pühapäev, 6. november 2011

Koolivaheaeg ja kodutöö

Möödunud nädalal oli koolivaheaeg ja huvitav oli vaadata, kuidas meie koolilaps nagu närbunud lilleke jälle elujõuga täitus ja ümbritsevaga haakuma hakkas. Tulid tagasi loovad mängud ja meisterdused. Sama märkasin ka suvise koolivaheaja algul, kui joonistused said äkki täiesti uue kvaliteedi.

Kooli ajal on meie lapse joonistused muutunud räpakateks kritseldusteks ja muusuguseks emotsionaalseks väljaelamiseks, mil pole minu jaoks esteetilist ega loomingulist väärtust. Käekiri, mis esimeses klassis oli eriti kaunis, on ka mõnevõrra alla käinud. Kiirus ajab peale ja lööb kvaliteedi alla, mis parata.

Siis äkki, neljapäeval meenus talle, et õpetaja oli käskinud selleaastase loovtöö koolivaheajal valmis teha. Ja päev enne olin raamatukogus kohanud tema klassikaaslast koos emaga, kes end loovtöö tegemiseks hariva kirjandusega varustamas käisid ja selle üle veidi mõtlikud olid.

Meie puhkasime mõnusasti edasi ja jätsime koolitööd hilisemaks, esitamise tähtaeg alles tuleb. Täna siis tegime miskit ära ja tulevail päevil jääb natuke viimistleda. Eks see olnud omajagu peamurdmist mullegi, et kuidas siis: juhend oli sama kõigile põhikooli lastele ja selge, et vanematelt klassidelt oodataksegi enam. Ja see mõte oli asja juures, et vanemad koos lastega miskit kasulikku teeks. Kurb näha ainult, et ka algklassilapsed ja nende vanemad kalduvad arvama, nagu peaks nooremadki juba teadusliku kallakuga referaate tegema. Mina tegin esimese referaadi kuuendas klassis ja seegi oli ainult vähestele nutikamatele antud ülesanne. Mulle üksi tegemiseks liiga raske, ema aitas. Ja uhke tunne oli, et nii targa jutu kokku sain. Aga kolmandas klassis on see küll liiga vara mu meelest.

Me siis pajatame kodulooainelises töös laste toimetustest 1950.-60. aastatel. Kusjuures mul on ka kõhklusi, et võibla kantakse see n-ö valede kilda, sest sündmusi seal eriti ei ole. No et millal miski asi rajati või nii. Aga minu meelest ei peagi kodulugu nii maskuliinne distsipliin olema. Mind on ikka huvitanud tavaliste inimeste elu kõigi nende ajaloosündmuste keskel ja loodevasti sobib selline naiselikum lähenemine ka.

Aga Keila waldorfpedagoogikal põhinevas erakoolis Lättes on kolmanda klassi laste kodutööks teha iga päeva õhtul koos vanemaga oma päeva tagasivaade. Selle mõttekuses ei ole mind vaja harida, päeva tagasivaade on kasulik oma mina tundmaõppimiseks ja minatunde tugevdamiseks.

TJT

Kommentaare ei ole: