Käsitöö

Waldorfi pedagoogid kasutavad mh käsitööd kasvatusvahendina. Lasteaias ei tegele õpetaja päevad läbi laste harimisega, vaid laseb lastel omatahtsi toimetada ja istub nurgas nt käsitööd tehes. Ideaalis on nii ja olen sellist idülli oma silmaga ka lasteaias näinud. Igaühel on oma töö, kusjuures last innustab just täiskasvanu hõivatus oma tööga, millest ta suudab aru saada (lasteaiaealine laps ei saa aru täiskasvanu arvutis tehtava töö olemusest). Laps jäljendab täiskasvanut kõiges, ka tema olekutes ja suhtumistes ja meeleolus, imades neid endasse nagu käsn. Meid lapsena ümbritsenud täiskasvanute suhtumised ja hoiakud on miski, millega on täidetud meie kõigi alateadvused – ja seda muuta polegi nii kerge. Neist arusaaminegi eeldab tahtepingutust ja peegeldusi teistsuguste kogemustega inimestelt.

Käsitööga tervendamise toredust olen oma kodus ka aina enam kasutusele võtnud. Kui meie last tabab pahameelehoog mõne maailmakorraldusliku puudujäägi pärast, võtan kudumise kätte. Isegi siis, kui olen ise ärritunud ja pean pärast selle kootud koha üles harutama (mida on ka juhtunud), aitab minu eemaldumine probleemist ja asjaliku asjaga tegelemine ka lapsel endas rahu leida ja pöörduda tagasi sisukasse tegevusse. Sest isegi noorem koolilaps veel jäljendab täiskasvanut.

Minule on käsitöö tore zen-harjutus. Eks minu endagi kunagises kasvatuses ole näägutamist ja ühe ainuõige elamisviisi kultiveerimist (mis ei jäta ruumi tingimatule armastusele, sest keegi ei vasta kunagi täiuslikult mingitele standarditele ega normidele – ja kas ongi vaja neile püüelda?). Minu lapsepõlve kogemused on salvestatud minu alateadvusse ja otsivad nüüd taas väljendust. Kududes või püksipõlvi paigates ma vähemalt keskendun teisele asjale kui oma pahameele väljendamisele.

Käsitöö on hea meditatsiooniharjutus. Lülitada end välja kõigest muust ja keskenduda mustrile või mõnele lihtsale liigutusele ja leida end peagi kosutavast tühjusest. Joogid kasutavad selleks hingamist. Minu jaoks jääb hingamisele keskendumine liiga kõrgeks ja kaugeks. Praktilisema kallakuga eestlase värk. Aga käsitöö aitab hädast välja. Ma arvan, et ka see tee viib Rooma.

Kolmandaks on suhtumine nakkav. Äsja pidi meie koolitüdruk traageldama neli ja pool meetrit seeliku alläärt. Tema esimene reaktsioon oli pahameel, aga kui ma meenutasin, et ta võib seda tööd ka nautida, siis ta valis uuesti. Ja tõesõna: nautis traageldamist ja oleks seda veelgi teinud. Pärast oli tulemuse üle ka õnnelik ja see saigi kena.

Neljandaks võib vist lisada, et meie tütre käsitööarmastuses on oluline osa ka minu mõningastel käsitööoskustel. Olen sageli imestanud, kuidas laps peaks sellise asjaga ise kodus hakkama saama. Korra näiteks pidi järgmisse tundi kaasa võtma valmis õmmeldud koti, ja õmblusmasinaga toimetamist polnud veel õpetatudki – kusjuures meie kodus pole õmblusmasinatki. Tänapäeval ei tehta kooli käsitöötunnis enam kollektiivselt sama riideeset, et õpetaja näitab võtted ette ja siis õpilased teevad koos ja korraga järele. Igaüks teeb ise asja ja selge see, et õpetaja ei jõua kahekümnele eri kohast appi rutata. Tulemus on hea ainult siis, kui kodus on abi võtta. Ja aitaja suhtumine loeb.

Hiljem lisatud.

Viiendaks meenub ühe kolme lapse ema lugu, kes kahe vanema lapsega sai ladusalt hakkama, aga kolmas oli hirmus elav ja tekitas ümberringi kaost ja nõudis palju tähelepanu. Kolmanda lapse varastel aastatel tikkis see ema tohutult palju, öeldes pojale, et teeb nüüd tööd ja sai niimoodi puhata. Samas tahtis see laps asjalikku päristööd teha ja parema puudusel värvis vahel aialippe suure pintsli ja veega, ülejäänud pere rõõmuks keskendunult töötades. Hiljem õppis noormees puutöömeistriks ja kogu pere oli uhke, et poeg on õigele rajale saanud (eks ta teinud neid tegusid omajagu, mis ohkama võtsid).

Kuuendaks meenub lugu sellest, kuidas ühe kooliklassi vanemad, vist pigem emad õpetajale ühiselt kingitust tehes (hm, kas tegu oli mingite lappide heegeldamisega suurema töö tarbeks?) sõbrunesid ja moodustus mõnus koostöine võrgustik.

(Seitsmendaks. Ma pole just paljudest oskustest nii palju puudust tundnud kui meestekäsitöö oskusest. Isa käest õppisin lapsena saagi ja haamrit kasutama ja elu on õpetanud ka kruvikeerajaga toimetamist, aga ikka jääb väheks. Mu pojale oleks rohkem täiskasvanu tuge ja juhendust vaja. Vanaisad on tublid, aga igapäevaselt neid pole. Ja minul pole seda õiget huvi ka. Olgu õnnistatud kõik, kes poistele puutööringe teevad ja nende aega sisukalt sisustavad.)

Igal sellisel juhul on käsitöö tore tasakaalustav ja tervendav tegevus.

TJT