pingutata). Sel aastal, viiendas klassis
tekkis äkki rohkem igapäevaseid kodutöid. Ja näen, et see valmistab stressi.
Mõtlesin, et tund päevas kodutöödele tundub mulle mõistlik mõõt
– ilmselt aitan edaspidi tal ülejäänu ise ära teha. Igale ainele kuni paarkümmend
minutit peaks olema piisav, et olulisim omandada. Peaks mul ainult õnnestuma tütart
veenda, et ei ole vaja kõike nii jube hästi teha. Olulisem on püsida
tasakaalus, rõõmus ja terve.
Tegelikult mind kurvastab, et pean seetõttu oma last õpetama
vähem korralikult töötama, sest korralikult tehtud töö on esimesi rõõmu ja rahu
allikaid minu elus. Kui nad viimast aastat lasteaias käisid, õpetasin neile
kirjatähti – sest nad ise tahtsid, kirjatähed on ilusad ja nende kirjutamisest
saan mina täitsa omamoodi naudingu. Esimese klassi laste vihikud on puhtad ja
selged. Mu tütre vihikud enam ei ole. Nüüd on uueks eesmärgiks saanud kiirus,
mitte see terviklikkuse tunne, mida annab kauni ja puhta vihiku täitmine.
Elu on selline, iga päev tuleb valida.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar