Valust ja vägivallast

See raamat tuli meie juurde tasapisi. Kahes suvises lastelaagris jutustas jutuvestja seda lugu. Ja lugu oli nii haarav, et minagi tahtsin seda järmisel suvel uuesti kuulata. Nii me istusime tihedasti lõkke ümber koos, lapsed ja mõned täiskasvanud ja mina lootsin teisel korral jälle nagu esimeselgi, et kõik läheks hästi. See on õnneliku lõpuga raamat, kuigi mu lapsed ütlevad selle kohta kurb raamat.

Hiljuti juhatas tütar, et sama raamat on ka eesti keeles olemas, „Kõrbelill”, autoriks Somaaliast pärit supermodell ja lugu ongi tema enda elust (valgete kaantega Sinisuka sari). Laenutasin selle, et ise ka kõik üksikasjad oma silmaga üle vaadata. Ja nüüd olen seda ette lugenud. Enamasti pojale, aga vahel tuleb tütar ka. Tema luges selle vist juba kiiresti läbi. 

Ma olen valge sarja raamatute suhtes mitmetisi tundeid tundnud. Ühte olen varem ka lugenud („Mina, Nojoud, kümneaastane ja lahutatud”) ja oletan, et kõik selle sarja raamatud räägivad Aasia ja Aafrika naiste kohutavast elust ja õudsest lapsepõlvest. Et kas ma ikka tahan lastele selliseid raamatuid, mis kirjeldavad kohati üsna üksikasjalikult (aga ikka talutavuse piires) nt laste vägistamist. Sest ma ju tahan kasvatada lapsi usus, et maailm on ilus ja hea. (Tegelikult ma ju tean ise ka, et maailm on vahel ja mõne jaoks väga kole.) Hiljuti oli meil kodus üks tavaline lasteraamat, mida tütar vaatas ega tahtnud lugeda. See oli rohkem isa ja poja unejuturaamat. Korra sattusin ka mina sellest ühe peatüki lugema. Lugesin selle õhtu peatüki püüdlikult ära ja rohkem pole nõustunud. Milleks lugeda väljamõeldud ilgustest, kui päris elus on päris ilgused ka olemas. Teismelisena kuulasin ise igal laupäeval-pühapäeval raadiosaateid „Need aastad ei unune”, kus küüditamisi ja Siberi aastaid meenutasid vanad inimesed, kes kõiksugu koledusi meenutasid. Neis olid kohutavad kirjeldused nt kaeviku serval maha laskmistest – ja üks neist tulistatutest ei saanud korralikult surma ning tal õnnestus hiljem laipade vahelt välja pugeda ja lõpuks ka kodumaale jõuda. Sellised asjad panevad mõtlema ja annavad elule avarama perspektiivi. Minu jaoks on kuidagi väga kohustuslik neid asju teada. Nii ma siis otsustasin, et mu lapsed on ka juba selles eas (tütar 13, poeg 9) ja loen neile ise „Kõrbelille” ette. 

Pojale ma tüdrukute ümberlõikamise peatükki ei lugenud. See oli liiga kohutav, lugesin seda omaette ja olin vapustatud. Tütrega rääkisin sellest pärast. Et miljonid tüdrukud surevad selliste protseduuride kätte. Pojaga rääkisin veel vähem. Sest mul on raske toime tulla enda valuga nende võõraste väikeste neegrilaste pärast. 

Ja vägistamise teemad. Nendel mõnusatel lõkkeõhtutel lastelaagris ma ei mäleta, et vägistamise teema oleks mind puudutanud. Arvan, et jutuvestja lihtsalt jättis hullemad kohad vahele ja eks aeg olnud ka piiratud. Nüüd pidasin endaga aru, midagi jätsin ikka ise ka vahele, aga võtsin end kokku ja ülejäänut ikka lugesin. Kohutavalt piinlik ja häbi on. Me hoiatame lapsi kommionude eest, aga see on selline umbmäärane hoiatus, keegi ju täpselt ei ütle, mida me kardame. Selle väljaütlemine ongi tabu. Kuidas sellest lapsega kõnelda? Kuidas sellest siin kirjutada, teades, et iga lugeja mõte mõjutab mind ja meie lapsi? Kuidas luua endale, meile kõigile (ei ole ju koledust, mis meisse ei puutuks!) iga hingetõmbega ilusat maailma olukorras, kus mõned asjad on väga valesti?

Ja rääkimata jätta pole ka õige. See on just see olukord, millest kirjutatakse ka raamatus – naiivsus ja teadmatus, ettevaatlikkuse puudus on see, mis noore peategelase ja raamatu autori halbadesse olukordadesse viib. Nagu mu tütar ütles: õnneks ta teab, mis edasi saab, et lõpuks ta saab elu haljale oksale (ja mind puudutab lisaks see, et ta teeb jõupingutusi naiste olukorra teadvustamiseks ja muutmiseks). Me oleme õdusatel lõkkeõhtutel seda korduvalt kuulnud ja jutustaja hääl sisendas meile kõigile, et hea elu on ka sellises olukorras võimalik.

Selle raamatu kaudu sain mõlema lapsega ühekaupa rääkida seksuaalsest väärkohtlemisest. Tütrele ütlen, et sellised mehed on Eestis ka olemas. Ja pojale, et sellised tuleb vangi panna. Ma ei pea midagi otse ütlema (energeetiliselt oleks väga halb niisuguseid asju otse nimetada, hunti ei pea kohale kutsuma, teadis juba vanarahvas) ja samas oskavad nad siis ehk terased olla ja end vajadusel hoida ja kaitsta. Aga see raamat on enamjaolt ikka muust kui seksuaalvägivallast, põhiliselt somaali rahva kultuurist ja uskumustest ja eluviisist ja milliseid pingutusi tuli sellel inimesel teha, et oma elule uus suund anda. Sedasorti edulugu, mis praeguses hetkes jälle uuel viisil kõnetab.

Hiljem lisatud. Waris Dirie puhul ei seisne tema edu minu silmis mitte niivõrd selles, et ta sai paljasjalgsest näljasest noomadilapsukesest valgete maailma esikaanemodelliks, kui selles, mida ta selle tuntusega peale hakkas: teadvustas (sadadele?) miljonitele Ameerika ja Euroopa inimestele Aafrika naiste olukorda. Miljonite teadvuse muutmine muudab kindlasti ka konkreetsete inimeste olukorda, annab teisi valikuvõimalusi. Olen ise korduvalt kogenud, kuidas selle blogi lugejate mõttejõud minu elu muudab – ja neid lugejaid on vahest paarsada. Piisav hulk teadvustatud mõtet muudab olukorra ka välises maailmas (sest keegi, kes tunneb end olevat selleks kutsutud, viib need muutused ellu).

Aga seda raamatut võib lugeda ka ajaviitena ja keskenduda muudele põnevatele elulooseikadele, mida on valu ja vägivalla teemaga võrreldes ikka valdavas enamuses.

TJT

Kõrvavalu

Pojal jäid kõrvad haigeks. Ma arvasin, et teeme sibulakompressi ja saame sellest jagu. Aga ei saanud. Poeg polnud nõus seda kauemalt peal hoidma, pidi ebamugav olema. Uurisin alternatiivraviinimeselt, mis veel haigete kõrvade tervendamisel oluline on.

• soojaks tehtud kuiv kummelipadi kõrval (ei meeldinud)
• vesinikuga (?) puhastamine (seda ei proovinud)
• homöopaatia, eriti vees lahustatult (ununes või sage lonksu võtmine tekitas stressi)
• lihast ja piimatoodetest loobumine (sellega ta oli nõus, sest liha ta nagunii eriti ei söö)
• suhkrust loobumine (tegelikult me söömegi peagu ainult mett ja muud magusat)
• piimhappebakterid
• lisaks eeterlik seedriõli, taimeteed, smuutid marjadest, käte haige koha peal hoidmine ja jalavannid, millest tavaliselt piisab, et jälle kõik korda saaks; ja ekraanivaatamise piirangud, nagu ikka haiguse korral.

Haigus ei taandunud. Nii ei jäänudki muud üle, kui võtta antibiootikumikuur ja poeg sai terveks. Tütar jäi ka haigeks. Ta on oluliselt tublim end tervendama kui poeg, aga seekord tuli tunnistada allajäämist ja ka tütar sai antibiootikumikuuri kätte. Esimest korda meie peres juhtus, et lapsed said antibiootikume ja ausalt öelda tundus see mulle läbikukkumisena. Seni on nad arstirohtudeta terveks saanud, kõik see 9 ja 13 aastat. Aga nagu ma tütrele kinnitasin, elu on selline,et vahel on inimene haige. Tuleb endal ka seda lihtsalt nii võtta.

Ühe uue teadmise sain ka. Kurguvaluga on hea süüa külma smuutit. Seni arvasin, et haige kurguga peaks ainult sooja jooma, aga nüüd proovisin enda kurguvalu peal järgi ja mõnus on.

TJT

Perekonnaõpetuse õppematerjal

Käisin jälle raamatukogus suuremate põhikooliõpilaste riiulivahes raamatuid otsimas. Kuigi tütar oli palunud mulle ühe krimka tuua. Lee Child pidi eriti hea olema. Mina ei tea ega tahagi teada. Aga selles vanuses ma lugesin krimkasid küll. Ma lugesin muud ka, seiklusjutte ja „Jane Eyre´i” ja „Consuelot” nt, või olid need äkki paar aastat hiljem? Tütar tahab ainult krimkasid ja oli nõus ka Mirabiliat lugema, kui koju kätte toodi.

Enamik kättepuutunud ja silmajäänud noorteraamatuid on minu maitse järgi väga rasketel teemadel. Mõnda lehitsesin ja panin tagasi. Kuigi raamatuõudused tütrele meeldivad, siis neid ma ise laenutama ei hakka, kui tahab ja leiab, võtab ise.

Aga ma leidsin ka ikka midagi – ühe teismelistele kirjutatud jutuka, kus 17-aastane eliitkooliõpilane avastab, et on rase. Peategelased on rikkad ja ilusad, andekad ja osavad, selliste elust on ju lust lugeda. Ja raamatu edenedes tekib peategelasele ka hingeelu.

Minuga haakus see raamat vägagi. Paljud tunded ja mõtted on enda minevikus läbi elatud. Selle ühe erinevusega küll, et mina tahtsin juba väikse tüdrukuna lapsi saada, 17-aastaselt ja sealt edasi kohe vägagi (mitte et ma seda reaalselt ette kujutanuks). Oli lihtsalt õnnelike kokkusattumuste jada, et see nii kaua aega võttis. Just nende tunnete pärast ma sooviksin, et paljud noored seda loeksid. Poisid ka. Kui ma oleks perekonnaõpetuse õpetaja, siis ma paneks poisile juba selle pärast kõrgeima hinde, et ta on selle raamatu läbi lugenud. Tüdrukule tegelikult ka. Aga poisile seda enam, sest meie ühiskonnas on vist siiani sageli laps ainult naise asi. Selles raamatus on. Ja need isarolli vastutusest ilma jäänud poisid ei kujuta ettegi, mida naine peab läbi elama. Ma arvan, et kirjeldus on täitsa realistlik ja teismelisele eakohane mõista. 

Mõni asi selles raamatus ei meeldinud ka. See, et emarolli üksi jäänud tüdruk ei leia ka täiskasvanud naistelt tuge (väheke ikka on, aga hästi väheke). Aga see võib ka päriselus mõnes olukorras tõesti nii minna, kujutan küll ette. Ikkagi oleks tahtnud, et keegi positiivne tegelane oleks peategelasele öelnud, et ei ole hea plaan kahenädalase lapsega kooli minna ja täitsa rahulikult võib aastakese vahele jätta ja siis kooli ära lõpetada ja vaadata, mis eluga edasi teha. 18-aastaselt ju elu ei lõpe – ka selle raamatu peategelasel, kes raamatu lõpuks on 19. Just selle pärast mulle meeldiks, kui see raamat oleks koolilugemise kavas ja seda klassis ühiselt arutataks, rasestumine ei ole ju ainult bioloogiline fakt. Mulle meeldiks, kui igal noorel lugejal oleks kasvõi üks täiskasvanu, kes aitaks tal olukordi ja võimalusi laiemalt näha kui see raamat võimaldab. Ükski laps ei peaks kasvama esimestel elukuudel kooli kõrvalt ja lausa klassiruumis selle pärast, et ema ei tea, et on olemas ka teised võimalused. Välismaal muidugi antaksegi paari- ja mõnekuised lapsed võõraste hoida (aga neid hoitakse ikkagi mitte klassiruumis vm avalikus kohas!), see on norm, aga meil on ju veel variante, mis selles raamatus üldse kõneks ei tulnud. Eks see olegi ju eluline, et kui lapse saanud tüdruk on ise kasvanud teadmises, et lapsed on karjääri tegemisel takistuseks, siis nii läheb ka tema elu. Päriselus väga tavaline, et inimene ei ole valmis 18-aastaselt oma elu laiemalt nägema ja vanematelt päritud mõtte- ja toimimismustreid ära tundma ja muutma. Ma lihtsalt inimese ja tütre emana tahtnuks näha selle mustri muutumist, et noor ema saab rohkem kontakti oma lapsega, selle asemel, et raamatu lõpuni jääda rippuma oma karjääriteemade külge ja elu jätkub pigem lapse kiuste kui lapsega koos. Samas – see on eluline, nii et mis ma oma idealismiga siin ikka laiutan.

Heli Künnapas on mulle varasemast täitsa teadmata autor ja see oli sisukas esmakohtumine. Kerge guugeldamisega leidsin, et tegemist on noore kirjanaisega, kes peab ka toredat blogi lastega maal elamise teemal. Mulle meeldib, kuidas ta lugu jutustab. Ja nagu ikka vajan, et tegelased on sümpaatsed ja elu nende ümber paneb küll tõsiselt proovile, kuid kokkuvõttes ei ole liiga kole, mulle jääb usk, et sellisel tegelasel saab ka sellises olukorras hästi minna. Lugejana ma tahan tunda, et autor usub, et armastus on olemas. See on ridade vahelt kogu aeg tunda, mis on autori positsioon selles eluolulises küsimuses. Armastus peab olema, muidu mina ei mängi.

Hiljem lisatud. Tegelikult ei meeldi mulle veel üks asi. Need stereotüübid, et linnainimesed on pahad ja maainimesed on head. Ma võin seda kuidagi mõista, aga see ikkagi ei meeldi mulle ja ma parema meelega oma lastele selliseid stereotüüpe ei õpetaks. Eesti lastekirjanduses on see lausa stamp. Kas meie mõtlemises ka? Päriselus ju on inimesed täitsa igat moodi. Küsisin üle, teiste arvates ka. Minu meelest on ohtlik kultiveerida arusaama, et linnainimesed on halvad, hoolimatud, ükskõiksed vms ja maal elavad inimesed on lahked ja head. Igal pool on kõike, erinevused on võimalustes.

TJT

"Billy Elliott"

Käisime tütrega „Billy Elliotti” vaatamas ja jäime väga rahule. Üksi ma poleks seda vaatama läinudki, sest sisu tutvustuse järgi tundus, et äkki on lastekas. Äkki oligi (sellistele lastele, kes jaksavad ühe vaheajaga kaks ja pool tundi paigal istuda), aga minu jaoks oli teemasid ja puudutusi pilgeni.

Kõik tegelased olid pingestatud ja huvitavad ning rollilahendused niisamuti. Kaire Vilgats tantsuõpetajana või Mait Malmsten Billy isana, Reet Linna, Jaagup Kreem ja Jüri Vlassov pakkusid parimat, mida mina oskan neilt loota. Peategelane oli lihtsalt võluv poiss. Oma tegelase vääriliselt balletti tantsima õppida pole paari kuuga muidugi võimalik, aga see oli lavastuslikult imekaunilt lahendatud päris balletipoisi abil. Teadjamad räägivad, et välismaal valitakse sobivad Billy osatäitja kandidaadid välja mitu aastat varem ja nad jõuavad kõike põhjalikult harjutada. Samas oli Kaspar Kiisk Billyna peagu kogu aeg laval ja igas hetkes sisukas ja põhjendatud, tantsis ja laulis ja näitles loomulikult, kõik see liigutas ja jäi meelde.

Kaevurite massitseenides oli valu, energiat ja jõudu, mida ma just sellise olukorraga seostan (1984. aasta kaevurite streik Põhja-Inglismaal, kui 200 000 täisjõus meest ähvardab töötuks jäämine), Billy ja politseinike tantsunumber kirjeldas metafoorselt ka inimese meeleseisundit; samas järgmises numbris noorte baleriinide kergus ja elurõõm. Noored jätsid mulle väga hea mulje. Tugevad emotsioonid, pisarad ja naer. Eriti lõpus, kui balletiseelikus tulevad teiste seas lavale osatäitjad, Terminaator... ja Mait Trink.

Lilla teema ka. Mida erilisemad inimesed peavad läbi elama, et endaks jääda. Kui kerge on oma hinnangutes haiget teha. Ja kust läheb kellegi arusaam normaalsusest. (Kas ma ütlen liiga palju ette ära, kui mainin, et korduvalt rõhutatakse, et peategelane ei ole gay, talle lihtsalt meeldib tantsida?) Lavastuses oli liigutav hetk, kuidas jõrm kaevuriisa oma õrnahingelist poega toetama asus, tunnistagem, et lapse edu on vanema toetusest otseses sõltuvuses. Vaheldumisi pinget ja lõdvestust, arengut ja avardumise võimalusi. Konflikti võimalusi oli igas stseenis, aga mulle meeldis, et kõik tegelased olid ikkagi ainult head inimesed, kes otsivad oma piirangutest hoolimata õnne. Ja taustal kuri valitsus, kes on vastutav raskete olude eest. Üleni haarav, paljukihiline, sügav ja samas hoogne etendus.

Kurb oli ainult see, et meie meespool jäi koju. Üks arvas, et talle ei meeldi Elton John ega muusikalid ka kuigivõrd. Teine pidas sisu kahtlaseks (poiss, kes tahab tantsida...). Ma oleks väga tahtnud, et poeg oleks seda vaadanud ja oma maailma avardanud, aga ei hakanud siiski seda riski võtma, et ta oleks meie elamuse ka untsu keeranud.

TJT

"Tashi Delek!"

„Tashi Delek!” on 55-minutine Peeter Rebase 2015 valminud dokfilm 18-aastasest tiibeti noormehest, kes peab langetama oma elu valikud vaeses Nepaalis (Mustangi piirkond). Noormees, kes tahaks saada jalgpalluriks ja minna ärijuhtimist õppima USA-sse, peab tegelikkuses toime tulema oma võimalustega: kas jätkata elu kloostris või suunduda ilmalikule teele, aidates oma vanemaid igapäevaeluga  toime tulla. Küsimused, mis selle noormehe ees seisavad, on mulle ka juba tuttavad meie praegu 9-aastase poja suust. Juba paar aastat on ta mõelnud oma tee ja valikute üle ja teinud sellest lähtudes ka otsuseid.

Algklassilapsele oleks seda filmi vara vaadata, aga põhikooli lõpuklassis või gümnaasiumis käivale noorele soovitan! Haakumispunkte on vähemalt Eesti maapiirkondade noortel paljugi: materiaalselt piiravad olud – ja hea ju teada, et kusagil on ehk veel raskem toime tulla ja oma unistusi teostada kui meil. Muidu me võtame hirmus palju šnitti ju rikastest põhjamaadest ja Ameerikast. Ja mulle väga meeldivad need mägised maastikud oma võimsuse ja tundliku värvimänguga, silm puhkab peal. Igas kaadris sisukas, huvitav ja ilus film, mõni mõttetera oli mulle eakohane, nii et sobib alates u 14. eluaastast ja tagumist piiri vist polegi. Sobimatut pole nooremale eale ka, aga kui aru ei saa, võib lapsele igavaks jääda. Ilus, rahulik ja tark film.

TJT

„Vehkleja” ja „Mandariinid”

Kaks uut eesti filmi. Sõja ja selle järellainetuse teemal.

Käisin ka „Vehklejat” vaatamas, koos tütrega, kes soovis seda uuesti näha. Talle nii väga meeldis. Hästi puhas ja ilus film hästi koledatest asjadest. Tundub, et see võib olla parim viis noortele meie lähiajalugu tutvustada. Sündmused ja kontekstid on õiged, lugu just parajalt filmilik ja välja näeb ilus. Pojale meeldis kangesti võistluste stseen, kus väike eesti tüdruk võidab vehklemises pikka kasvu Moskva poissi. Oli emotsionaalselt vägev jah. Mõnda asja vanaema rääkis juurde ja mõnest asjast ta ei saanud päris aru, aga eks järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Täiskasvanud vaatajat võib häirida, et vehkleja Endel tuleb vangilaagrist tagasi nagu kahenädalaselt komandeeringult, ja et lapsed on nii ilusas riides kogu aeg (sündmustik toimub 1952.–53. aastal Haapsalus ja Leningradis). Minule nii sobib. Enam-vähem. Ongi juba aeg lasta mõni koledus tolmu koguma.

„Mandariine” vaatasime mõni nädal tagasi telekast. Võimas film ja puudutas ka poega, kes muidu kangesti innukalt internetis sõjamänge mängib. Laps peaks mingis vanuses ikka natuke aduma, mida sõda päriselt kaasa toob. Nojah. Maailmas praegu käimas olevatest sõdadest mina pole neile eriti rääkinud, sellist filmi näitan hea meelega. Mulle tundub, et uudistest ei saa laps neid perspektiive, mida ta hinge arengus selles vanuses vajab. Sellisest filmist võib saada küll. Pealegi on see film lihtsalt väga hästi tehtud. Ilusaid inimesi on hea vaadata ja neile on kerge kaasa tunda.

Soovitan kooliõpilastega vaadata nii ühte kui ka teist, meie lastele (9 ja 13) olid arusaadavad ja meeldisid väga.Täiskasvanu võiks ka ligi olla. Lastega on ju nii tore mõtteid vahetada.

TJT

Jälle kodused koolitööd

Arst: Tere! Räägi, mille üle sa kaebad.
Mina: Igav on.
Arst: Millal ja kuidas see juhtus?
Mina: Oh arst, kas sa ei tea, kuidas igav hakkab?

See on kahekõne mu poja töövihikust, arsti osa on ette kirjutatud ja teine pool tuleb ise täita. Meil oli lõbus (temal seda omaette teha ja minul pärast lugeda). Vahel meil on pojaga ka lõbus koolitöid teha. Vahel ei ole. Rohkem tundub see sõnnikuveona, selle emotsionaalse raskuse pärast. Tänan siis võimaluse eest aidata pojal tema emotsionaalse puhastuse tööd teha. (Kui seda igapäevaselt ei tee, lähevad probleemid kuhja ja ongi ühel päeval depressioon platsis.)

Ma olen siin varem kirjutanud, et tore on lapsega koos kodutöid teha. Mingi eesmärgipärane piiritletud lühiajaline tegevus. Tegelikult see ei ole tore, et noorel lapsel on vaja kodus koolitöid teha. Enamasti ei ole emadel-isadel vaba puhanud ärksat aega, et lastega koolitööde tegemist nautida. Siis on see kohustus ja piin. Ja see teeb laste vahele ka väga suure vahe sisse. Osa lapsi saab kodus abi, teise osa vanemad on tööl, liiga väsinud, või ka töötud ja depressioonis (purjus). Ja millalgi peaks kõik lapsed saama puhata ja mängida, huviringis käia ja vabalt maailma avastada.

TJT

Samal teemal on selline artikkel, kopin selle siia, kui ehk tohib. Ott Anari mõtisklus on ka internetis selle viite alt leitav.

Õpetaja: ma pole kusagil näinud nii üleväsinud, tüdinud ja õnnetuid lapsi kui Eestis

Riina Kangur, kirjanik-pedagoog

Delfi Rahva hääl

21. veebruar 2015 15:21

Kooliõpetaja ja kirjaniku Riina Kanguri sõnul ei ole ta kusagil näinud nii üleväsinud, tüdinud ja õnnetuid lapsi kui Eestis. Kanguri hinnangul on selles süüdi Eesti koolisüsteem, mis nõuab lastelt praegu liiga vara liiga palju.

Vastuseks Ott Anari mõtisklusele:

Hoiatus: võib isegi mõtlema panna.

Ma olen nüüd omas mõttes vahutanud juba kolm nädalat selle Ott Anari artikli peale mõeldes. Ilmselt hakkas vaht üle ääre tungima, sest tunnen, et pean ka midagi sellest vahust paberile panema.

Kõigepealt - ma olen töötanud koolis Kanadas, Soomes ja Prantsusmaal ja mitte kusagil pole näinud nii üleväsinud, tüdinud, õnnetuid lapsi kui Eestis. Töö, töö ja veelkord töö, soovitab noor õpetaja. Ah et eluks ettevalmistus? Ah et selline see elu siis ongi, töö, töö ja veelkord töö? Ma ei tea, kas ma tahangi siis enam elada, mõtleb üks noor inimene. Teine maitseb narkootikumi ja leiab – ah sa poiss, nii tundub elu vähe ilusam! Kolmas valab oma tüdimuse ja viha teiste peal välja.
Seitsmendas-kaheksandas klassis ei taheta enam kooli minna, kibedus ja tüdimus elu suhtes on üle pea kasvanud. Ja siis nad lõugavadki, sest kõik on üle visanud. Vanemad, õpetajad, kool, ühiskond. Mida nad kõik tahavad?! Ettevalmistada mind - milleks? Millekski veel hullemaks, mis tulemas on? Persse, ma võtan siis veel mis võtta annab, lõugan ja näpin nutitelefoni, vaatan FB-s pilte ja laigin, sest varsti on sel kõigel nagunii lõpp. Näe, ema ja isa tirivad veel töö koju kaasa, minu jaoks neil aega pole... aga õnneks on mul sõbrad ja nutitelefon. Muidugi ma tahaks ema ja isaga mägedesse suusatama minna, või jalutama, või lihtsalt nendega koos olla, diivanil lösutada ja teineteise lähedust nautida. Aga emal-isal pole aega, töö on tähtsam. Mina küll sellist elu ei taha, ma katsun kuidagi selle põhikooli lõpuni venitada ja siis tõmban ma siit nahhui, Soome, Rootsi või Norrasse, seal makstakse töö eest korralikku palka ja mul jääb aega ka oma tulevasele perekonnale, lastele. Sest oma lastele ma küll sellist elu ei taha.
Neli huviringi? – küsib Ott Anari.
Ma küsin selle peale – Miks ainult neli? Laps peaks tegelema spordiga – ta peaks oskama ujuda, tennist mängida ja oleks tore, kui ta vähe suurema palliga ka vastu pead ei saaks; siis peaks ta oskama ka mingit pilli mängida – klaverit, viiulit, kontrabassi; ka peaks ta oskama tantsida, joonistada... Niimoodi kasvab harmooniliselt arenenud, õnnelik inimene, kes oskab tulevikus seda traditsiooni jätkata, ja nii kasvab peale järjest õnnelikke põlvkondi ja ühiskond õitseb.
Ott Anari tahab selle aga juba eos maha materdada. À la – ei saanud mina seda ja miks siis tänapäeva lapsed peaksid saama?! Mul oli karm ja raske, aga näe – elus olen! Kurat, elu ongi üks suur sõnnikuvedu, saage aru juba!
Ei, mina Ott Anariga nõus ei ole. Lastel peab olema ka lapsepõlv. Lapsepõlv peaks sisaldama ka huviringe, minu pärast olgu või iga päev üks huviring, laps peab harmooniliselt arenema ja see tähendab seda, et tema päeva kuulub nii õppimist, sporti, kauneid kunste kui lihtsalt lõbu.
Kui minu lapsed Kanadas kooli läksid, siis olid seal algkoolis kodutööd keelatud. Jumal tänatud, et olid (on praegugi, Jumal tänatud). Nad said käia balletitundides, ujumas, tennist mängimas ja suusatamas. Ma käisin lastega pargis jalutamas. Lapsed tahtsid kooli minna, sest koolis oli huvitav ja lõbus.
Me kolisime tagasi Eestisse ja nad alustasid oma õpinguid Tallinna eliitkoolis. Mu väike üheteistaastane tütar tegi koduseid töid õhtul poole kaheteistkümneni välja. Poole kaheteistkümneni öösel! Tuli koolist, alustas kohe koduste tööde tegemisega ja istus laua taga poole ööni välja! Ei mingeid balleti- ega klaveritunde enam! Ei mingeid ujumis- ega vettehüpete treeninguid! Töö, töö ja veelkord töö! Kuu ajaga sain ma aru, et sellist elu ma küll oma lastele ei taha ja me kolisime ära Soome. Lapsed said lapsepõlve tagasi. Ja neil oli jälle aega harmooniliselt areneda.
Mu kaks vanemat tütart on end ise ülikoolist läbi koolitanud, cum laudega lõpetanud, Brüsselisse tööle saanud.
Mu kahel teisel lapsel nii hästi ei läinud, sest me olime sunnitud tagasi Eestisse kolima, neil tuli oma õpinguid Eesti koolisüsteemis jätkata. Ja see on kõige hullem, mis ühele teismelisele pärast normaalset Soome kooli juhtuda võib. Üks mu noorematest lastest võitleb siiani sügava depressiooniga.
Eluks ettevalmistus peab olema nauditav, selline, et ma tahan elus püsida, edasi õppima minna, ühiskonnale kasulik olla. Lapsi teha ja kodu luua.
Õppetund koolis peab olema niimoodi ülesehitatud, et koduseks tööks polegi enam midagi jätta, või kui, siis õige vähe ja õige harva. Eesti koolisüsteem ja ühiskond nõuab lastelt praegu liiga vara liiga palju.
Miks sa oma aega ei planeeri? – küsib Ott Anari.
Laps ei peagi oskama oma aega planeerida, selleks on tal vanemad olemas. Laps ei pea veel 14-aastaselt mõtlema, et see elu üks suur töörügamine vaid ongi. See tekitab temas hirmu, stressi, nõutust – selleks ta sinna nutitelefoni imbub, seal saab aja maha võtta, seal ei ähvarda keegi koleda, töörügamist täis tulevikuga.
Ei maksa minust valesti aru saada – nutitelefone koolis ma ei õigusta. Igasugused nuti-mänguasjad, ka telefonid, tuleks juba hommikul kooli sisenedes lastelt ära korjata. Aga mitte selleks, et nad saaks paremini tööd rügada, vaid selleks, et need pisikesed kuradid neid huvitava koolipäeva jooksul ei segaks, sest koolis on niigi tore ja vahva olla, milleks veel nuti-mänguasju vaja on!?
Me ei kasvata lastes ei vastutustunnet ega armastust teadmiste vastu, kui laseme neil vabalt nuti-vahendid kooli kaasa võtta ja siis pahandame nendega sellepärast, et nad seda teevadki! Ka ei kasvata me ei huvi ega armastust tarkuse vastu, kui me neid selle tarkusega enneaegu üle koormame, kui ei nende füüsis ega vaim veel selleks valmis pole.
Kui me tahame ehitada õnnelikku, sõbralikku ja helget tulevikku, siis tuleb meil tõepoolest mõningad väärtused ümber hinnata. Eriti laste kasvatuse ja koolisüsteemi osas.
Ott Anari virutab vihaselt: elu ongi karm, tööd tuleb rügada kogu aeg ning seda isegi koju kaasa võtta. Ja minul tekib küsimus: kelle peale ta õieti vihane on? Mulle tundub, et oma karmi ja näruse elu peale, sest selline mõte jookseb nagu artiklist läbi, et miks ainult mina?! Las teised ka kannatavad! Ja mida varem need lapsed kannatama hakkavad, seda parem. Läbi raskuste tähtede poole...
Aga tähtede poole saab teistmoodi ka, ilma viha ja parastamiseta. Hoopis rõõmsalt, sõbralikult, heatahtlikult ja targalt. Võiks ju proovida? Kuhu see selline arulage rügamine meid inimestena seni viinud on?
 
Ja veel üks muhe lugemine üheksandikult, kes ei soovi eliitkooli minna. Selle ma saadan oma tütrele meili peale, et ta näeks, kuidas ka võib.

Ja veel üks gümnaarsiuminoore artikkel koolist: istumisest, mediteerimisest ja algklassilaste eneseabist.

TJT

Kevad ja riided

„Kas ma võin lühikeste pükstega minna?” küsis mu tütar, asutades minu vanematega kinno minema. Vastasin, et see ei oleks hea mõte. Sest soojakraade oli mõni üksik ainult. Ja kuigi mu vanemad ei karda, et laps külmetub (nende jaoks on normaalsus, et laps on terve ja nad on harjunud meie laste napi riietusega), on neile siiski oluline teiste inimeste arvamus. Vähemalt nii mina sellest aru saan. Nii ma tütrele seletasin. Et kui täiskasvanu näeb sellises napis riietuses last, siis ta arvab, et see laps on hoolitsuseta ja me ju ei taha, et meist niimoodi arvataks. Eks see üks trikiga teema ole, kui palju riideid on õige ja mida keegi millises olukorras vajab.

Mina muidu luban küll tütrel väheses riides käia. Sest tema immuunsüsteem on tugev. Ma ise olen arvanud, et kes iga päev kümme minutit külmetab, see ei haigestu naljalt kunagi külmetushaigustesse, sest immuunsüsteem on harjunud ja tuleb sellega toime (eeldusel, et inimene saab väärtuslikku toitu, meel on enamjaolt rõõmus ja rahulik ja ülejäänud ajal saab keha olla mõnusas soojuses). Minu ja tütre puhul see nii on. Võime külmas vees solberdada (mina küll ei taha) ja ei nohupoegagi. Tuul on meie sõber.

Aga võibla see pole ka nii päris ühene. Laste teine vanaema on rääkinud, et liigesed kardavad külma ja võivad külmast nõrgaks jääda, seepärast ei tohiks lühikeste pükstega jahedas olla. Tookord oli jutt õues trenni tegemisest. Ma ei tea, kas see liigeste jutt võib nii olla või on see negatiivse mõtte jõud (nagu see, et „külmetud ja jääd haigeks”). Ta kardab tuuleõhku ka ja ongi põhjust karta. Samas selge, et külm lihas on vigastustele vastuvõtlikum. Ma olen lootnud, et kui laps on oma kehaga kontaktis, siis ta teeb õiged otsused.

Aga „Vehkleja” meie lastele igatahes meeldis. (Sellest pisut pikemalt veidi hiljem eraldi.)

TJT

Viide

Hea ja huvitav artikkel ohvrimeelsusest. Sedalaadi emadusega käib vältimatult kokku oht enda vajadusi laste omadele ohvriks tuua. Kellega meist poleks nii juhtunud?

Ja samal lehel on veel palju lugemisväärset, igale oma. Nt järgmine lugu on sellest, kui oluline on järgida oma eluplaani, vaatamata sellele, mida teised arvavad. Oma elu ei peaks oma vanematele, abikaasale ega ka lastele ohvriks tooma.

Aitäh, kes juhatas!

TJT

Arvutist, piiridest ja jõuluvanast

Ma poleks arvanud, et ma meie pojale tahvelarvuti ostmisega pikema peale nii rahule jään. Aga poole aastaga on sellel ilmnenud hulga positiivseid külgi.

Me sõlmisime pojaga juba enne tahvli ostu kirjaliku kokkuleppe, kus on sees, et muud asjad peavad tehtud olema ja ikka saab arvutimängu ainult piiratud ajaks päevas. Selle kokkuleppe sõlmimine võttis meil ka mitu kuud läbirääkimisi. Hea, et oli aega järele mõelda. Ja pärast tuli veel hulka asju üle täpsustada, aga praeguseks ma olen sellega enam-vähem rahul. Ikka tänu sellele, et mul on jõudu pojale piire seada ja visadust neid hoida. Kui mu jõud jääks palgatöhe, siis seda jõudu ei oleks.

Praegu mul praktiliselt puudub vajadus pojaga pahandada. Tegelikult ei ole ju karistustest ja pahandamistest kunagi head loota, aga kui kuidagi muud moodi ei saa, siis jõuetus vihas me nii ju ikka teeme – pahandame ja karistame, sest ei saa lasta kodust elu ja lapse saatust päris ilma meelevalda. Nüüd on mul võimalik öelda, et kui selleks ajaks voodis ei ole, siis tulevad arvutiaja miinused. Enne ma võisin rääkida, et meie kodus kehtib öörahu (tütar, kes peab vara ärkama, peab saama pimeda vaikse toa puhkamiseks), töörahu (nt koolitükkide tegemiseks ja viiuli harjutamiseks) ja söögirahu (söögilauas arvutimängu jutte ei räägita ja kogu muu jutt püsigu viisakas, vaikne ja sõbralik). Ühegiga neist piiridest pole kunagi varem nii lihtne olnud. Probleemid muidugi jäävad. Nagu enamasti kõigil inimestel on mured, nii ka meie lastel. Kool ja elu ei ole alati sellised, nagu sooviks, meil kõigil on isiksuslikke pingeid, paha tuju ja meid omakorda mõjutavad ümbritsevate inimeste probleemid, nende paha tuju ja muu piiratus. Probleemidega me tegeleme eraldi. Räägime, palvetame, käime looduses jm. Aga lõpuks ometi hakkab nooremale ka kohale jõudma, et ka tema peab oma käitumist piirama. Sest – nagu ma olen ka pojale korduvalt öelnud, kui me ise end ei piira, piiratakse meid väljastpoolt, sest oleks ikka kohutav küll, kui kõik inimesed lubaks endale mida iganes.

Mulle meenus ühe ämmaemanda jutt. Käisin esimest last oodates beebikoolis ja too tundi läbi viiv ämmaemand rääkis, et kui me tahame, et laps hakkaks edaspidi silmi pesema, siis tuleb sellega alustada varsti pärast sündi. Varases eas ta harjub sellega ära. Millega iganes harjub. Internetis on videosid vene isasdest, kes oma titasid külmakraadidega vette kastavad ja nendega õues paljalt harjutusi teevad. Selles eas võtab keha seda normaalse kogemusena ja töötab välja toimetuleku mehhanismid. Nii näen ka, et 8-aastasele (ehk enne Rubiconi murret) arvuti ostmise lubamisel on veel üks eelis: praegu minu reeglid ja piirid veel peavad, kuigi neid muidugi pannakse proovile. Samas soovin, et ma varsti enam eriti mingeid piire panema ei peaks, lapsed on juba piisavalt suured, et teavad ise, mis ja kuidas. Nii ma loodan ka seda, et poeg õpib ära, kuidas oma elu korraldada, et ma viie aasta pärast ei peaks sellega enam tegelema. Siis on nagunii igasugu mõjutusvahendeid üliväheseks jäänud ja vanemlik sekkumine tuleb lõpetada.

Kusjuures ma ise olen selliste arengutega rahul (tegelikult see ikka üllatab mind). Ma pole kunagi tahtnud lapsi jõuluvanade ja päkkapikkudega ähvardada (et kui sa hea laps ei ole, siis ta kinki või kommi ei too, laps ise on alati hea laps, ainult tema tegu võib olla tülikas ja ebamugav) ja hoidunud igasugu sedalaadi kirjandusest (waldorflasteaedades õnneks on sama arusaam, neid vanu seal ei käi). Esimesed seitse aastat oleme hoidnud oma lapsi tavameediast eemal, nad on suhelnud põhiliselt teiste waldorfi perede lastega ja seetõttu on neil mõnevõrra teine taust. Nii ei olnud mul varem selliseid mõjutusvahendeid nagu praegu arvutipiirang, mis pealegi on aastaringne. See teeb elu ikka palju lihtsamaks ja tulemus on mõnus kõigile. Koolitükid saavad ruttu tehtud ja tuba korda, kui siis saab arvutisse mängima. Tegelikult on ju ka lapsel paha, kui ta elu kaosesse läheb, nii et tema on minu meelest esimene võitjate seas.

Hiljem lisatud. Teise päeva hommikul mõtlesin sellele loole siin tagasi, et uh, kui palju kontrolli energiat – kas ma siis selline ema tahtsingi olla? (Ei tahtnud. Ja selliseid olukordi ka ei tahtnud.)

Pärastpoole jälle mõtlesin, et arvuti põhjustab muutusi ajus ja käitumises ja nii noore inimese kogu olemuses, ja mitte inimlikkuse suunas. Seda ma ka ju ei taha. Kuidas siis?

 

TJT