Eelmise sissekande muinasloos tegutsevad lapsed kümnekesi kord ühe, kord teise pere õuel. Kas nad on seal üksi, ilma täiskasvanute järelevalveta? Kas see pole ohtlik? Millised eetikanormid ja tavad hakkavad valitsema sellises rühmas? Mul tekkis selline küsimus paar päeva tagasi pärast seda, kui ise naabrilaste „rünnaku” üle elasin.
Nimelt kutsusin pühapäeval tuttava ema lapsega külla. Tuttav ema vastas, et ei saa tulla, aga kui mulle sobib, siis ta saadab oma lapse ja tolle kaks sõbrannat. Vastasin, et sobib. Arvasin, et seltsis segasem. Lapsed ju üsna ühevanused.
Olin parasjagu lastega aias, naabrilaps veel meie suuremal külas. Külalised tulid sisse, tormasid tere ütlemata minust mööda, vallutasid minu lapse ja tema külalise mängumaa ja kehtestasid seal oma reeglid (tõuklesid nii väljakutsuvalt, et rahumeelsed lapsed olid sunnitud oma mängu katkestama, eemale minema ja pealt vaatama). Me olime ebameeldivalt üllatunud.
Uued külalised olid oma rüselusmänguga nii tõsiselt hõivatud, et neil polnud lihtsalt aega märgata minu ja teiste laste rahulolematust. Mõne aja jooksul õnnestus minul ja tütrel uued külalised siiski korrale kutsuda ja mäng jätkus sõbralikult ning rahulikumalt. Kuni nad üsna hüvasti jätmata lahkusid. Ebameeldiv tunne jäi.
Pärast rääkisin sellest tuttavaga ja ta möönis, et need kolm koos lähevad vahel käest ära – ja tuletas meelde, et oli kohe minult telefonis küsinud, kas ma saan nende järele vaadata. See ja enda valmisolek oli mul meeles küll, põhimõtteliselt ma ju arvangi, et peaks lapsi mitme pere peale kasvatama. Ma lihtsalt ei arvanud, et nende väikeste tüdrukutega võiks selline lugu juhtuda – ma ju natuke ikka teadsin neid. Tuttava esimesse klassi läinud laps on minu lapsest paar aastat vanem, tema sõbrannad samaealised. Kolm väikest tüdrukut ja lausa sõgedalt mürgeldavad, kui oma vanemaid ligi pole.
Siis hakkasin mõtlema, et ma ei mäleta, et ma oleks nende väikeste, viie-kuueaastaste tüdrukute vanemaid näinud. Tüdrukud liiguvad tänavail ja pargis kogu aeg üksi. Väikeste titade van(a)emad ja hoidjad siis tegelevad nendega, kui tahavad.
Selle näite varal näen, et koolieelne iga on üksi ringi liikumiseks ikka kaugelt liiga vara. Isegi, kui laps on valmis turvaliselt liiklema, on tal veel palju õppida käitumise ja inimsuhete kohta. Õppida elementaarsest viisakusest ja eetikast. Ja kõigest muust, mis inimeste vahel. Neid reegleid peaks õppima just vastutustundelise täiskasvanu kõrval – nähes, kuidas võiks teha (või kasvõi sedagi, kuidas võiks tegemata jätta) ja mida nad ühe või teise käitumisega ümbritsevais põhjustavad. Ma loodan, et tolle Inglismaalt pärit daami jutustatud loos oli alati laste kõrval ka täiskasvanu – see lugu tundus nii armastuseküllane ja turvaline. Armastust ja turvatunnet vajab laps kasvamiseks iga hetk. See annab võimaluse omandada ühiskonnas kehtivad reeglid ning sellelt pinnalt on lihtsam teismeliseeas leida endas sisemine vabadus.
Eestis on lapsed sageli ilma hooleks jäetud. Ilm nendega ei tegele ja tulemus ei rõõmusta kedagi. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar