Laste sünnipäevad

Nagu igal aastal, nii ka seekord oli tütrel oma selge ettekujutus, milline ta sünnipäev võiks olla. Vees! Kolmas klass lõpetab detsembris ujumiskursused ja teoreetiliselt peaks nad kõik ujuda oskama. Meie laps armastab vees olla nagunii (mõlemad tegelikult) ja eks nüüd siis pidin mõtlema ja uurima, kuidas seda soovi teoks saaks teha.

Tallinna südalinnas teadsin ma kahte ujulat, Kalev SPA ja Tallink SPA. Mõlemas oleks võimalik ka laste sünnipäevi pidada. Kalevis näiteks saab võta n-ö paketi, kus kümme inimest (või lisatasu eest rohkem) saab kaheks ja pooleks (?) tunniks ujulasse ja ujula baaris oma laua, kus kogu selle kokkulepitud aja jooksul söömas käia. Tallinkis sellist lauavarianti muud polnud, kui et panna tunnisaun kinni ja veekeskuse kasutamise aeg oli kõigest poolteist tundi. Kalevisse oma söögiga minna ei või, aga nende menüüst midagi leiab (Tallinna südalinna hindadega muidugi). Tallinkisse võib oma sööki kaasa võtta, kui maksta „sümboolne” 20 eurot nõude kasutamise tasu, nagu nende meeldiv klienditeenindaja mulle seletas. Nende menüüst leiaks ka midagi söödavat kahtlemata. Sellist peenemat kraami vastavas hinnas.

Mõtlesin järele ja tundsin, et mulle need variandid kumbki ei meeldi. Kalevis olen vaid paaril korral käinud, kuid seal on tippajal üsna rahvarohke ja suures summas oleks stressav lastel silma peal hoida. Ma usun, et nad mingil määral ujuda oskavad, aga mina ju vastutan. Ja mulle lihtsalt ei meeldi Tallinna kesklinna piirkonda minna. Ma seostan seda stressiga (ok, eks põnevate elamustega ka). Kõik see logistika jm. Tütar oleks võibla Kalevit eelistanud, aga ta leppis minu valikuga ka vabalt.

Seepärast valisin Keila ujula. Vana tuttav sissekäidud koht meie jaoks. Hea rahulik, meeldiv atmosfäär ja seostub mulle sõna otseses mõttes vee läbi meelerahu ja tervise leidmisega (SPA = sanus per aquam). No ja palju odavam ka muidugi. Jäi veel lahendada pisiasjad nagu logistika ja söömine.

Logistikaga otsustasime, et läheme tütrega rongiga ja kutsume kõik sõbrad ka rongile. Toidud ja väikevend lähevad isa ja autoga. Parajal ajal läks ronge ka. Rongijaamast on ujulasse u kilomeeter maad, selle katsime seekord autodega, sest üsna külm oli. Tagasi tulles mahtusid kõik autode peale.

Söök. Keila ujulas on kohvik, aga ma soovisin sünnipäevaks midagi privaatsemat. Nagu siia-sinna helistamisel selgus, on veekeskusel välja pakkuda üks konverentsiruum, mida saab tunni kaupa välja rentida. Ja sinna saab oma söögi kaasa võtta. Tingimused on seal tavaliste lustikohtadega võrreldes tagasihoidlikumad, aga seekord eelistasin seda võimalust ja olen tänulik. Minu jaoks oli see mh väga oluline, sest paar tundi vees olnud lapsed (ja Keila ujulas pole ajapiire) on väga hea isuga. Oma puu- ja köögivili, pirukas ja võileib ja tort on ikka palju soodsam kui pealinna keskuse hinnalised, aga tillukesed näksikesed. Ja kasvueas lastel kõhud täis. Eks mulle meeldis see ka, et nad jõid nüüd kodutehtud õunamahla mingi pakijoogi asemel (mis koosneb valdavas enamuses veest ja keemiast). Eelkõige, et söögi valik oli rikkalik ja kõigil kõht täis. Minu jaoks tundub see turvaline ja mõnus, et sai vabalt omaette olla.

Sünnipäevalaps ise oli kõigega väga rahul ja eks oli ju tore ka. Keilas on küll ainult üks toru, aga see-eest pole seal vahepeal üldse järjekorda. Veesünnipäev vist on vanematele ikka veidi stressav, aga meil olid rahulikud tüdrukud, osa väga head ujujad, ja selle poolest ka kena.

Poeg valib sünnipäevaks ikka mürgeldamist. Ta oleks eelistanud küll muud kohta kui Skypark, aga mulle tundub selle hinna-kvaliteedi suhe hästi hea ja minu meelest on seal kenasti läinud kõigil kordadel. Lasnamäe Jukus nt – sel ainsal korral, mil käisin, nägin minu valuläve jaoks teravaid rahvuskonflikte – 5-6-aastastel poistel; teisalt küll ka kultuuriliselt huvitavat vene sünnipäeva, mida eesti lapsed siis huviga ukse vahelt uudistasid (mina ka veidi). Aga ei soovi sinna enam minna. Rocca al Mare Juku tundus mage ja Mustakale ei viitsinud vaatama minna. Nii palju, kui uurinud olen, tundub Skypargi sisustus kõige ägedam.

Tütre sõbrannad on sageli pidanud oma sünnipäeva Lasergame’is. No et mängivad siis kolm korda 20 minutit tulistamise mängu: nii lahe on vastasvõistkonna omi surnuks lasta, mis sest, et need on su oma sõbrad. Mulle see oma sõprade pihta (ega üldse inimeste pihta) tulistamine ei tundu tore ja sellist sünnipäeva ma vist poleks nõus korraldama (vähemalt seekord ütlesin tütre pärimise peale ei, poiss on muidu suur põmmutaja, aga see koht temaga veel ei haaku). Ma ise pole ka tahtnud seda mängu mängida. Vaadanud olen. Veel on tuttavate laste sünnipäevi peetud kuulsaalis (keeglisünnipäeva) ja kuskil Tallinna lähedal saab vibu lasta.

Seda mõtlesin ka pärast sünnipäeva, et sünnipäeva võiks ju ka tuluõhtuks nimetada. Lastele meeldib kingiks raha saada ja enamasti on summaks siis kümme eurot (ja vahel veel midagi magusat juures). Ma saan aru küll, et ma olen lubjakas, aga mulle meeldiks, kui kingiks võiks olla ka mõni lihtne vidin. Eks neid vidinaid juhtu ka vahel, aga kui see kümneste jagamine nii üldine on, siis tundub, et lihtsama kingiga ei juletagi varsti enam peole minna. Kuigi teisalt olen ise ka mõelnud, et kui meie lapse/laste aega nii toredasti sisustatakse, siis ekspresslapsehoiuga võrreldes on see ju ikkagi odav (Tallinnas olen kuulnud, et elukutseliste hoidjate hind pidada olema viie euro kanti lapse eest; õnneks pole ammu endal enam lapsehoidjaid vaja läinud, suuremaid lapsi saab vajadusel sõprade juurde ka saata).

TJT