Sidususest

Ma olen endas kandnud ühte lugu nagu ilusat pilti muinasmaast, mis on päriselt kusagil olnud. Seitsme maa ja mere taga elanud kord üks küla, kus inimesed olnud omavahel sõbrad. Selle küla inimesed teinud palju asju koos. Nad elanud kenas ümbruskonnas ja nende lapsed jooksnud ringi, mängides kord ühe pere, kord teise pere õuel. Ja söönud nad seal, kus juhtunud söögiajal olema. Või leppisid ehk emad selles kuidagi kokku – sellistest üksikasjadest lugu vaikib. Ja lapsed hoidsid üksteist ning nende vanemad said suure osa oma ajast tegelda oma asjadega.
Selle loo rääkis mulle üks pensioniealine Inglismaalt pärit daam. Ja sarnast lugu rääkis ka mu Karjalast pärit vanaema üha ja üha.
Aga Eestis? Kas meil on elatud nii nagu oleks kogu küla üks pere? Kas eesti kirjanduses on sellise elu kirjeldusi? Meenub paar talgutöö kirjeldust – see on tänini tuntud koostöövorm. Aga kas meil on kunagi olnud kombeks mitme pere lapsi koos kasvatada? Pigem ikka igaüks oma koju sööma, sest omalgi vähe. Ja lapse järele metsa ei minda.
Kas me soovime võtta vastutust naabrilapse sirgena kasvamise eest? Mulle tundub see praegu küll hirmus võõras olevat. Aktuaalne tundub hoopis „Sügisball” oma kollektiivse üksiolemise teemaga. Ja argipäev ülepea kasvanud tiinekatega.
Kas kogukondlik elustiil on Eestisse mujalt sisse toodud? Eestis on siin-seal püütud ka kogukondlikul viisil – üksteist toetades - elada. Meenub Lilleoru ja Pahkla camphilli küla ja Maarja küla, aga need pole päris see, sest Lilleorus on tegu vaimse vennaskonna ja teistes erivajadustega inimestega ja nende asumite ideoloogia on piiri tagant pärit.
Vähe olen küll Eesti maaeluga kokku puutunud, aga selliseid kooskasvamise lugusid pole juhtunud kuulma. Kas meil sellist sidusat kogukonda kusagil üldse on? Pigem on olnud omaette see eestlase elulaad – maja ehitatakse naabri omast eemale, metsatuka taha. Või Andrese ja Pearu porimine üle aia. Tipp Ja Täpp