Tütre sünnipäevapidu

Tütar kutsus oma peole 11 klassiõde. Kohale jõudis kuus ja osa laste puudumisest saime varem teada. Nagu ikka, tahtis ta liikumisvõimalustega pidu. Niisiis valisime seekord uisutamise. Laps oli just vanaemalt päris oma uisud saanud ja nende üle kangesti rõõmus. Ja me olime paar korda proovi jõudnud teha. Uued uisud istusid hästi jalga ja uisutamine tuli väga hästi välja. Pealegi on koos sõpradega uisutada ikka hulga toredam kui lihtsalt ema ja vennaga.

Siis läksime sisepiknikule. Õuest tulles on parim toit minu meelest soe supp, nii ma siis tegin hommikul supipõhja valmis, kohale jõudes lisasin frikadellid ja puljongi ja maitserohelise. Võileib juurde. Kõht täis, läksid lapsed mängima. Mulle meeldis, et terve see aeg nad muudkui mängisid ja mängisid, ei juhtunud igavust, et vaja kedagi klatšida või telefoni näppida. Mul ikka on natuke mureks, et osa tütre sõpru on oluliselt liikuvamad kui teised ja kuidas siis teha, et need vähem osavad ka end hästi tunneks ja ikka kaasa tahaks teha – kui mu tütre sooviks on just sõpradega koos liikumismänge mängida.

Mängisime natuke waldorfkoolitustelt tuttavaid mänge. Selliseid, kus pole võitjaid ega kaotajaid. On ainult uudsed elamused ja kogemused. Et peab seotud silmadega häältemerest üles leidma kõige kõrgema hääle. Ja need hääletegijad-ümisejad liiguvad vaikselt ringi. Ja täiesti kõik on vabatahtlik – silmad seotakse sellel, kes sellist kogemust sel hetkel soovib ja nii mitu korda, kui iganes huvi on.

Ja veel mängiti üht-teist raamatust „52 rolli- ja matkimismängu”, see on hea mänguraamat. Tütar töötas selle aegsasti läbi ja valis tosinajagu mängu välja, üks toredam kui teine (aga kõik polnud neisse oludesse päris sobivad). Sellise, kus üks mängija, kellamees seisab seotud silmi keset ja teised liiguvad tema ümber ja ümisevad. Kellamehe plaksu peale jäävad ülejäänud seisma ja kellamees võtab salli silme eest ära. Kelleni ta nelja tibusammuga jõuab ja puudutab, see on uus kellamees. Ja miski mäng oli muusika katkemisega, kusjuures muusika ei tulnud mitte kustki krapist, vaid meie pojake tegi seda ühe puupilliga. Kui seisu jättis, siis oligi vaikus. Veel mängiti üht pimesiku arendust ja telefoni ja seda mängu, kus tuleb loositud tähega kirjutada taime ja looma ja poisi ja tüdruku ja riigi ja tuntud inimese nimi ja kui teistel sellist nime pole, siis saab kaks punkti. Algustähe loosimine käis raamatust numbri järgi pimesi lehekülje, lause ja tähe valimisega.

Vahepeal käidi saia ja puuvilja söömas ja lõpuks kooki. Ja siis puhuti küünlad ära ja pidu sai läbi. Meie olime ka üsna võhmal. Aga meeldis ikka. Selline mõnus suure asja tunne oli. Kuigi hingamisruumi vähevõitu. Kogu aeg üks uhamine käis. Eks me siis järgmisel päeval puhanud kollektiivselt.

Varematest laste sünnipäevapidudest vt siit, siit, siit ja siit. Ja teiste perede pidudest siit. Rohkem sünnipäevapidude toidust siit. Neid vist on ka peo sildi alt leida.

TJT