Elu ja võitlused

Kuigi ma muidu olen tv-saadete lastele pakkumisega senimaani üsna kitsi, siis loodusdokid on ikka lubatud kavas olnud. Aga eks sealgi ole mõtlemise kohti.

Pühapäevases loomade rände filmis nt näidati haide rännet. Muljetavaldav, et nad liiguvad ligi viis tuhat kilomeetrit. Aga pikalt oli kaadris lonthülge tapmine ja söömine, verd lahmas ja elu ja surma võitluse kaadrid olid ägedad. Läksin kööki toimetama. Tagasi tulles oli kaadris meduusiparv, kes oli mangroovisohu sattunud ja suur osa neist jäi sinna, kõiksugu tegelased neid nokkimas ja nosimas.  Ja siis tuli elevandipere, kus noore elevandiema vastsündinud elevandipoeg suri. Paar nädalat tagasi ühes teises loodusdokis suri samuti elevandilaps. Jah, ka see on elu.

Loomade elu võib kahtlemata vaadelda ka lõputu olelusvõitlusena paremate elutingimuste ja järglaste saamise pärast. Aga mulle ei meeldi, et see on National Geographicu filmides kuidagi keskseks viisiks loomade elu kajastada. Looduses on ka imelise koostöö näiteid. Kasvõi needsamad meduusid, kes mangroovisohu sattusid, elavad sümbioosis vetikatega. Aga sellest toredusest me palju teada ei saa. Filmi tegijaid huvitab pigem kiskjalik elu hävitamine, võitlused, kannatused (ma kaldun arvama, et vabas looduses elav loom võtab ka söögipuudusest tingitud kannatusi rahulikult – nagu looduses elavatele inimrahvastele omane). Mina tunnen selles lääne inimese kiskjaliku elulaadi eelistust – ikka rohkem allutada ja kätte võita on ju meie praeguse maailmakorralduse alus. Ja see maailmakorraldus on huku äärel. Pole otstarbekas sellist suhtumist kultiveerida. See pole jätkusuutlik. Me vajame teistel alustel loodud kultuuri.

Kahtlemata tehakse võitlusele keskendunud loodusfilme ka selle pärast, et neid arvatakse publikule meelepäraseid olevat. Et justkui juhtub midagi, action käib. Lihtsalt looma elu oleks ju kuidagi igav vaadata, näksib rohtu, joob vett... – selle jaoks on metsseakaamerad jm, kust ju palju näha ei ole. Surma ja seksi teemad seevastu müüvad alati.

Selline näikse olevat lääneliku kultuuri vaade ja seda nad levitavad igal võimalikul kujul ka meile, kes me võibla eelistaks vaadata Marani filme, aga ei jaksa neid kuigivõrd toota. Ja miskipärast pole Marani filme kavas ka. Pealegi on eksootilised maad omamoodi põnevamad, selliseid loodusvaateid meil siin ju ei ole. Teisemaa asjad on huvitavamad ja sellega koos imbub sisse ka teisemaa mõtlemislaad.

Igal juhul on tegemist ühekülgse ja ohtliku eluvaatega, aga neid teisi vaateid – looduse imelist koostoimimist, mis miljoneid aastaid, kuni viimaste sajanditeni sel planeedil tavaline on olnud, meile ei tutvustata ja seepärast on neid arusaamu raske ka oma lastele edasi anda.

TJT