laupäev, 5. november 2011

Jõehobud minu sees

Keegi armas inimene tegi Tommy Hellsteni raamatust „Jõehobu töökohal” kokkuvõtte ja saatis mulle ka (vt all). Lugesin ja leidsin end mitmes kohas.

Kodus olin sageli patuoina rollis, sest keegi ju peab süüdi olema, kui päevatööst väsinud vanematel miski viltu läheb. Ja eks ma ole vähe vastalise loomuga ka muidugi. No mitte ei isuta elada nii, nagu mingi norm ette näeb. Keskkooliajal proovisin natuke joodikupõlve ka, nagu paljud noored. Ja valusat üksindust. Seda aega ma küll taga ei igatse.

(Ja oma vanemate juures näen kiirustava valesangari rolli, aga eks see ole eestlastel üldse väga tavaline olemise viis, mida ma isegi olen noores põlves läbi elanud – võibla on noorena lihtsalt vaja ringi tuuseldada ja end kuidagi teistest õigemaks ja eriliseks pidada?)

Koolis nägin-kuulsin, kuidas kõvema peaga poisile ikka alatasa korrutati, et kui ta seda või toda ära ei õpi, kõlbab ainult kraavikaevajaks. Olin siis vast algklassilaps ja mõtlesin, et kui õpetaja ikka nii ütleb, siis küllap see nii on ja lisasin oma panuse sellele negatiivsete mõtete kuhjale, mis teda niigi kattis. Ja omandasin ühtlasi nähtamatu lapse rolli, mida rakendasin hiljemgi hirmutavate õpetajatega ühes ruumis viibides ja edasi töökohal, kus naisi verbaalselt seksuaalselt väärkoheldi (no sealt ma lasin küll esimesel võimalusel jalga, niisugust asja on paha kuulata ja Tallinnas on ikka töökohti valida). Eks see nähtamatu laps annab minus siiamaale endast teada.

Taagakandja rolli olen ka proovinud, partnerlussuhetes ja mujal. Sest vahel ei tundu ma endale üldse olulisena, vähemalt võrreldes oma sugulaste ambitsioonikate töökohtadega ei ole mul karjääri mõttes midagi erilist ette näidata. Võttes ümbritsevalt vastutust kanda, saab end kindlasti tähtsamalt tunda (aga kuskilt otsast ma arvangi, et täiskasvanu ikka peabki vastutama oma ümbruse eest ka, vähemalt selles mõttes, et võtta vastu otsusi jõukohaseid asju muuta ja neid siis ellu viia). Oma vajaduste ja tunnetega hakkasin tegelema alles esimese lapse sünni järel. Meie mõlemad lapsed on mulle õpetanud mh enda eest seismist ja piiride pidamist, sest muidu nad paneks mu lihtsalt üleni „nahka”.

Ja naerutaja ikka ka. Turvalisem tundub naerda kui tunnistada oma valu.

TJT

Tommy Hellsten „Jõehobu töökohal“
Inimene peab kohtama oma minevikku, et hakata elama olevikus.

VALESANGAR – kogub kangelastegusid. Teeb ohjeldamatult tööd, tal pole mitte kunagi vaba aega. Ta on sunnitud olema edukas, sest muidu pole ta mitte keegi. Ta jätab hooletusse enda, oma abikaasa, perekonna ja püüdleb edu poole. Väline on tema elu sisust olulisem, ise ta seda ei mõista.Ta valib kiirustamise, et poleks tarvis peatuda. Ta ei tea, mida tähendab olemine. Teiste edus ja kuulsuses näeb ta ohtu endale, st et ta valib alluvateks inimesi, kes oma ande ja võimetega teda ei ähvarda. Inimene ei saa täituda enne, kui ta ei ole kohanud oma tühjust, ega terveneda enne, kui ta puruneb. Valu kohtamine tähendab seda, et ta näeb oma pingutuste asjatust. Abielus ei anna ta endast midagi ja seepärast on ka temale raske endast midagi anda ja lähedus jääb tekkimata.Kuna lähedus hirmutab, siis parim strateegia, kuidas teisi endast eemal hoida on kiirustamine, sest see vabastab häirivast vastastikusest suhtlusest. Ta peab õppima enda tavalisust taluma, et ta on inimene, kes vajab perekonda, kes väsib ja vajab puhkust. Niisiis vajab ta armastust. Et inimene saaks armastust vastu võtta, peab ta alanduma. Oma nõrkuse tunnistamine vabastab muutuma. Armastama tingimusteta ja uskuma, et ka teda tingimusteta armastatakse. Kui ta toibub, siis hakkab ta nägema inimesi enda ümber, ta kuulab ja on ka tegelikult kohal.

TAAGAKANDJA – võtab enda peale vastutuse vanemate ülesannete eest. Mõtleb alati kuidas teistel parem oleks, ning nõnda hülgab enda. Pidev süütunne, et ta üldse olemas võib olla. Teistele andes otsib ta tõendust iseenda väärtuslikkuse kohta, tegelikult otsib ta ennast ja oma tõelist identiteeti. Tavaliselt leiab ta üles need inimesed, kes ei suuda oma asjade eest vastu-tada ja ta usub, et nad ei saa ilma tema abita hakkama. Ta pole võimeline aru saama, et teised on juba täiskasvanud ning suudavad oma asjade eest ise hoolt kanda. Teisi valitsedes kasutab ta võimu. Ta takerdub aastateks olukorda, kus tema saab olla tugev ja teine on nõrk. Tal on raske vahet teha, kus ta ise lõpeb ja kus algavad teised. Ta ei ole eriti oskuslik, vaid tuleb teise inimese sisse, rikub tema piire ning mürgeldab teise hingemaailmas, saamata ise aru, mida ta teeb. Ta on täielikult teistele keskendunud ning otsib neis ennast ja oma olulisust, siis üritab ta anda teistele seda, mida tal endal ei ole. Teiste eest vastutust kandes jõuab ta eesmärgile: tal pole tarvis kanda vastutust enda ja oma elu eest. Toibudes saab temast tervel moel isekas ja ta annab loa ka oma vajadustele. Temas leiduv loovus jääb talle kättesaamatuks ja loovuse võiks ta leida viha tagant. Paranemine toimub, kui ta hakkab tunnustama iseennast, kellel on oma vajadused, tunded ja tegelikkus. Ta hakkab tajuma enda tühjust ja seda, et tal siiani pole olnud üldse oma elu ja see teeb valu, sellepärast lükatakse seda aina edasi. Kuid nähes, et valu tähendab arengut ja kasvu, jõuab ta eluterve isekuseni. Kui ta õpib piire tõmbama ja ei ütlema, riskib ta hüljatuks saada, kuid ta ei kahetse kunagi, kui on tegutsenud endale truuks jäädes. Ta suudab vahet teha, kus lõpeb tema ja algavad teised, ta on hakanud elama enda elu.

PATUOINAS – tema kaela veeretatakse perekonna probleemid. Temast saab perekonna-väline, normidega mittekohanenud indiviid. Häbi abil üritatakse panna laps oma ebaõiget tegu mõistma ja selle eest vastutust kandma. Ta ei liitu sisimas teiste inimestega, siis ei liitu ta ka oma kolleegidega. Vähehaaval toob ta joovastavate jookide juurde oma pettumuse, kurbuse ja mure. Kuid kuna tal ei ole kellegagi oma eluprobleeme käsitleda, siis ei soovi ta oma sõbrast loobuda. Ta hakkab ennast ja teisi veenma, et joomine ei ole talle probleem. Ta eitab sõltuvust, et säilitada ettekujutus oma tervemõistlikkusest, et tal poleks tarvis oma probleemi kohata. Ta ei ole lähedastes inimsuhetes tema ise, vaid keerutab, trikitab ja põikleb, sest tema isiksus on nii häbi täis. Tal on võimetus teistega arvestada, sest teda ei ole kunagi frustreeritud. Talle on antud liiga palju ning talle pole kunagi ei öeldud. Ta ei suuda ise endale silma vaadata, st ta ei suuda vaadata oma hinge, ta elab vales. Tema toibumine seisneb selles, et ta liitub teiste inimestega. Ta võtab omaks oma sõltuvuse alkoholist ja tunnistab, et ta vajab abi. Ta vabaneb, kui häbi hakkab süüks muutuma. Häbi räägib inimese väärtusetusest, süü aga, et inimene on midagi valesti teinud. Lõpuks andeks saades ja endale andeks andma õppides ta vabaneb.

NÄHTAMATU LAPS – ei taha kellelegi tüliks olla, vanematel ei ole tema pärast kunagi muret. Ta tajub vaistlikult, et ta saab olemas olla vaid siis, kui teda olemas ei ole. Maailmas ei ole tema jaoks kohta. Ta ei kuulu mitte kuhugi. Ta ei kuulu rühma, vaid on sellest väljaspool. Ta on ääretult hea ja tubli, ta ei taha tüli teha. Ta kardab oma viha ja kardab ka teiste viha, ei julge oma tundeid väljendada. Ta teeb teistele ruumi, tõmbub tagasi, kui tema huvid lähevad vastuollu teiste huvidega. Ta matab oma talendi nagu hõberaha maa sisse, selle asemel et see tulu teenima panna. Tulu teenimine tähendaks nähtavaks saamist, riskimist olla loov ja uue proovimist. Hirmul olev laps-täiskasvanu ei julge nähtavaks saada muul moel kui täiuslikuna, st et ei jääda vahele ebatäiuslikkusega ehk vigadega. Seevastu loovus eeldab vigade lubamist, kuid see on liiga ohtlik. Ta ei ole nii silmapaistev, et võiks taluda vigade tegemist. Ta saboteerib oma edukust, ise takistades oma heaolu ja kasvamist. Ta suhtub oma tunnetesse dramaatiliselt, suurendab või moonutab nende tähendust ja tõlgendab neid nõnda, et nad pole vastavuses oma sotsiaalse sisuga. Ta vahel ka ise ei mõista enda reageeringuid tunnetele. Viha on võõras komponent, mis hirmutab ja tekitab hämmingut. Viha on peidus headuse all. Ta on krooniliselt solvunud, kuid ei näita seda välja. Ta juskui ootaks, et teised teda tähele paneksid ja teaksid, mis tema sees liigub. Ta kannab enda sees suurt häbi, kui inimene ei saa armasta-tuks, siis saab ta häbistatuks. Ta igatseb saada nähtuks, tähele panduks, mõistetuks ja ühine-nuks, eelkõige tema oma isiksuse nähtavakssaamist. Tunnete tunnistamine ja väljendamine on turvaline ja normaalne. Ta peab julgema ennast piisavalt sageli blameerida, riskida, et üle saada häbist. Tegema läbi taassünni valu, enne läbi teiste pilkude surres. Tema tegelike tunnete ja mõtete avalikuks ja nähtavaks tegemine. Teda hüljatakse seal, kus on esikohal kiirus, ja hinnatakse seal, kus valitsevad tundlikkus, turvalisus, loovus ja vaimsus.

NAERUTAJA – peidab oma rolli taha perekonna probleemid. Teda vajatakse pingeid vallandama. Kui ise ta kannab neid tundeid enda sees, kujundades nende ümber vastandi: naeru ja lõbususe. Mida valusam probleem, seda suurem paistab olevat naer. Tal ei ole ühendust oma keskpunktiga, kus ta on tõsi ja tõeline. Tema unistuste amet on müüja. Ta ei kujuta ette, et keegi võiks soovida vait olla. Ta põgeneb oma valu eest, mistõttu on saanud temast oma kasvamise eest põgeneja. Üks ebapiisavuse tunne on, et teda ei vaja mitte keegi. Ainuke tunnustus on tulnud tola mängides. Tegelikult on ta väga kartlik ja ebakindel. Teda hirmutavad viha ja kurbus. Talle on töökoht lõbustuspark, kuid keegi ei jaksa ühe ja sama nalja peale mitu korda naerda. Vahel paneb ta ka teised uskuma, et just naeruga saadakse eluraskustega hakkama. Ta peab õppima, mis on siirus ja ehtsus. Ennast avades on ta väga haavatav ja häbi suhtes vastuvõtlik. Tema suurimaks probleemiks on nähtamatus, rambivalgus on nii ere, et see peletab pimeduse, elust saab karneval ja pimeduse salajane sõnum läheb kaduma. Seda, kes pääseb nägema naerutaja valu, valdab seletamatu hardus, tekib tohutu austus ja õrnus selle hüljatud lapse suhtes. See surmaheitlus on tegelikult sünnitusvalu. Ta muutub tõsiseks ja enne kui saabub tasakaal, peab ta ära käima ka selles äärmuses. Ta toibub, kui ta nõustub olema valuline, alandlikkus on enesetundmine.


Toibumine ei ole mitte kunagi täielik, see on elukestev protsess. Vanad rollid elustuvad, kui minna näit vanematekoju, kohtudes oma emaga. Kuid ajutised käigud vanadesse mallidesse ei ole tagasilangus.

Küsimus surmast seondub küsimusega elu väärtustest ja see omakorda inimese tõelisest identiteedist. Kes ma täiesti paljana surma ees seistes lõpuks olen? Kust olen ma tulnud ja kuhu ma lähen, või kas ma üldse olen olnud kuhugi minemas? Millised on minu sügavamad väärtused?

4 kommentaari:

Udo ütles ...

Kui ma seda kokkuvõtet lugema hakkasin oli esimeseks reaktsiooniks võrrelda kirjutatut enda ja oma lähedaste peal. Üsna ruttu sain aru et see on vale strateegia. Nii ma sattusin hindaja, mitte arusaaja rolli.
Edaspidi läks lugemini juba paremini. Egas oluline pole end mallidega võrrelda vaid tabada seoseid.
Ja aga muidugi leidsin samu seoseid ka endas ja lähedastes. Kuid see polnud enam võrdlev hinnang vaid n. ö. äratundmine. Ja veel et muidugi pole puhtaid tüüpe, nagu elus ikka. Aga just need detailid milledest inimmustrid koosnevad, on tähelepanu väärt.

Laps Eestis ütles ...

Hea tähelepanek, aitäh!
Ma ka püüan pigem mõista ja aru saada, kuigi kaugel see hinnangute andminegi siit on? Aga teadmine ehk aitab lahti lasta ja edasi minna, usun.

Udo ütles ...

Mina usun seda ka. Ainult et on absoluutseid teadmisi ja suhtelisi teadmisi. Kui need omavahel segamini ajad, on ka jama.

Ja mumeelest hinnangud on vajalikud. See on nagu avastamisega. Selleks et midagi avastada, pead tegema mingis suunas oletuse ja siis kontrollima kas oletus on õige. Kui vaatad suuril silmil ringi ja midagi ei oleta, siis midagi ei avasta ka.
Et teadmist hankida, tuleb midagi hinnata. Niiöelda oletada et see asi on ilmselt selline. Ja siis vaadata kas oletus on õige. Ja kas on absoluutne või suhteline.

Ja lahtilaskmist vajavaid asju on minus küll. Arvan, kõigis on.

Laps Eestis ütles ...

:-)
Mulle meeldivad Sinu mittestandardse maailmavaate väljendused ja uued vaatenurgad. Elu saab jälle uuem ja huvitavam.
Aitäh!