Selleks aastaks jälle möödas. Laste sünnipäevad on peetud. Kõigepealt
oli vastuvõtt vanaemadele-vanaisadele. Meie kodus. Nagu ikka. Tegin sooja toitu
ja mõtlesin programmi peale. Et kui vaataks laste tehtud pilte ja kui ehk tütar
mängiks viiulit. Ta on viimasel ajal üsna usinasti ja kirglikult harjutanud ja
tulemus teeb kõrvale rõõmu. Ja ta oli esiotsa nõus ka. Me ikka kujutleme asju
mingil moel. Programm jäi ära, sest vanad tahtsid oma jutte rääkida ega paistnud
kuigi vastuvõtlikud olevat laste tegemistest huvituma. Ja meie ei tahtnud väga
pealetükkivad ka olla. Valisin jälle elada oma ettekujutusega imelisest
õnnestumisest selmet silmitsi seista mõningase läbikukkumisega. Sest teised ei
ole nii, nagu mulle meeldiks ja asjad kulgevad omasoodu. Tütar lihtsalt ei
tahtnud enam pilli mängida ja ma sain tast täiesti aru. Piltide vaatamise ma
lihtsalt unustasin. Polnud sellist kohta või seda pealehakkamist.
Niisiis veetsin ennelõuna vaaritades. Keetsin vanaaegset
peedisuppi – mida me kõik armastame. Menüü valik on sellel peol alati
keeruline. Minu vanemad eelistavad peenemaid roogi, mida ma teha ei oska ega
viitsi ka ära õppida ja teised laste vanavanemad tahavad jälle hästi lihtsat
talupojatoitu. Ma siis püüan nende soovide vahel laveerides võimalikult palju
punkte koguda. Vahel on hea mõelda olukord mänguks, et mitte nii tõsiselt neid „lahendamatuid”
olukordi võtta. Tütre soovil tegin makaronisalatit ka. Mais, sink, õun,
paprika, konservhernes, hapukoor, majonees, sidrunimahl. Lihtne ja toimib. Ja õrnsoola
vikerforell. Seda me armastame täiskasvanud kõik. Külalised sõid kõhud külma
rooga täis ja suppi väga ei mahtunudki.
Kook oli ka. Meie armsa koogitädi tehtud. Ja küünlad. Ja kingitused.
Ja pärast ka pisarad ja karjed, kui hommiku otsa ülesköetud emotsioonid
vallanduvad mõne väikse apsu pärast. Sünnipäev on ikka üks raske asi üle elada.
Aga me oleme üha suuremad ja meil tuleb üha paremini välja. Kõigil. Jumal tänatud.
Ma nautisin peagu igat hetke sellest päevast.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar